muutuda patogeenseks kindlatel tingimustel. Et inimene haigestuks nakkushaigusesse, peab haigustekitaja sisenema inimese organismi. Seda nimetatakse nakatumiseks ehk infektsiooniks. Haiguse avaldumine oleneb, millise mikroorganismiga on tegemist, kui suur on tema hulk ehk doos, milline on tema patogeensuse aste ehk virulentsus ja inimese organismist, st sellest, milline on tema reaktsioon mikroorganismile. Organismil on haigustekitajate vastu kujunenud kaitsemehhanism. Need jaotatakse mittespetsiifilisteks ja spetsiifilisteks kaitsemehhanismideks. Esimesed pakuvad kaitset nt nahk ja limaskestad. Organism töötab välja spetsiifilisi, nakkushaiguse tekitanud mikroorganismi vastaseid kaitsekehi ehk antikehi. Inimene muutub haiguse suhtes immuunseks. Nakkuse allikaks on haige inimene või loom. Haigus võib levida · Otsesel kontaktil · Õhu kaudu - piisknakkused · Vee ja toidu kaudu soolenakkused. Tuleb alati käsi pesta vee ja seebiga pärast
Kuigi seda haigust pole palju uuritud, on olemas kindlad tõendid, et tegu on ajukahjustusega. Aju hallaine maht muutub väiksemaks ning sünapsite (ajurakkude keha ja ajurakkude omavaheliste ühenduste) arv kahaneb. Samas on skisofreeniaga seoses leitud teisigi väikeseid muutusi teatud ajupiirkondades, kuid selliseid anatoomilisi muutusi on leitud ka meeleoluhäirete korral, tervetel inimestel ja normaalse vananemise korral, seega peetakse neid muutusi mittespetsiifilisteks ehk paljudele haigustele iseloomulikeks. Lisaks toodab aju haigel ülemäära palju dopamiini - keemiline ühend, mis vastutab närviülekannete eest ajus. Skisofreenia võib olla ka pärilik haigus, sest umbes 10 % haiguse all kannatajatel on vähemalt üks vanem skisofreenik. Kui keskmine risk skisofreeniasse haigestuda on ligikaudu üks protsent, siis skisofreeniahaigete lähisugulastel on haigestumisrisk tunduvalt suurem (viis kuni kümme
kummalised mõtted. Tekkepõhjused ja-mehhanismid Skisofreenia täpset põhjust ei teata. · Umbes 10%-l skisofreenia all kannatajatest on ka üks vanematest skisofreenik. Järelikult võiks haigus olla pärilik. · Seoses skisofreeniaga on leitud väikeseid muutusi teatud ajupiirkondades, kuid selliseid anatoomilisi muutusi on leitud ka meeleoluhäirete korral, tervetel inimestel ja normaalse vananemise korral, seega peetakse neid muutusi mittespetsiifilisteks ehk paljudele haigustele iseloomulikeks. · Üheks haigust vallandavaks teguriks peetakse stressi, mis kaasub äkilistele sündmustele, nagu õnnetused, ootamatu lähedase surm või elukoha vahetus. Pikaajaline stress, nagu pinged peres võivad samuti haiguse esile kutsuda. · Aju neuromediaatorite osas on oluline roll dopamiini "ületootmisel", dopamiin on keemiline ühend, mis vastutab närviülekannete eest ajus. Kui dopamiiniretseptorid
2* Neid elemente, mille sisaldust mõõdetakse milligrammides kg kohta, nimetatakse mikroelementideks (raud [Fe], tsink [Zn], mangaan [Mn], tina [Sn], vask [Cu], koobalt [Co], jood [I], seleenium [Se], molübdeen [Mo]). 3* VITAMIINID - ained, mida organismid vajavad väga väikestes kogustes, kuid mille puudus võib põhjustada haigestumise ja lõppeda surmaga. Ühendid, mis on paljude biokeemiliste protsesside spetsiifilisteks (ja mittespetsiifilisteks) katalüsaatoriteks või pidurdajateks. 4* VESI JA ÕHUHAPNIK - vesi on lahusti, mis võimaldab kõikide toitainete transporti ja reaktsioone kudedes ning rakkudes. Hapnikuga reageerimise käigus lagunevad orgaanilised ühendid ja vabaneb elutegevuseks vajalik energia. 5* III SÖÖDA AMINOHAPPED 6* 7* Taimsete söötade valgud on sageli teistsuguse aminohappelise koostisega, kui loomade kehavalgud.
Kuidas organism neile reageerib? Igal üksikul juhul leiavad vastavalt stressori iseloomule aset teatud kindlad piiritletud muutused nagu näiteks veresoonte ahenemine ja ainevahetuse kiirenemine külma korral, higistamise intensiivistumine kuumaga jne. Kuid stressi korral leiavad organismi talitluses aset ka teatud üldised, kõigile stressoritele ühised (mittespetsiifilised) muutused, mis iseloomustavadki stressreaktsiooni. Nendeks mittespetsiifilisteks reaktsioonideks on: 1. Hüpotalamuse - adenohüpofüüsi - neerupealiste koore aktivatsioon. Stressori mõjul suureneb hüpotalamuse neurosekretoorsetes tuumades kortikoliberiini produktsioon, mis stimuleerib adenohüpofüüsis (hüpofüüsi eessagar) adrenokortikotroopse hormooni (AKTH) vallandumist verre. AKTH omakorda stimuleerib neerupealiste koores kortisooli väljutust. Neerupealiste koore põhiline glükokortikoid kortisool põhjustab: 1.1
24. Vastupidavus on kompleksne võime, teda määratletakse vegetatiivse funktsioonina, mis tagab organismi vajaliku hapnikureziimi ja närvilihasaparaadi funktsionaalse seisundi. VP kontrolliks kasut mitmesuguseid spetsiifilisi ja mittespetsiifilisi teste. Spetsiifilised testid on võistlustegevusele max sarnased tegevused. Nendeks on mitmesugused spetsiaalettevalmistavad H-d (lõikude läbimine, võtete seeria maadluses, spetsiaalharjutuste kompleks sportmängudes). Mittespetsiifilisteks testideks on tegevused, mis võimaldavad hinnata organismi eri süsteemide üldist võimekust (jooksmine, VP võimete hindam: *Cooperi test, Conconi test aeroobse ja anaeroobse lävi pulsi ja kiiruse määramiseks, SLS tavaliselt 70-80 lööki/min, *südame löögimaht 60 ml, treenitud inimesel 100 ml, *optimaalne hingamissagedus puhkeolekus 12-16 korda/min, koormusel 30-40 korda/min; kopsuventilatsioon treenimata in 5-7 l, treenitud in 7-10 l. 25
steriilsetesse piirkondadesse 2. Eksogeenseteks - väljastpoolt organismi sattunud anaeroobsete tekitajate poolt põhjustatud nakkused 3. Spetsiifilisteks - kindla kliinilise pildiga nakkushaigused: gaasgangreen, teetanus, botulism, pseudomembranoosne koliit. Tekitajateks on gram-positiivsed eostega klostriidid 4. Mittespetsiifilisteks - ilma kindla kliinilise pildita erineva lokalisatsiooniga protsessid: mitmesugused kõhukoopa, kopsu ja aju abstsessid jne. Reeglina polümikroobse etioloogiaga. Uuritava materjali valik Sõltub haigusprotsessi iseloomust ja lokalisatsioonist. Sobivateks materjalideks on haavaeritis, punktaadid, koetükid normaalselt steriilsetest organitest, veri. Analüüse, mis on võetud normaalse anaeroobse mikroflooraga koloniseeritud piirkondadest
Sarnaselt pH tõusul hingamine aeglustub. Lisaks nimetatutele mõjutavad hingamist veel termosensorid (sooja- ja külmasensorid - stimuleerivad, v.a. sügav hüpotermia), valusensorid (stimuleerib) ja veresoonkonna rõhusensorid (arteriaalse vererõhu tõus vähendab minutimahtu) ning hormoonid (adrenaliin ja progesteroon stimuleerivad hingamist - füüsiline töö, psüühhiline erutus, rasedus) - nad pole primaarsed ja nimetatakse mittespetsiifilisteks hingamisstiimuliteks. Selliselt võib väita, et vastsündinu hingamise stimuleerimiseks võib kasutada vaheduvat sooja- ja külmavanni ning varbast näpistamist. Hüperkapnia on CO2 normaalsest kõrgem osarõhk biosüsteemis (ka veres), hüpoksia on O2 normaalsest madalam kontsentratsioon/osarõhk (sissehingatavas õhus/gaasisegus, hapniku transpordisüsteemi mingis osas - kopsus, veres [hüpokseemia], kudedes). Võrdluseks kasutatakse merepinna kõrgusel atmosfääriõhku hingava
Viirusinfektsioonid jäävad tihti asümptomaatiliseks, mis aga ei tähenda, et ei tekiks immuunsust. Viiruste puhul on kaitses suurem osa interferoonil (mittespetsiifilised mehhanismid). Kuid kuna viirusinfektsiooni korral on tegemist intratsellulaarselt asetseva haigustekitajaga, on 99 haigusprotsessi generaliseerumise vältimisel ja likvideerimisel põhiosa rakulisel immuunsusel. Immuunreaktsioonid saab jaotada mittespetsiifilisteks ja spetsiifilisteks. Mittespetsiifilised reaktsioonid – interferooni tekkevõime on viirustega infitseeritud rakkudel. Infitseeritud rakust vabanev INF toimib tema naabruses asuvatele rakkudele (piisab üliväikesest kogusest). INF on suuteline mõjutama erinevaid viiruste elutsükli etappe, nagu nt viiruste adhesiooni organismi rakkudele (viiruse adhesioon toimub rakkude pinnal olevate retseptorite kaudu),
annaabi.ee 
