MIKS ON VÕI MIKS POLE VÕIMALIK VIRTUAALNE KOGUDUS? (0)

MIKS ON VÕI MIKS POLE VÕIMALIK VIRTUAALNE KOGUDUS ?
„Internetist on saamas homse globaalse küla keskväljak.” Need sõnad pärinevad multimiljonärist arvutinohikult Bill Gatesilt. Linnade ja külade keskväljakud on kandnud ajaloos väga olulisi rolle. Iidsetel aegadel saadi keskväljakul kokku, vahetati infot, kaupa, teadmisi, pakuti arstiabi ja palju muudki. Ajast aega on linnaväljakutel ka tähistatud religioosseid üritusi ja tähtpäevi. Varasematel aegadel etendati vaimulike sisudega näitemänge ja tutvustati religiooni. Linnaväljakul kogunetakse praegugi – peetakse arutelusid, korraldatakse kontserte ja kunstilaatasid. Tänapäeval ei pea isegi kodust lahkuma , vaid kogu teavet võime leida internetist. Kas ei võiks siis ka religioon ja kogudused kolida internetti?
Tõepoolest, religioon tegutseb internetis. Paljudel konfessioonidel ja usunditel on olemas oma kodulehed. Nagu näiteks Eestis Katoliku kirikul, Metodistide kirikul aga ka mujal maailmas. Intenetist võib kerge vaevaga leida saidi Virtual Hare Krishna Temple ehk tõlgituna Virtuaalne Hare Krishna Tempel. See võrguleht sisaldab vaimsete talituste käsiraamatut juhtimaks inimesi Krishna teadlikkuse poole. Kindlasti leidub selliseid võrgulehekülgi veel palju. Eestis pole religioon eriti populaarne , seepärast ei toimu meie linnaväljakutel eriti palju vaimulike üritusi. Ilmtingimata on maid, kus religioossed traditsioonid pole linnaväljakutelt kuhugi kadunud nagu näiteks Indias ja Ladina-Ameerikas. Kuid kas ka religioossne kogudus oma talitluste ja rituaalidega ei võiks kolida virtuaalsele linnaväljakule. Muidugi võib, aga kui hästi see kõik toimima hakkab, on küsimus.
Igal kogudusel on enamasti olemas oma juht, kes on õppinud religiooni õpetamise metoodikaid. Kuid arvatavasti ei saa seda teha täielikult läbi interneti, et omandada paber. Suurem osa infost moodustaksid tekstid. Tekste võib mitmeti mõista ja see võib põhjustada virtuaalkoguduses igas liikmes omad, mingid teised arusaamad. Seda kõike annab muidugi vältida täiendavate tekstide ja küsimuste esitamise võimalustega. Sõltuvalt usundist käivad iga usundiga kaasas rituaalid . Mõningail neist on võimalik omapäi talitada, samas mõned nõuavad kogukondlikku koosviibimist. Siit tuleb üks virtuaalse maailma suurimaid probleeme – inimesed ei kohtu näost näkku. Religiooni puhul on tihti tähtis ka ligemese tunnetus, otsene kontakt näost näkku. Internetis oleva koguduse liikmed aga ei näeks ega tunneks üksteist. Vaevalt nõndaviisi saab tekkida mingine hoolivustunne teiste koguduse liikmete suhtes. Muidugi sõltub väga palju religioonist endast. Siiski on religiooni üks peamisi mõtteid iseendaga tegelemine ja endas tõe leidmine. Nagu ütleb ka konfutsianistlik põhimõte, et rituaalid ja kombed aitavad jõuda iseenda olemuseni.
Virtuaalselt on mugav uurida paljude uskude kohta. Tihtipeale võib ju tekkida tunne, et üks asi nagu on õige ja teine asi jälle pole. Nii hakkavadki inimesed kokku panema oma personaalset usku, juhindudes iseenda ituitsioonil. Personaalne usk on küll viimasel ajal väga tolereeritud. Eestis näiteks tegutseb MTÜ Lilleoru , mis soosib inimese enesearendust ja võimaldab isekeskis tegeleda erinevate religioonide uurimisega. Kuid kuidas mõjutab see erinevaid iidseid religioone? Nii nagu kaovad kaupmehed ja näitlejad linna keskväljakult, kas nii ei võiks ka kaduda realses elus esinevad kogudused?
Siit arvangi, et puhtalt virtuaalne kogukond jääks liiga kuivaks . Suheldes oma sõpradega läbi sotsiaalsete saitide, saame nendega ka päriselus kokku ja viidame koos aega. Nii peaks ka virtuaalses koguduses olema ka tõelisi koosviibimisi ja üritusi. Muidugi annaks virtuaalne kogudus võimaluse usuga tegelda nendele inimestele, kellel see pole mingil põhjusel võimalik, nagu näiteks ajapuudus , asukoht, materiaalsed võimalused ja nii edasi. Interneti areng ja tegelikud võimalused on väga paindlikud ja kindlasti leiab paljudele negatiivsetele aspektidele lahenduse. Seega, virtuaalne kogudus võiks täiesti vabalt eksisteerida reaalse tõelise koguduse kõrval.