Sisse katkisesse klaasisse sisse katkistesse klaasidesse Nim tige politseinik Om tigeda politseiniku om tigedate politseinikude Os tigetat politseinikku os tigedaid politseinikke Sisse tigedasse politseinikku sisse tigedatesse politseinikudesse Nim miski Om millegi Os midagi Sisse millesegi Sees milleski Seest millestki Alale millelegi Alal millelgi Alalt milleltki Saav millekski Rajav millenigi Olev millenagi Ilma milletagi Kaasa millegagi Nim kumbki Om kummagi Os kumbagi Sisse kummassegi Sees kummaski Seest kummastki Alale kummalegi Alal kummalgi Alale kummaltki Saav kummakski Rajav kummakski Olev kummanigi Ilma kummatagi Kaasa kummagagi Nim seesama pidu Om sellesama peo Os sedasama pidu Sisse sellessesamasse peosse Sees sellessamas peos Seest sellessamast peost
joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine. Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33). Meelelisuse oluliseks tunnuseks, millele eespool toodud definitsioon osutab, on “retseptiivsus” – meelelisust käsitleb Kant iseendast passiivse võimena, mis pelgalt võtab vastu mõjutusi milleltki, mis on tegev meie tunnetusvõimetest sõltumatult. Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime. Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu
liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma panija ja liikumiseshoidja ise ka oma liikumise milleltki saama. Selline liikuvate asjade ja nende liikumapanijate ahel kas läheb lõpmatusse või pidi leiduma esimene liikumapanija, mis kas annab ka iseendale liikumise (nii arvas Platon) või on ise liikumatu (nii arvas Aristoteles). Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311). Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa
hargnemises esile astuvana ning temas hoiduvana ja jäävana” (Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda, Tartu 2002, lk. 142). Nimelt tuleneb sõna physis, mis saab hiljem ladina keelse tõlkevaste natura, kreeka verbist phyo, mis tähendab puhkema, esile tõusma, tekkima, tärkama, kasvama. Siit tulenev nimisõna physis tähendab tekkimise, kasvamise, puhkemise “tegevust”, mis olemisena on üha saamises (genesis). Teisalt on physis aga ka see loomupära, kuidas milleltki midagi puhkeb, avaneb ja viib iseennast täide. (Vt. samas.) Kui esimesed kreeka mõtlejad kasutavad just seda sõna nimetusena oleva tervikule, siis võib selles näha kajastust spetsiifilisest viisist, kuidas nemad mõistsid oleva tervikut. 9
rahvus, elukoht, ametiala). Süstematiseerimine eeldab nähtuste hõlmamist ühte terviklikku kogumisse, mille osad moodustavad terviku. Otsustamine ja järeldamine otsustamine on mõtlemisvorm, milles millegi kohta midagi eitatakse või jaatatakse (Ants on inimene). Deduktiivne ja induktiivne järeldamine lubab olemasolevaist teadmistest tuletada uusi teadmisi. Deduktsiooni korral kulgeb mõte milleltki üldiselt üksikule, induktiivse järelduse korral vastupidi üksikult üldisele. Deduktiivne arutlus saab lähtepunkti mingist tõeseks loetavast väitest, millest võime loogiliselt tuletada uue otsustuse (kui pank nõuab laenu andmisel tingimata tagatist, siis võime olla kindlad, et ilma tagatiseta me laenu ei saa). Induktiivne arutlus algab tihti mingit järeldust toetavate või kummutavate andmete kogumisest. Just sel teel õpime lapsest saati oma maailma tundma.
pankur, saarlane, müügiagent, võib välja tuua vähemalt kolm klassi: rahvus, elukoht, ametiala). Süstematiseerimine eeldab nähtuste hõlmamist ühte terviklikku kogumisse, mille osad moodustavad terviku. Otsustamine ja järeldamine- otsustamine on mõtlemisvorm, milles millegi kohta midagi eitatakse või jaatatakse (Ants on inimene). Deduktiivne ja induktiivne järeldamine lubab olemasolevaist teadmistest tuletada uusi teadmisi. Deduktsiooni korral kulgeb mõte milleltki üldiselt üksikule, induktiivse järelduse korral vastupidi- üksikult üldisele. Deduktiivne arutlus saab lähtepunkti mingist tõeseks loetavast väitest, millest võime loogiliselt tuletada uue otsustuse (kui pank nõuab laenu andmisel tingimata tagatist, siis võime olla kindlad, et ilma tagatiseta me laenu ei saa). Induktiivne arutlus algab tihti mingit järeldust toetavate või kummutavate andmete kogumisest. Just sel teel õpime lapsest saati oma maailma tundma.
Me ei või usaldada oma meeli. Teda huvitas meie tunnetuse kindlus ehk see, mida me üldse võime teada. Teine tähtis küsimus oli hinge ja keha vahekord. Ta väidab, et me ei tohi pidada midagi tõeks, ilma et me täiesti selgelt ja ilmselt tunnetaksime, et see on tõsi. Descartes mõtleb, et põhimõtteliselt on võimalik kõiges kahelda. Tema tuntuim ütlus: "Cogito ergo sum" ehk "Ma mõtlen, järelikult olen olemas." Ta väidab, et kujutlus täiuslikust olendist ei saa pärineda milleltki, mis ise on ebatäiuslik. Järelikult peab kujutlus täiuslikust olendist pärinema täiuslikult olendilt- Jumalalt. Ka tema arvas, et mõtte ja olemasolu vahel on seos. Mida selgem on mingi nähtus mõtte seisukohalt, seda kindlam on ka selle olemasolu. Spinoza (vt Lisa 21) Spinoza filosoofia tuumaks on näha asju igaviku vaatenurgast. Ta on öelnud, et kõik, mis on olemas, on loodus. Ta pani võrdusmärgi Jumala ja looduse vahele. Ta nägi Jumalat kõiges olevas, ja
Kasulik neid mõista. Ka õps suhtleb vanematega, kolleegidega, ka seal on maneere kasulik mõista/tabada. *primitiivne tasand kas mina (kõneleja) suudan teise paika panna või ise mängin kuulekat tegelast. (Lastekampades levinud see: keegi kamandab, keegi allub jne). *manipuleeirv tasand näiliselt sõbralik suhtleja, aga eesmärk on teist "nõelata""torkida" kui see vähegi võimalik. Kasutatakse nii õpilaste ja õpetajate ja omavahelistes suhetes. Et nt tp milleltki kõrvale juhtida. *standardiseeeritud tasand in kasuatb viisakaid ütlusi, aga sisuliselt midagi ei räägi. Levinud viisakusväljendid. See on kaudne singaal, et probleemist ei taha ta rääkida. *tavapärane (seltskondlik) tasand räägitakse asjadest rohkem, aga sügavuti ei tungita. See tasand näitab, et kaaslasi, partnereid tunnustatakse: nad on võrdväärsed partnerid. *mänglev tasand noorte poiste, tüdrukute vaheline võte , püütakse suhet hoida ja edasi arendada
annaabi.ee 
