Militaarpsühholoogia (0)

Militaarpsühholoogia
Vaatame algatuseks põgusalt ajalukku. Tuleb tunnistada, et psühholoogia kui teadusharu arengus on sõjaväed enda massiivse inimressursi ja lahingud enda protsessi ja tagajärgedega täitnud teatud mõttes katalüsaatori rolli. Riskides kõlada küüniliselt võiks öelda, et sõjaväeline keskkond enda ekstreemsustes on alati pakkunud ning pakub ka tänapäeval psühholoogiale külluslikult loomulikke eksperimente , mida eetilistel ja praktilistel põhjustel kunagi laboritingimustes luua ei saa. Distsipliini kiire areng saigi esimese impulsi Esimese maailmasõja käigus esilekerkinud kliinilist ja psühhomeetrilist laadi vajadusest liikudes nii öelda ülikoolist lahinguväljale.
Psühhomeetriliste grupitestide tekkimise ja massiline kasutuselevõtu vaimse võimekuse hindamise võib märkida aastasse 1919, mil nekrutite teenistuskõlblikkuse määramisel võeti kasutusele Army Alfa ja Army Beta testid. Samal ajal alustati sõjaväelises praktikas psühholoogia rakendamisega ka kliinilises ja hariduslikus suunas. Kliinilisi rakendusi saab näha nõnda nimetatud mürsušoki sümptomite ravis, kus inimestel on raskusi enda keha kontrollimisega, mõnikord olles hüsteeriliselt paraliseeritud. Teine maailmasõda arendas, täiendas ja lihvis rakendusi veelgi. Tuletati meelde, mida eelmise sõja jooksul oli õpitud ning arendati saavutusi usinalt edasi. Näeme, kuidas lisaks mürsušokile, mis kuulus rohkem neuroloogide huviorbiiti, hakati tähelepanu pöörama ka armeeteenistuse argipäevaga seotud emotsionaalsetele pingetele. Näitekst koduigatsus, privaatsuse ja vabaduse puudumine, rutiinid - ning nende psühholoogilised tagajärjed. Eelnevaid seisundeid nimetati psühhoneuroosiks ning see eristati hoolikalt vaimuhaigusest ehk psühhoosist. Nii sai loodud eeldused tänapäeval kasutatava termini lahingstress tekkeks. Teadvustades moraali rolli kaitsefaktorina anti endale ka võimalus seisundit ennetada, tugevdades sõdurite psühholoogilist vastupidavust.
Teise maailmasõja jooksul lisandus lahingtegevusse märkimisväärselt sõjatehnikat, millega opereerimine nõudis eraldi vilumusi. Tänu sellele oldi sunnitud välja selgitama tõhusaid treeningvõtteid sõdurite soorituse kvaliteedi tagamiseks. Teadvustati inimlike vigade kõrge hind ning tekkis vajadus nn tehnopsühholoogia järgi. Ja oligi sõdivast sõjaväest saanud tänuväärne keskkond, kus seni üsna laborikeskne ja teoreetiline teadus sai võimaluse liikuda igapäevasesse praktikasse. Sellisel viisil, sõdades tekkiva vältimatu vajaduse taustal, algas militaarpsühholoogia eneseleidmine ning eristumine teistest psühholoogiaharudest. Iseseisva aladistsipliinina tunnistati militaarpsühholoogiat 1946 aastal, kui Americal Psychological Association ‘i juurde moodustati divisjon 19 – Society of Military Psychology.
Psühholoogia kasutuselevõtt armeesüsteemides on alates Esimesest maailmasõjast plahvatuslikult arenenud. Tänaseks on kasvanud laialt rakendatavaks multidistsiplinaarseks teaduseks, milleta kaasaegsed relvajõud enam toime ei tule. Aastal 2006 tekkis NATO Research & Technology Organisation’i juurde paneel nimega Inimfaktor ja Meditsiin , mis defineeris enda missiooni alljärgnevalt:
“The mission of the Human Factors and Medicine Panel is to provide the science and technology base for optimizing health, human protection , well being and performance of the human in operational environments with consideration of affordability. This involves understanding and ensuring the physical , physiological, psychological and cognitive compatibility among military personnel, technological systems, missions, and environments. This is accomplished by exchange of information, collaborative experiments and shared field trials.”
Nagu näha, on militaarpsühholoogia läbi enda ajaloo panustanud kõigesse, mis avaldab otseselt või kaudselt mõju sõjaväeliste missioonide edukusele: sõdurite vaimne tervis, nende treeningud ja väljaõpe, pädev personalivalik kompetentside tagamiseks.
Tänapäeva ühiskonnas elame kiirete muutuste ajastul, mil hetke teadmised on homme juba vananenud ning kõikides kategooriate arendamiseks käib usin teadustöö igasuguste seotud nähtuste identifitseerimisel, olulisuse hindamisel, defineerimisel ja ümberdefineerimisel, mõõdetavaks muutmisel ja mõõtevahendite konstrueerimisel. Seepärast, ei tohi jätta üheski teadusharus uurimustöid pooleli ega edasi lükata, sest sellisel juhul on automaatselt teistel riikidel kindel eelis. Samas tänapäeva sõjalised operatsioonid on enamjaolt rahvusvahelised ning seetõttu ka militaarpsühholoogia arendamisel on oluline uuringute rahvusvaheline dimensioon ja erinevate riikide ekspertide tihe koostöö. Kuigi sõjaväelised organisatsioonid erinevad selles osas, kuhu ja kuidas on paigutatud psühholoogiaga tegelev struktuur, on nende ootused praktilise panustamise mõttes põhiliselt sarnased.
Struktuuriüksuste lõikes ulatuvad psühholoogia rakendused kaugelt üle meditsiiniliste tegevuste, ehk kliinilise ekspertiisi, kuigi just nii psühholooge tavapäraselt nähakse. Psühholoogide teenuseid kasutatakse samuti väljaõppeblokis sõdurite psühholoogilisel ettevalmistamisel (baasväljaõppes ja välisoperatsioonide eelselt), kuid ka personalivalikul ja personalihindamisel isikuomaduste vastavust kutsenõuetele, kusjuures igas tegevuste kategoorias peab toimumateenusepakkuja tihe koostöö vastava struktuuriüksusega kuhu konkreetne nn teenus on suunatud. Teenuste kättesaadavuse tagamiseks tekitatakse kompetents organisatsiooni sisse või ostetakse see väljaspoolt. Iga sellise otsuse tegemisel on oluline teenuse hinna ja kvaliteedi suhe. Näiteks ei pruugi väikesemate riikide armeesüsteemides olla otstarbekas hoida palgal neuropsühholoogi, kuna sellise eksperdi hind on kõrge ning talle ei leidu piisavalt igapäevast erialaset tegevust. Lisaks madalale enesearengulisele väljakutsele, ei suuda tippspetsialist praktika puududes oma ekspert-teadmist säilitada. Teise näitena võib küsida, et kas saab nimetada kirurgiks inimest, kes on küll kunagi selle eriala omandanud, kuid kellel pole olnud võimalust viimase kümne aasta jooksul kedagi opereerida? Tuleb aga mõista, et isegi väga hea erialaspetsialist tsiviilstruktuuridest ei pruugi olla suuteline tõhusalt sekkuma, kuna ei tunne piisavalt sõjaväelist keskkonda. See on üks suurimaid põhjuseid, miks tsiviilpsühholoogid ei mõista sõdurite mõtlemist.
Spetsialistide värbamine ja koostööpartnerite valik nõuab organisatsioonilt põhjalikku taustauuringut ja kvaliteediriskide maandamist. Rõõm „odavalt“ värvatud spetsialisti üle, kelle ametipalk jääb umbes kolmandiku piiresse tsiviilkolleegide omast, võib jääda üsna üürikeseks kuna, too ei suuda teenuse kvaliteeti tagada. Ostes teenust sisse võib pealiskaudne või puudulikult informeeritud ostuotsuse langetaja sattuda hea müügitöö ohvriks. Mõnikord on müügitöö nii hea, et suure vaimustusega leitakse vajalikud olevat ka rakendused, millel tõenduspõhisus üldse puudub. Selliste nähtuste kohta on isegi termin leitud: „ussiõli“.
Aastal 2009 toimus Eestis International Testing Association’i iga-aastane teaduskonverents. Esimene peaettekanne oli pühendatud sellele valusale teemale - ussiõli vältimine. Ettekanne leidis intensiivset kommenteerimist kogu konverentsi jooksul, kuna nähtusega ollakse hädas sõjaväelistes organisatsioonides üle maailma – kahjuks ei erine ka Eesti. On fakt, et kuna armeesüsteemid ei ole kusagil kasumit teenivad, vaid pigem finantseeritavad organisatsioonid, on nad „ussiõli” müügimeestele atraktiivne turusegment. Selles ettekandes toonitas nii sõjalist- kui teadustöö alast kogemust omav kolonel Carl Castro (USA) ekspert-teadmiste kasutamise olulisust kaasaegsetes armeesüsteemides. Ta viitas juhtumitele, kus sõnaosavatel „ussiõliga” kaubitsejatel õnnestub oma kommertskasutuseks mõeldud või täiesti kasutuskõlbmatud tooted kalli raha eest armeele müüa just tänu sellele, et nende kasutuselevõtu üle otsustavatel isikutel puudub vastav ekspertiis ning teadmine. Mõnikord on müügitöö nii tõhus, et vahendi kasutuskõlbmatust kinnitavad teadusuurimusi lihtsalt ignoreeritakse. Tagajärjeks on paremal juhul raisatud ressursid , halvema juhul otsene kahju nt väära personalivaliku või psühholoogilise sekkumise metoodika rakendamisest.
Psühholoogia kasutuselevõtt armeesüsteemides on alates I maailmasõjast plahvatuslikult arenenud. Tänaseks on tekkinud rakendustest distsipliin , mida tunneme militaarpsühholoogiana. On tõsi, et arusaam psühholoogia rakendustest sõjaväelises praktikas on Eesti Kaitseväes äärmiselt visa tekkima . Enim saadakse aru psühholoogia rollist vaimse tervise küsimustes, kuid ka siin kipub psühholoogidele pandud vastutused ja ootused kaplanite ja meditsiini valdkonnaga segi minema. Mis puutub psühhomeetria kasutamisse personalitöös nt personalivalikul, ametisobivuse ja -kompetentside hindamisel, siis sellest ollakse veel üsna kaugel. On teadvustatud vastavate tehnikate olemasolu, kuid nende kasutuselevõttu ei ole veel tõsiselt suhtuma hakatud. Ka tundub meile siiamaani võõras vaadata psühholoogia poole väljaõppe korraldamise protsessis. Ometi on teada, et tõhusad treeningu- ja õpistrateegiad kasutavad just psühholoogilistel seaduspärasustel põhinevaid võtteid. Ka motivatsiooni ja moraali ei saa tõsta tabletiga vaid tekitades inimeses sisemine veendumus tema tegevuse mõtestatusest ja positiivsest eesmärgistatusest. Seetõttu on militaarpsühholoogia väga tähtis mitte ainult sõjaterritooriumil, vaid ka igapäeva elus.