nikerdatud lohepead, kuid oma maale lähenedes võeti see ära, et maavaimusid mitte hirmutada ja pahandada. Viikingilaevadest on meil ettekujutus tänu paatmatustele. Suurim seni leitud laevadest pärineb u 900. aastast. Selle pikkus on üle 23 m, laius üle 5 m, kaal täisvarustuses u 20 tonni. Laev mahutas 64 sõdalast, liikus edasi 16 aerupaari jõul, kuid tal olid ka mast ja purjed. Viikingid sõitsid piki mererannikut ja tungisid jõgesid pidi ka sisemaale. Laevad olid madala süvisega ja väga sobilikud sõitma ka mööda väikesi jõgesid. Laeva raapuri oli sageli triibuline või ruuduline. Mina arvan, et viikingid olid oma ajakohta ikka väga nupukad ja targad mehed, kelle lejutisi me tänini kasutame. Viikingid suutsid laieneda Islandile, Gröönimaale, paljud rändasi Inglismaale ning Põhja-Ameerikasse.
Sõjaliste edude saladuseks oli nende kiire laev ja kiire tegutsemine. Nad tungisid oma süvisega kiiretel laevadel jõgesid pidi kiiresti sügavale sisemaale. Enne, kui tõhusam rüütlivägi kokku koguti, jõudsid nad saagiga juba lahkuda, jättes maha hulga tapetuid ning rüüstatuid asulaid. 3. Alateema(laevad, ühised laevastikud, meresõiduoskused) Viikingid sõitsid oma pikkadel, hea läbivuse ja manööverdusvõimega laevadel piki mererannikut ja tungisid jõgesid pidi sisemaale. Kuigi iga laev allus enamasti oma pealikule, olid viikingid võimelised ka koostööks. Aeg-ajalt moodustasid nad suuri laevastikke , mis keskse juhtimise puudumisest hoolimata suutsid pikemat aega koos püsida ja edukalt tegutseda. Selline laevastik sõdis XI sajadkil aastakümneid vaheldumisi Inglismaa ja Prantsusmaaga, rünnates seda maad, kus kohalikud valitsejad suutsid parasjagu vähem vastupanuosutada. Viikingilaevadest on
põhjaosas, sealhulgas Fääri saartel, Islandil, Teravmägedel, Koola poolsaarel, Novaja Zemlja läänerannikul ja Põhja- Ameerika kirdeosas. Alates 19. sajandi keskelt on lunni levila tugevasti vähenenud otsese inimtegevuse tõttu. Lunni üldpikkus 2629 cm, kaal 440590 g. Nokal on mitu ristivagu. Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid. Jalad on oranzid. Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält. Lunn asustab pesitsusajal kaljust mererannikut, kus pesitseb kolooniatena. Eriti meeldivad talle pehme turbapinnasega saared, kus on lihtne pesaurge kraapida. Ainult harva pesitsevad nad sügavates kaljupragudes. Linnulaatadel hõivavad lunnid harilikult kõige ülemise vööndi, sest seal on pinnas pehmem. Pesauru kraabib lunn jalgade ja võib-olla noka abil. See on tavaliselt kaarjas, harvem sirge, 12 m, heades tingimustes 3 m sügavune. Vanad, korduvalt kasutatud urud muutuvad mitme kambriga labürintideks. Pesavooderdis on kasin,
looduslikus kasvukohas. (15) 7. Loomastik 7.1 Sahhalini lähedal on suurimate loivaliste kotikute ja sivutside lesilaid, seal on kohatud ka üliharuldaseks jäänud merisaarmast. (2) Karud, rebased, saarmad ja sooblid on arvukad, nagu ka põhjapõder põhjas ning muskushirv, jänesed, oravad, rotid ja hiired igal pool. Linnu fauna on ühine Ida-Siberi omaga. Jõed kihavad kaladest, eriti lõhe liikidest. Arvukad vaalad külastavad mererannikut, kaasa arvatud kriitiliselt ohustatud hallvaal, kellele Sahhalini rannik on ainuke teadaolev toitumisala. (9) 7.2 Kalaan Selts: Kiskjalised Sugukond: Kärplased Perekond ja liik: Enhydra lutris (16) Kalaan on ainus saarmaliik, kes elutseb ainult meres. Vees, kus ta palju osavamalt liigub kui maismaal, veedab ta suurema osa oma elust. Kalaan asustab Vaikse ookeani põhjaosa kalarikkaid vesi. Tema tihe karvastik võimaldab tal külmas vees ujuda ja sukelduda.
kauakestev karvavahetus. Veeall ujudes kerkib pinnale mullirida. Isased saarmad kasvavad 1, 2 m pikkuseks ( ninaotsast sabatipuni), emased on kuni 1 meetrised. Isased kaaluvad kuni 11, 3 kg , emased kuni 7, 3 kg. (Loomade elu Saarmas) Leviala Saarmas on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Pärast 1960 ndat aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Eestis elab praegu kahetuhande saarma ringis. Elupaigana eelistab vaikseid jõekaldaid, järvesid ja ojasid, vahel ka mererannikut. Saarmas on kohastunud poolveelise eluga. Näiteks suudab 7-8 tundi järjest ujuda kiirusega 1, 5 2 km / h . Pesapaigaks on jõekaldale puujuurte vahele kaevatud urg, magamiseks kasutab lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. (Loomade elu saarmas) Toitumine Saarmas on lihatoiduline, sööb kalu (näiteks ahven, haug, forell), vahel muid selgroogseid (nt. Veelinnud, mügrid, rotid) ja selgrootuid ( vähid, krabid, ussid). ( Saarmas, loomade elu) Järglased
Baskid pole geneetiliselt seotud Pürenee poolsaare teiste asukatega. Baskide säilimise saladuseks on nende endi poolt kehtestatud isolatsioon. Baskide ajalugu on täidetud ägeda vastupanuga sissetungijate (roomlaste, läänegootide, frankide jt.) vastu, kes soovisid asuda elama Eskual Herriasse (`'baski keele maa'', Baskimaa 7 provintsi). Baskimaa on riik rohkem rassilise identiteedi kui poliitiliste tunnuste poolest. Baskid asustasid mägesid ja mererannikut Biskaia lahe nurgas ammu enne, kui algas ajaloo ülestähendamine. Algselt asustasid baskid ilmselt suuremat maa-ala kui tänapäeval, mil nad asustavad vaid väikest osa Edela-Prantsusmaast ja selle naaberpiirkonnast Hispaanias. Umbes 900.000-st baskist elab Hispaanias ligikaudu 750 000 baski. Hiljem taandusid sugukonnad väiksematesse piiridesse ning moodustasid 7 naabervabariiki, mille eesotsas olid valitud juhid. Baskidel ei olnud aadlit
läänekallast mööda tagasi. Selline suur vee kogus ja selle liikumine mõjutab klimaatilisi tingimusi merega piirnevatel aladel ja seega ka selgrootute elu nii vees kui ka maismaal. Selgrootute loomade peamised liikumisteed Eesti ala hõivamisel. Kui vaadata, kustkaudu toimub kaasaegne liikide liikumine meie aladele, siis võib arvata, et ka jääst vabaks jäänud ala asustamine toimus umbes samadest suundadest. Peamiselt liiguvad loomaliigid meile lõunast, piki mererannikut. Teine liikumissuund on kagust stepialadelt ning kolmas idast taigapiirkonnast. Vähesel määral on meie ala asustavate selgrootute hulgas ka liike, kes on siirdunud siia põhja poolt. Et aga need on kõik külmalembesemad liigid, siis üldiselt nad meile pikemalt elama ei jää. Selliseid liike kohtab ennekõike rabades. Kui vaadata Eesti ala õhust või kaardilt, siis on näha, et see territoorium on kahest küljest (läänes ja põhjas) piiratud üsna laia veealaga. See ala
materiaalse kultuuri suurema viimistlemiseni. Arenesid välja komplekssemad põllunduslikud kultuurid, rikkus kontsentreerus privilegeeritud inimeste kätte, toidutootmine muutus intensiivsemaks. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Hiina põllunduslikud asukad asustasid varem kultiveerimata alasid. Varsti õitsesid üle kogu Hiina paljud regionaalsed maaviljeluslikud kultuurid. Asustusmuster jälgis jõgede orge ja mererannikut. 66 Toidutootmise arenemine Hiinas oli pikk protsess, mis algas üsna samal ajal eri kohtades üle kogu maa. Inimesed viisid oma k viljelustehnikad vastavusse kohalike oludega. Hilisem tüüpiline viljelusmajanduslik asustus oli laiema areaaliga kui Yangshao kultuuri. Püsiasustusega külad kindlustati sageli muldvalliga. Põhja-Hiinas kasvatati hirssi, veiseid, lambaid, kitsi ja võib-olla ka hobuseid. Kohaliku tähtsusega olid küttimine,
Talvel tõstab Läänemeri rannikuala temperatuuri ja erinevus sisemaa omast on suurem kui muudel aastaaegadel. Kõige külmem kuu on veebruar, kõige soojem juuli. Suve lõpuks ühtlustuvad ka temperatuuri regionaalsed erinevused. Keskmine õhutemperatuur talvel on 6° C kuni 7° C ja suvekuudel 13,8° C kuni 19,6° C. Aastas sajab keskmiselt 550800 mm ning keskmine õhuniiskus on 8083%. Kõige vähem on sademeid Lääne-Eesti saartel ja piki mererannikut, kus sademete hulk on tihti alla 500 mm. Lumikatet iseloomustab väga suur territoriaalne ja ajaline muutlikkus. Keskmine lumikatte kestus talve jooksul on 75-135 päeva. 1.2. Veevarud ja keskkonna seisund Eesti jurisdiktsiooni alla jääv mereala on pindalalt vaid veidi väiksem kui maismaa, kokku 36 500 km². Sellest 25 200 km² on territoriaalmeri, millele lisandub veel 11 300 km² majandusvööndit. Eesti merealad jagunevad Läänemere mitme erineva
(nt järvekauri, krüüsli, madukotka, siniraa, rabapüü) arvukus vähenenud ohtlikult. Haudelinnuna on meilt kadunud varem suhteliselt tavaline rabapistrik. Ligi pool meie haudelinnustikust (valdavalt värvulised) eelistab elupaigana puistuid ja põõsastikke, viiendik (eelkõige hanelised ja kurvitsalised) on seotud siseveekogudega, kümnendik eelistab madalsoid ja niite(valdavalt värvulised), mererannikut ja saari (peamiselt kurvitsalised ja hanelised) ning kultuurmaastikku. Vaid 3% meie linnuliikidest pesitseb ainult rabades. Kõige liigirikkamad ja tihedamalt asustatud on laialehised lehtmetsad (kuni 1800 paari 1 km2 kohta). Metsalindudest on arvukaimad pesitsejad metsvint (1,5–2,5 miljonit haudepaari), salu-lehelind (0,8–2 miljonit) ja mets-lehelind (0,5–1 miljonit).
annaabi.ee 
