vajalikki, sest viimane on välja kasvanud esimesest (A. Lunter, 2003:41). REFEREERING: Lunter väidab, et modernistlik romaan on välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. KIRJAVAHEMÄRGID Ühelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide lause sees, st enne lause lõpupunkti. Näide: “Elulaadi uudsus tekitab inimeses sisepingeid” (A. Lunter “Maailmakirjanduse õpik, 2003:9). KIRJAVAHEMÄRGID Mitmelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide pärast lause lõpupunkti. Näide: “Inimene vajab kohanemiseks aega. Uuega minnakse kaasa tasapisi ja ettevaatlikult, muutes oma tõekspidamisi ja nihutades moraalitõdemusi.” (A. Lunter “Maailmakirjanduse õpik, 2003:9) TSITAAT VÕI PARAFRAAS? Tsitaadi kasutamine on õigustatud, kui : originaalallika stiili ei saa asendada ;
esitatakse autori perekonnanimi ilma eesnime voi eesnimetaheta. Eesnimetaht voi eesnimi on vajalik siis, kui viidatakse sama perekonnanimega autoritele (naiteks: Tamm, V. ja Tamm, K.). Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Konkreetne viidatav lehekulg toost esitatakse parast aastaarvu kooloni jarel. Kui refereering koosneb uhest lausest, siis paikneb viide (autor aasta: lehekulje number) enne lauset lopetavat punkti, mitmelauselise refereeringu korral asub viide parast viimast lauset lopetavat punkti. 11) Mida tuleks vältida sisulise osa kirjutamisel? - Alaliigendamist - Palju probleeme hõlmavaid osi - Üleliigendamist Too sisulise osa struktuur peab olema tasakaalus. Tuleks valtida nii uleliigendamist kui ka liiga pikki liigendamata ja palju probleeme holmavaid osi. Koige madalama tasandi alapunkti pikkus ei tohiks olla alla uhe lehekulje.
kõneleb. Kasutatakse mitmelauseliste tsitaatide puhul. Sobib meediasse. • Allikaviide on tsitaadi keskel. Sobib kasutamiseks mitmelauseliste tsitaatide puhul, mil ta pannakse tavaliselt esimese lause järele. Sel juhul pole vaja korrata saatelauset teist korda tsitaadi lõpus. • Allikaviide on tsitaadi järel. See on kõige tavalisem paigutus ühelauseliste tsitaatide puhul. Mitmelauselise tsitaadi puhul pole ta hea, sest lugeja ei saa pikka aega teada, kes kõneleb. Enamik tsitaate uudistes on ühelauselised ja see on kõige tavalisem tsiteerimisviis kirjalikus uudises. Ei sobi meediasse. Parafraseerimine Parafraas on allika sõnade ümberjutustamine reporteri poolt. Seda võib teha mitmel moel, kuid uudises on kaks põhilist võtet: resümeed ja referaati. Referaat tähendab, et allika mõtted on ajakirjaniku sõnadega ümber jutustatud, kuid pikalt
Enamik lapsi jõuab esimeste sõnadeni umbes esimesel eluaastal. Ning pärast seda teeb lapse kõne areng edasi suure hüppe. Juba kaheaastane laps moodustab esimesi lauseid, mis on küll väga lühikesed ja enamasti millegi saamiseks. 3-aastane laps suudab kõne abil igapäevaolukordades vabalt suhelda. Ta osaleb aktiivselt lühikestes dialoogides, sh algatab ise dialoogi, eelkõige midagi küsides, paludes; vastab vahel küsimusele ka mitmelauselise repliigiga. Laps räägib peamiselt sellest, mida ta vahetult tajub. 4-aastane laps osaleb aktiivselt pikemates dialoogides, sh oskab muuta teemat ning lõpetada vestlust; kordab või parandab/täpsustab ütlust, kui teised seda ei mõista. Laps hakkab kasutama ja mõistab nalja, fantaasiat, narrimist. 5-aastane laps arvestab juba kuulaja teadmistega, st tal on ettekujutus, mida kuulaja võiks asja kohta teada. Laps võtab rollimängus meelsasti erisuguseid rolle ning vastavalt rollile
viidatavate lehekülgede numbrid. Viites esitatakse autori perekonnanimi kas koos eesnimega või ilma eesnimetäheta. Eesnimetäht või eesnimi on vajalik siis, kui viidatakse sama perekonnanimega autoritele (näiteks Reiljan, J. ja Reiljan, E.). Konkreetne viidatav lehekülg (leheküljed) allikast esitatakse pärast aastaarvu kooloni järel. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, mitmelauselise refereeringu korral asub viide pärast viimast lauset lõpetavat punkti. Näide: Majandusteadust on defineeritud kui teadust, mis uurib inimese käitumist sõltuvana tema eesmärgi ja võimaluste mittevastavusest (Arrak, 2000: 7). Kui viidatava autori nimi sisaldub juba töö kirjutaja enda lauses, siis autori nime viites ei korrata, sel juhul on viide aastaarvule ja leheküljenumbri(te)le, mis paigutatakse kas autori nime või autori nime sisaldava osalause järele. Näide:
- ainult allikale (Allik 2003), allikale ja selle teatud - lehekülgedele: (Allik 2003: 18) või (Allik 2003: 1819); - allikale, mille autori nimi sisaldub töö kirjutaja lauses (2003: 18) või mitte (Allik 2003: 18); - ühele või mitmele teosele (Allik 2003; Tamm 2007); Tsitaadi ja ühelauselise refereeringu puhul paikneb viide lause lõpus enne punkti, nt Sellest sai alguse uus suund tema loomingus (Allik 2003: 18). Mitmelauselise refereeringu puhul asub viide lause lõpu punkti järel, nt Sellest sai alguse uus suund tema loomingus. Kirjanik viljeles seda oma teostes tervelt kümme järgnevat aastat. (Allik 2003: 18) (Viite järel punkti ei ole) Ulatuslike refereeringute korral tuleb viide lisada iga lõigu lõppu. Viitamine autorile Autorile viitamisel kirjutatakse autori perekonnanimi ilma eesnimetäheta (Allik). Eesnimetähte kasutatakse juhul, kui viidatavas kirjanduses on kaks või enam sama
kahe (kolme) punktiga. Näide: `'Modernism.. sai alguse juba valgustusajal..'' (Lunter 2003: 8) Pikem väljajätt (terviklaused) tähistatakse kolme mõttekriipsuga. Värsiridade tsiteerimisel jutumärke ei tarvitata, kui need on paigutatud eraldi muust tekstist ega sula sellega ühte. Refereerimine Kirjavahemärgid Ühelauselise tsireerimise puhul paikneb viide lause sees, st enne lause lõpupunkti. Mitmelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide pärast lause lõpupunkti. Mis on plagiaat? Plagiaat on teiste inimeste mõtete, kirjutiste, andmete esitamine oma nime all, viitamata tegelikule autorile. `'Traditsiooniline romaan on jutustava kirjanduse suurvorm. /---/ Vahel on autor oma tegelastesse kiindunud ja siis muutub tema tekst tegelase vaatekohast nähtuks.'' ( Lunter 2003: 39) 30.10.15 Rühmatöö Teema: Kui tervislikud on noorte söömisharjumused?
masin.“ Johannes Aavik Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile. Refereerimisel jutumärke ei kasutata. Ühelauselise refereeringu korral paikneb viide lause sees. Näide: Muistsetest aegadest, kui eestlased olid Taara- ja hiieusulised, ei ole eriti palju nimesid säilinud kirjalike allikate puudumise tõttu (Mäeniit 2011: 61). Mitmelauselise refereeringu korral paikneb viide pärast lause lõpupunkti. 21 Näide: On teada, et nimepanekule võis kaasa aidata mõisnik või pastor. Sel juhul tuli välja nende suhtumine talupoegadesse. (Tiik 1987: 84) Kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta ja lehekülje number nime järele sulgudesse. Näide: Saarts (2005: 28) on arvamusel, et … Isiklik informatsioonile viitamine
annaabi.ee 
