Kunsti mõiste kui selline on väga lai. Inimesed mõistavad seda erinevalt. Kuigi kunsti ei saa täpselt määratleda, on see alati olnud üks elu osa. Aegade jooksul on kunst varieerunud, kuid siiski püsima jäänud. Tänapäeva maailmas ei ole paika pandud piire kunsti ja mittekunsti vahel ning pelgalt mõnele teosele peale vaadates ei saa kindlaks teha, kas tegu on kunstiteosega või mitte. Milline on kunsti olemus ning kus on piir kunsti ja mittekunsti vahel? Kõik inimesed vajavad mingil määral kunsti. Minu jaoks on kunst meistriteos, mis on tekkinud mingi kindla tegevuse tulemusel. Kunstiga väljendavad inimesed oma tundeid, elamusi või suhtumist maailma. See on midagi sellist, mida inimene on teinud nii vaatamiseks, kuulmiseks kui jälgimiseks. Seega on kunst ka meelelahutus. See on midagi, mis on tehtud teiste meeleheaks, kuid millel on tohutult palju erinevaid vorme. On inimesi, kes on huvitatud maalikunstist, muusikast või hoopist
Minda tähendab kunst mulle? Sõnal kunstil on mitu tähendust. Laiemas tähenduses mõistetakse kunsti all kõike neid inmimkultuuri harusid, mis tegelevad kujundite loomise ja töötlemisega. Kunsti ja mittekunsti vaheline piir on sageli ebamäärane. Erinevatel aegadel on see piir olnud väga erinev. Selle piiri laienenud põhjuseks on vähenenud huvi staatiliste kujundite vastu liikuvate kujundite kasuks, ning teiseks põhjuseks on see, et vältida kunsti muutumist kaubaks. Kitsamas tähenduses käsitleb kunst nõutavate ja suhteliselt paigalseisvate kujundite loomist, mis on seotud kultuurilise tähendusega ja omakorda lähtub see ühiskondlikest, filosoofilistest, religioosetest arusaamadest.
Anna-Maria KUNSTI OLEMUSE LAI MÕISTE „Mis on kunst?“ on küsimus, millele ühtset ning kindlat vastust ei olegi. Püüd vastata ilma küsimuse täpset tähendust teadvustamata tipneb reeglina sellega, et ühel nõul või erimeelsustel ollakse ainult näiliselt. Kunsti piirid jooksevad aga väga laialt. Milline on kunsti olemus ja kus jookseb piir kunsti ja mittekunsti vahel? Kunsti olemus on aegade jooksul väga palju muutunud. Võttes näiteks klassitsismi, mis valitses 18 sajandil ja võrrelda seda tänapäeva kunstiga, on erinevused väga suured. Klassitsismi ajal oli maalid väga suursugused ning hoolega valmistatud. Tänapäeval on aga kunsti mõtteks „mida vähem seda parem“, ehk tehakse maalile vaid paar kriipsu ja müüakse see kalli hinnaga maha. Aastaid tagasi olid kunstil ka kindlad piirid, ei tohtinud igasugu asju avalikustada
mängu vältimatuid ja piisavaid tunnuseid. Kõikidel mängudel ei ole ühiseid tunnuseid. Mandelbaum: kunsiteosete piire peaks tõmabama funktsiooni järgi Austin: teda huvitas ütluste ja praktika vahekord, sellised ütlused, millel on praktiline tagajärg. On palju ütlusi, millel on isegi füüsilisi tagajärgi. Nt sõjaväe käsud, kus käske täidetakse. Ütlusel on materiaalseid tagajärgi siis, kui ütlejal on vastav positsioon ühiskonnas. Sellest mõtles edasi Danto: kunsti ja mittekunsti piir ei ole visuaalne. Kunstimaailm on otsustanud, et see on kunst. Dickie: hakkab edasi mõtlema, mida kunstimaailm tähendab ja kudias toimib. Tema töötab välja teooria, mida nimetatakse institusionaalseks kunstiteooriaks. Kunstimaailm moodustab suure võrgustiku. Nende asutuste omavaheline suhtlus ei tugine formaalsele hierarhiale, ei ole seadust, aga võrgustiku omapära on see, et mitteametlikult on igal võrgustiku liikmel erinev prestiiž. Kõrgemal asuvad mõjutavad madalamate
Kuna sotsialistlik kunst on seega avangardi alternatiiv, säilitab ta oma virulentsuse (nakatavuse) ja seda tuleb historiseerida tänapäeva postmodernse loogika järgi, mis ei tunnista kunsti õigust olla virulentne. Teooria: 30.-40.ndate aastate kunst oli lihtsalt traditsionalistliku massimaitse peegeldus (vastuolu: loosungiks oli "õppida klassikutelt'), vastuolu tõttu räägitakse sotskunstist kui kitist ja nurjunud naasmisest. Tulemusena lähetatakse sotsialistliku realism mittekunsti alla. Tegelikult rahva tõeline maitse sel ajal ei avaldunud, sotsialistlik realism ei huvitanud kedagi (oma koolmeistritooni ja elukauguse tõttu). Muidugi ei tulnud mingit kriitikat ka. Sotsialistlik realismi ei loonud massid, selle lõi masside harimiseks avangardikogemusega eliit, kes oli avangardiloogika tulemusel usku vahetanud. Rahva maitsega polnud seal midagi pistmist. Sotsialistlik realismi põhimääratlused töötati välja keerukatel väitlustel, kus vale
vaevumärgatavate värvi- või faktuurivarjunditega maali- ja graafikasarjade ning askeetlike geomeetriliste vormidega skulptuuri loomine jätkub. E. Lucie-Smithi arvates on eriti just selles voolus näha avangardismi muutumist uueks, soliidseks ametlikuks kunstiks, mis vastab kaasaegsele rafineeritud publiku maitsele ja sobib kunstibürokraatidele. Põhjuseks, miks minimalism tõepoolest imponeerib rafineeritud publikule, võib olla nauding balansseerimisest kunsti ja mittekunsti piiril. Teiseks võib olla huvitav jälgida loobumisi senise kunsti tunnustest. Tõepoolest võib mingi tunnuse või tähenduse puudumine olla hoopis uute tähenduste tekitajaks nende märkamine eeldab aga enamasti kunsti arengu ja konteksti põhjalikku tundmist. Et minimalism võimaldas eraldi vaadelda teose ideed, mis pidi olema lõplik ja selge enne teostamist, ning teostust, mis oli tihti jäetud tööliste ja masinate hooleks, oli minimalismist
Kunstiajalugu 10. Klass 1.1 Mis on kunst? Sõnal kunst on mitu tähendust. Laiem käsitleb kunstina kõiki neid inimkultuuri harusid, mis tegelevad kujundite loomise ja töötlemisega. Nii näiteks tegeleb muusika helikujunditega, kirjandus keelkujunditega, teatri-, filmi- ja tantsukukunst loovad liikuvaid ja visuaalseid kujundeid, segatuna helide ja keelekujunditega. Piir kunsti ja mittekunsti vahel on sageli udune ja muutlik, enam vähem kindlaks saab pidada ainult viimase paari-kolme sajandi vältel Euroopas loodud käsitlust kunsti tähenduse eesmärgi ja piiride kohta. Kitsamas mõttes mõistetakse kunsti all visuaalsete (st. nähtavate) ja suhteliselt paigalseisvate kujundite loomist. Need kujundid kannavad endas kultuurilist tähendust, mis tuleneb ühiskondlikest, religioossetest, filosoofilistest arusaamadest ja mis neid arusaamu väljendavad. Kujunditel on sageli
tänapäeval on laialt levinud arvutigraafika, mis võimaldab luua lõputult variatsioone etteantud programmi raames ja sobib eriti seeriakunsti pooldajatele. Kineatism, nii nagu tema lähtekohaks olnud tehniline progresski on kõige kosmopoliitsem seni vaadeldud kunstivooludest. Enamik kinetatismi on meeleolult ja vaimult, nii nagu vahenditeltki solidaarne tehnilise progressiga. Kinetismi raskeks probleemiks näib jäävat piiri tõmbamine kunsti ja mittekunsti, vaimse loomingu ja ajaviiteliste mänguasjade vahel. 60-ndate ja 70-ndate aastate avangardismis oli kunsti piiri kompamine või ründamine keskseks teemaks. Seetõttu olidki op-kunst ja kogu kinetism eelmänguks järgnevatele vooludele. Teoste lakoonilisuse ja standartsusega, eneseväljenduse piiramise ja unikaalsuse puudumisega valmistati ette minimalismi; aga põhimõttega, et teoses on idee ehk kontseptsioon peatähtis ja teostus on üksnes tehniline probleem, läheneti kontseptualismile.
tänapäeval on laialt levinud arvutigraafika, mis võimaldab luua lõputult variatsioone etteantud programmi raames ja sobib eriti seeriakunsti pooldajatele. Kineatism, nii nagu tema lähtekohaks olnud tehniline progresski on kõige kosmopoliitsem seni vaadeldud kunstivooludest. Enamik kinetatismi on meeleolult ja vaimult, nii nagu vahenditeltki solidaarne tehnilise progressiga. Kinetismi raskeks probleemiks näib jäävat piiri tõmbamine kunsti ja mittekunsti, vaimse loomingu ja ajaviiteliste mänguasjade vahel. 60- ndate ja 70-ndate aastate avangardismis oli kunsti piiri kompamine või ründamine keskseks teemaks. Seetõttu olidki op-kunst ja kogu kinetism eelmänguks järgnevatele vooludele. Teoste lakoonilisuse ja standartsusega, eneseväljenduse piiramise ja unikaalsuse puudumisega valmistati ette minimalismi; aga põhimõttega, et teoses on idee ehk kontseptsioon peatähtis ja teostus on üksnes tehniline probleem, läheneti kontseptualismile.
vaevumärgatavate värvi- või faktuurivarjunditega maali- ja graafikasarjade ning askeetlike geomeetriliste vormidega skulptuuri loomine jätkub. E. Lucie-Smithi arvates on eriti just selles voolus näha avangardismi muutumist uueks, soliidseks ametlikuks kunstiks, mis vastab kaasaegsele rafineeritud publiku maitsele ja sobib kunstibürokraatidele. Põhjuseks, miks minimalism tõepoolest imponeerib rafineeritud publikule, võib olla nauding balansseerimisest kunsti ja mittekunsti piiril. Teiseks võib olla huvitav jälgida loobumisi senise kunsti tunnustest. Tõepoolest võib mingi tunnuse või tähenduse puudumine olla hoopis uute tähenduste tekitajaks – nende märkamine eeldab aga enamasti kunsti arengu ja konteksti põhjalikku tundmist. Et minimalism võimaldas eraldi vaadelda teose ideed, mis pidi olema lõplik ja selge enne teostamist, ning teostust, mis oli tihti jäetud tööliste ja masinate hooleks, oli minimalismist ainult väga lühike samm
annaabi.ee 
