50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-11-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
53 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
janzap
Õppematerjali autor
Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täitumine annab põhjust nende paljunemiseks. 14. Hea, kui sind mõistetakse, mitte aga läbi nähakse. 15. Kõige raskem on ikka eesseisev ülesanne. 16. Inimese energia vallandub ikka eesmärki nähes. 17. Löök iseloomustab lööjat. 18. Aus varjab oma mõtteid vaikimisega, kaval teiste mõtetega. 19. Mõne inimese vägevust saab mõõta vaid ta sõnades. 20
nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele
Muistendite kaudu toetas Faehlmann eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust rahva vägevus minevikus andis lootust uueks tõusuks tulevikus: ,,Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõrval ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses" (August Annist, 1935). Kalevipojamuistendite loomisel on Faehlmann kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid jms, mida oli tollal juba mõningal määral üles kirjutatud ja avaldatud. Just Faehlmann arendas rahvamuistendite metsikust hiiust Kalevipojast oma rahva ja maa hüvanguks tegutseva kangelase, andes niiviisi lugudele täiesti uue ideoloogilise suuna. Vana Kalev, kangelase isa, oli Faehlmannil jumalate järglane ja vägev valitseja üle maa ja mere. Kalevipoja jumalikule päritolule viitab ka Faehlmanni kasutatud nimekuju Kaleviid
kes rääkis Zarale heast elust läänes ning soovitas Saksamaale tööle tulla. Zara võttis nõuks nõnda teha, kuigi teadis, et ta emale Lindale see meeltmööda ei olnud. Zara pidi töötama Berliinis 2 prostituudina. Tema n-ö peremeesteks olid venelased Pasa ja Lavrenti, kes tüdrukut mitmel viisil piinasid ning väitsid, et Zara olevat neile võlgu. Ühel hetkel meenutab Zara pilti, mida vanaema talle Vladivastokist kaasa andis: sellel olid vanaema Ingel ning tema õde Liide. Vanaema tahtis, et Zara Liidet külastaks ning räägiks pärast talle sealsest eluolust. Peatselt kuulis Zara, et Lavrenti ja Pasa plaanivad sõita Tallinnasse. Pika moosimise ja palumise peale võtsid mehed Zara reisile kaasa. Lavrentil ja Pasal oli plaanitud kohtumine bossiga, viimane tahtis Zaraga magada, neiu aga tappis mehe ja põgenes
Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevaditi suurveega ja sügisevihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad olid kodumail väike lapike. «Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta. Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrssa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna ning tingimustega. Pealegi oli tal kohe kavatsus see maatükk esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada. Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelist
jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi
sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.
vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide, taani ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris- 8
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Tekst on väga lihtne ning üldistav. Enamasti kritiseeriv meeste suhtes ning võibki öelda, et kogu tekst oli selline, mida mees võiks ja peaks tegema.
Meestest, kellest see inimene kirjutas, jäid küll vanuse vahemikku 40- edasi, kes põletavad end kõrtsides ning nii edasi. Väga lapselik jutustus.
Kõik kommentaarid