Alguse said need Aasiast, Euroopas levisid laiemalt alles möödunud sajandi algul. Tänapäevalgi on suurte kaunite täidisõieliste rooside ilusate värvidega õied ühed enimhinnatud aia- ja lõikelilled. Enamik neist kasvavad põõsakujulistena, osa roose aga ronib mööda tarasid või meenutavad isegi väikest puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda. Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii
Noored täkud on energilised ja agressiivsed aga liiga noored, et märasid ligimeelitada ja oma kari luua. Selle- pärast hoiavad nad mitme aasta jooksul omaette. Noored võitlevad vanade täkkudega, kuni võidavad endale karja juhtimise õiguse. Mustang on ökosüsteemis oluline taimede seemnete levitaja. Mustang ei ole algupäraselt metsik loom. Nad muutusid metsikuteks kui inimesed hobuseid Ameerikasse kaasa tuues ning vabadusse lastel neil metsistuda lasid. 17. sajandi lõpul esines mustangi vähemalt üheksas Põhja-Ameerika lääneosariigis. Neid elas seal 2-5 miljonit isendit. Preeriate harimisega kaasnes mustangite arvukas tapmine. Kõige enam tapeti neid 20. sajandil kui neid püüti kinni, et Buuri sõjas ja 1. Maailmasõjas kasutada. Samuti püüti neid igapäevaseks kasutamiseks. 1960-nde aastate keskpaiku oli mustange 18 000-34 000. 1970-te alguseks oli järele jäänud vähem kui 10 000 isendit
Mustang on Põhja-Ameerika preeriates vabalt ringi liikuv metsistunud hobune. Ta kuulub seltsi kabjalised, sugukonda hobuslased ning perekond ja liik on Equus caballus. Ajalugu Mustangid pärinevad XVI sajandil hispaanlaste poolt Ameerikasse toodud hobustest. Osa nendest hobustest pääses vabadusse ja metsistus seal. Mustang ei ole algupäraselt metsik loom. Ta eksisteerib tänu inimesele, kes hobuseid Ameerikasse kaasa tuues ning vabadusselastes neil metsistuda lasi. Ometi põhjustas inimene ka mustangi peaaegu täieliku hävimise. 17. sajandi lõpul esines mustangi vähemalt üheksas Põhja- ja Ameerika lääneosariigis. Sel ajal elas seal 2-5 miljonit isendit. Kui inimene hakkas preeriat harima, tõrjus ta sealt mustangid välja, tappes tuhandeid loomi. Kõige enam mustange tapeti siiski 20. sajandil. Püüti kinni arvukalt loomi, et neid Buuri sõjas ja I Maailmasõjas kasutada. Mustange püüti ka selleks, et neid igapäevases elus kasutada
looduslikku leviala.Eestisse introdutseeritud taimeliikidest on aklimatiseerunud need, mis suudavad edukalt talve üle elada ja viljuda, kuid päris ilma inimeseabita nad meie looduses levida ei suuda(harilik ebatsuuga, torkav kuusk, harilik kuldvihm.) NATURALISATSIOON Liigi viimisel sarnastesse tingimustesse loodusliku areaaliga võib ta seal täielikult kohaneda ja anda ka vabalt looduslikku uuendust. Sellist liiki nimetatakse naturaliseerunuks. Naturaliseerunud liigid võivad vahel ka metsistuda ja kasvada iseseisvalt . Eestis on näiteks naturaliseerunud mitmed enelaliigid, punane leeder, läikv tuhkpuu. Introduktsiooni ajalugu ulatub rohkem kui 2000 aasta.taha. meie ajaarvamise algul introdutseeriti Hiinast Kesk-Aasiase mooruspuu, Idamaadelt Euroopasse mitmed roosiliigid. Siit võib välja tuua ka kaks esimest introduktsiooni põhjust- viljapuud ja dekoratiivsed taimed. Hiljem lisandusid introdutseeritavate liikide hulka tarbepuud- kas siis puidu
Enne külvi soovitatakse seemneid 2-3 tundi kuumas vees leotada ning seejärel kahekuuline külm stratifikatsioon läbi viia (Ageeta OÜ veebileht 2016). Avamaale istutatakse üheaastased taimed. Edasise hoolduse puhul on oluline regulaarne kobestamine ja pealtväetamine. Kastmist ja talvekatet vajavad ainult noored taimed. Poolpuitunud pistoksad võetakse suvel, juurepistikud talvel (Fine Gardening Magazine veebileht 2016). Kuna taim annab rohkesti juurevõsu, võib see metsistuda (Roht 2007). Oht on suurem just juurte vigastamisel. Selleks on oluline juurevõsusid regulaarselt tagasi võtta (Fine Gardening Magazine veebileht 2016). Seda tehakse tavaliselt siis, kui taim on puhkeolekus. Harilikku äädikapuud on soovitatav iga kevad väetada (70g/m2), et varre ja õite kasvu edendada. Kuivadel perioodidel tuleks taimi ka kasta. Üldiselt on liik kahjuritevaba. Haigusetekitajateks
Hekina võiks teda hoopis rohkem kasutada kui seda seni tehtud on. On saada mitmeid kirjulehiseid ja mitut värvi võrsetega sorte. Nendega saaks hekke vaheldusrikkamaks muuta. Siberi kontpuude hekki tuleb regulaarselt ja tugevasti pügada. Vastu maad vajunud oksad juurduvad väga kergesti. Siit saab välja tuua ka siberi kontpuu miinused, milleks hooldamata põõsad võivad soodsas kohas kasvades kergesti metsistuda. Väiksemasse aeda sobivad hästi kontpuude kirjulehised sordid, nendega saab suvel luua ilusaid värvilaike. Nemadki kasvavad aja jooksul kõrgeks ja laiaks, aga kääridega saab ju piirata. Siberi kontpuu sortidest on vanad ja tuntud valgete leheservadega ‘Argenteo- marginata’ ja kollase randiga ääristatud ‘Spaethii’, viimane on teistega võrreldes madalakasvulisem. Mõlemat sorti on meil rohkesti paljundatud, kõige lihtsam on seda teha pist-okstega
Ta elab enamasti vaid 3-4 aastat, kuid see pole traagiline kui taim end oma kasvukohal hästi tunneb, paljuneb isekülvi teel. Kevadel või sügisel saab naistenõgest paljundada ka jagamisega või pistikutest. Paljundamine - Paljundatakse seemnetega või vanade puhmaste jagamise teel või pistikutest. Külvatakse kevadel peenrale, millele järgneb pikk idanevusperiood. Naistenõges külvab end järgnevatel aastatel kasvukohta ise, võib ka metsistuda. Taimi võib ette kasvatada katmikalal ja istutada avamaale juuni algul. Taimedel talvekahjustusi tavaliselt ei esine. Saagi kogumine - Taime korjatakse enne õite puhkemist, suve jooksul saab 34 saaki. Kasutatakse värskelt ja kuivatatult. Ei kasutata naistenõgese jämedaid varsi. Taimed lõigatakse maha 5-8 cm kõrguselt maapinnast. Kasutamine maitsetaimena - Maitsetaimena kasutatakse nagu melissi. Korjatakse pehmevarrelist ladvaosa enne õitsemist
Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus). Joonis 19. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) (http://www.jarvselja.ee/istikpic.php?pid=426) 4.19.2. Hooldus Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb neid regulaarselt välja lõigata, muidu võib põõsas metsistuda (Calmia istikuäri OÜ). Muidu on lumimari vähenõudlik ja võib kasvada kehval mullal. Lisaks võib kasvada kivistel, lubjarikkas pinnases, poolvarjus, ei vaja tavaliselt lisakastmist (Seemnemaailm). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). 4.19.3. Lõikamine Lumimari talub hästi pügamist. Suvel, peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, ei kärbita
Näiteks: Eestisse introdutseeritud taimeliikidest on aklimatiseerunud need, mis suudavad edukalt talve üle elada ja viljuda, kuid päris ilma inimeseabita nad meie looduses levida ei suuda(harilik ebatsuuga, torkav kuusk, harilik kuldvihm.) Naturalisatsioon- Liigi viimisel sarnastesse tingimustesse loodusliku areaaliga võib ta seal täielikult kohaneda ja anda ka vabalt looduslikku uuendust. Sellist liiki nimetatakse naturaliseerunuks. Naturaliseerunud liigid võivad vahel ka metsistuda ja kasvada iseseisvalt. Näiteks: Eestis on näiteks naturaliseerunud mitmed enelaliigid, punane leeder, läikiv tuhkpuu. Olulisemate limiteerivate tingimuste iseloomustus: Temperatuur: Valgus: Niiskus: 118. Populatsioonide omadused: tihedus, arvukus, sündimus ja suremus, ellujäämus, vanuseline struktuur, sooline struktuur. TIHEDUS, ARVUKUS, ESINEMISSAGEDUS Tihedus on indiviidide arv ühikulise pindala või ruumala kohta
annaabi.ee 
