Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on oranzikas laik, mis ulatub esikäppadeni. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkuneja kuni pooleteise kilo raskune. Metsnugison levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma. Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast (aprillis mais). Vastsündinud pojad on ...
Hiljuti külastasin Tallinna vanalinnas asuvat Eesti Loodusmuuseumi, kust sain huvitavat teavet maailma loomastiku kohta. Põhjalikumalt tutvusin aga Eesti metsades elavate looma- ja linnuliikidega, samuti Läänemere kaladega. Lisaks sain loodusmuuseumis ka ülevaate Eesti floora mitmekesisusest. Kolmandal korrusel, Eesti metsade kohta ülevaadet andvates ruumides, jäi minu pilk aga pikemalt peatuma muuseumis eksponeeritud metsnugise topisele - Eesti metsade tavalisele kiskjale. Põnev ja hariv muuseumiskäik tõi mulle mõtte, kirjutada sellest ilusa karvkattega ja huvitava käitumisega loomast veidi pikemalt. Seda enam, et olen metsnugist ka ise mitmeid kordi oma maakodu õuel kohanud ning tema tegemisi tasahilju jälginud. Metsnugis (Martes martes) on kärplaste sugukonda ja nugise perekonda kuuluv üksikeluviisiline kiskja. Teda võib kohata pea kõikjal Euroopas, erandiks on vaid
Pojad jäävad kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom. (Eesti selgroogsed) Metsnugis (Martes martes) ja kivinugis (Martes foina) Need kärplased on tuhkrust märksa suuremad. Kivinugise tüvepikkus on 38 59 cm, sabapikkus on 25 32 cm, mass on kuni 2500 g. Metsnugisel on tüvepikkus 38-58 cm, sabapikkus 17 26 cm, mass 750 1500 g. Nugiste kere on sihvakas ja tugev. Metsnugise karvastik on tumepruun kivinugisel on see heledam, kahkja varjundiga ja hõredam. Kaelal ja rinnal torkab silma suur laik, mis kivinugisel on valge ja tagapool jaguneb kahte ossa, metsnugisel aga kollakas või oranz, tahapool ahenev nagu on näha ka piltidel (vt fotod lk 10 ja 11). Metsnugise tallad on talvel tiheda karvaga kaetud, kivinugisel aga peaaegu paljad. (Loomade elu, 1987) Kivinugis (foto Toomas Mitt) Metsnugis on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte
Luksemburg ja Itaalia. Ka Eestis on märgata sama tendentsi: nüüd võib levikukaardilt näha, et Saaremaa on üks tihedamalt asustatud maakondi (2). (2) OHUTEGURID Pesapaikade hävimine: Peamisteks ohuteguriteks on siin metsamajandus, puuliikide osakaalu muutumine, lageraied, kuivendamine ja surnud puidu väljaviimine. Pesitsemise ebaõnnestumist on põhjustanud ka metsnugise rüüste. Pesitsusaegne häirimine jaguneb kaheks: häirimine pesa juures ja häirimine toitumispaikades. Häirimine pesapaikades. Peetakse väga tundlikuks inimtegevuse suhtes pesapaiga läheduses Lätis nt on inimtegevuse häirimise tagajärjeks olnud 1020% poegade või munade hukkumine. Üheks põhjuseks, miks toimub häirimine on asjaolu, et häirimisjuhte on raske kindlaks teha. Häirimine toitumispaikadel Mõjutab sigimisedukust. Eestis pole häirimise mõju toitumispaikadel uuritud.
Tihti liigub ta edasi ka mööda puid hüpates ühelt puult teisele, suhteliselt sarnaselt oravale. Segamini võib ajada Kivinugisega. Metsnugis on veidi kogukam kui kivinugis. Kivinugise rinnalaik on tavaliselt valge ja hargneb esijalgadele (kuid võib olla ka kollakas nagu metsnugisel). Kivinugise saba on üldiselt pikem kui metsnugisel. Talvel saab eristada jälgede järgi, kivinugise tallad on karvadeta ja jägedel on näha varbapäkkasid, metsnugise tallaalused on aga karvadega. Rohus liikudes võib segamini ajada ka naaritsatega, kes nugistele sarnaselt hüpeldes liiguvad. Levik ja arvukus Eestis Metsnugised on levinud üle terve Eesti. On selge, et nii liikuva looma arvukust on suhteliselt raske täpselt kindlaks määrata, mistõttu on välja pakutud umbkaudne number, mis väidab, et Eestit asustab umbes 4000 metsnugist. Eluiga. Vabas looduses 8-10 aastat. Vangistuses on mestnugis elanud 18 aastaseks. Pereelu
Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavalised" jäljed näha on talla ja varbapäkad, metsnugise jälgede puhul on talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet.
peaks rohkem küttima liigi suurimat vaenlast, rebast. Küttimise osakaal halljänese suremusele on väike (Männil et al.2011). Valgejänese (Lepus eimidus) arvukus on samuti langev (va. Hiiumaal, Järvamaal, Valgamaal ja Viljandimaal) mida näitavad nii kütitud isendite arv, ruutloendus kui ka jahimeeste hinnang arvukusele. Arvukuse vähenemise põhjus pole teada, kuid küttimine liigi arvukusele olulist mõju ei avalda (Männil et al.2011). Metsnugise (Martes martes) arvukus on suhteliselt stabiilne ning kerge languse on põhjustatud küttimismahu suurenemine ning hing hiirte rakse kättesaadavuse paksu lume alt. Küttimismahud suurenesid karusnaha hindade tõusu tõttu (Männil et al.2011). Mingi (Neoviso vison) arvukus on mõõdukas languses, mida näitavad nii küttimisstatistika, jahimeestehinnang kui ka ruutloendus. Mingi asurkonna püsimises mängib suurt rolli Karjaküla karusloomafarm, kust farmiloomad loodusesse satuvad
Pesakonnas 1-8 poega (tavaliselt 3-4). Aastas on ainult 1 pesakond. Pojad on sündides pimedad, emapiimast võõrduvad 8 nädalaselt. Poegade eest hoolitseb ainult emasloom. Pojad lahkuvad pesast 8-10 nädalaselt, 2-3 nädalat käivad emaga kaasas. Emad ja pojad suhtlevad omavahel hästikuuldavate häälitsuste abil.( Loomade elu, Imetajad) 6 Metsnugis ( Martes Martes ) Kehaehitus ja välimus Metsnugise kere on sihvakas ja tugev. Karvkate on metsnugisel sügav- sokolaadipruun, kurgumanisk kreemikaskollane kuni oranz, mis tavaliselt ei ulatu eeskäppadele. Eristub enamikust teistest kärplastest. Pikemate jalgadega. Saba on pikk ja kohev ning jalatallad on tihedalt karvased. Kõrvad on pikemad ja laiemad kui kivinugisel. Kivinugist eristab metsnugist kõige selgemini koonu värvus silmade ja nina vahelisel ala. Metsnugisel on külgedel tume aluskarv ning tavaliselt must nina
aastal. Nüüd on see raamat jälle lugeja käes, ainult et uues kuues eelmisest pisem ja uute piltidega. Tegelased ikka needsamad, kes varemalt. Vahepeal möödunud aeg on tinginud küll pisiparandusi tekstis, aga need puudutavad üksnes mõne looma käekäiku, mitte olemust. Metslooma olemus, nagu inimloomuski on väga visa muutuma. Suureformaadilises pildiraamatus vaadeldakse 14 Eestimaal elava imetaja ilvese, hundi, rebase, saarma, mägra, kärbi, metsnugise, orava, metssea, hirve, metskitse, suurkõrva, jänese, kaelushiire osa meie looduses. Raamat on mõeldud eelkõige noorele loodusesõbrale, kuid kindlasti sobib see ka abivahendiks kasvatajaile ja õpetajaile. ,, Rebasetund ,, Fred Jüssi Üleliidulise populaarteadusliku kirjanduse konkursil tunnustust leidnud raamatu kordustrükk. Selles on juttu meie tähtsamatest imetajatest. Autor on oskuslikult ühendanud teabekirjanduses
annaabi.ee 
