Uurimisreis kulges edukalt ja tulemuslikult. Teaduste Akadeemiale saadeti andmed 25 imetaja ja 96 linnuliigi kohta. Herbaarium sisaldas 3400 taimeliiki. 1889. aastal määrati A. von Bunge teise ekspeditsiooni juhiks, mis pidi otsima Põhja-Jaapani piirkonnas kadumaläinud sõjalaeva "Kreiserok". Laev leiti purunenuna, meeskond oli uppunud. 1892.aastal oli Bunge uurimistööl Napoli zooloogiajaamas, kus uuris pelaagilist faunat. Aastal 1893 määrati ta Mereministeeriumi poolt korraldatava ekspeditsiooni koosseisu Jenissei jõe suudmealale, et varuda ehitusmaterjale Siberi raudtee jaoks. Järgmised neli aastat oli Bunge vanemarstiks soomusristlejal "Rjurik". 1899-1901 võttis osa Rootsi-Vene kraadimõõtmise ekspeditsioonist Teravmägedele, kust tõi kaasa rikkaliku zooloogilise kogu. Pärast seda määrati ta vanemarstiks ristlejal "Diana", mis suundus Kaug-Itta. Viiendat ja viimast korda viibis ta Arktikas 1905. aastal, sisuliselt korrates 1893
Aleksander Koltsaki elulugu Aleksandr Vassiljevits Koltsak (16.11.1874 07.02.1920) oli Venemaa viitseadmiral, polaaruurija ja valgekaartlik väejuht Vene kodusõjas. Aleksandr Koltsak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis Venemaa keisririigi meresuurtükiväes. Ta oli Obuhhovi tehases valmistatud relvastuse vastuvõtja mereministeeriumi esindajana. Pärast sõjaväest kindralmajorina erruminekut töötas ta samas tehases edasi insenerina. Koltsakkide suguvõsa esiisaks oli 1793. aastal Venemaa poolt vallutatud Hotini kindluse moldaavia päritolu komandör Koltsak-pasa. Haridusteed alustas Aleksandr Koltsak Merekadettide korpuses. Selle lõpetamise järel sai ta mitsmani auastme ning suunati teenistusse merejõudude laevadele - ristlejatele Rjurik ja Kreiser, millel teenides huvitus ta hüdrograafiast. 1898.
1838. aastal valiti ta lisaks eelnevale ka Vene- Ameerika Kompanii koloonia-asjade juhatajaks ning 1840. aastal Vene-Ameerika Kompanii peadirektoriks, kus teenis kuni 1849. aastani. Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell läks erru viitseadmirali auastmes ning kolis elama Virumaale Roela mõisa, mille ta oli oma perekonnale juba varem ostnud. Pärast abikaasa surma 1854. aastal töötas ta kuni 1864. aastani Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Hüdrograafia departemangus, olles alates 18. maist 1855 kuni 1857. aastani selle ministeeriumi direktor. 1856. aastal määrati ta kindraladjutandiks ja ülendati admiraliks. Aprillist 1857. aastal suundus ta ravile välismaale ning juunist 1857. aastal vabastati Venemaa Keisririigi Mereministeeriumi valitseja ametikohalt ja määrati Venemaa Keisririigi Riiginõukogusse. Tervislikel põhjustel läks ta 1864. aastal lõplikult erru ja veetis oma viimased eluaastad
Wrangell loobus teenistusest pealinnas 1849. aastal ning siirdus Eestimaale, kus ta asus elama abikaasa kaudu 1840. aastal päritud Roela mõisa Virumaal. Pärast abikaasa surma 1854. aastal tehti talle ettepanek teenistusse tagasi pöörduda. Wrangell võttis ettepaneku vastu. Järgnes kolmeaastane mereväeteenistus erinevatel ametikohtadel (Hüdrograafia departemangu direktor, mereminister, mere kriminaalkoodeksi läbivaatamise komitee president, mereministeeriumi Õpetatud Komitee president, Balti laevastiku tüürimeeste korpuse inspektor). Mereministri ametis omistati Wrangellile kindral adjutandi ning admirali auastmed. 1857. aastast alates oli Wrangell Vene Riiginõukogu ja Ministrite Komitee liige. Mereministriks saamise aastal 1855 omandas Wrangell ühtlasi parunitiitli. Aastatel 185759 parandas Wrangell tervist Berliinis ja Wiesbadenis. Lõplikult erru läks ta 1864. aastal ning siirdus seejärel koos tütarde Elisabethi ja Ebbaga elama
Suri 30 meest. Järelejäänud meeskond jõudis Inglismaale tagasi 13. juulil 1771. Üks asi jäi Cooki siiski piinama. Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure. 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks.
Suri 30 meest. Järelejäänud meeskond jõudis Inglismaale tagasi 13. juulil 1771 Üks asi jäi Cooki siiski piinama. Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure. 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks. Uus-Meremaalt suunduti uuesti niikaugele
(http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/james_cook.htm) Cook`i viimased aastad: Üks asi jäi Cooki siiski piinama. Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure. 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks.
Suri 30 meest. Järelejäänud meeskond jõudis Inglismaale tagasi 13. juulil 1771 Üks asi jäi Cooki siiski piinama. Ta tahtis teada kas lõunapoolkera veel avastamata osa koosneb ainult määratust hulgast veest või on seal siiski mõni manner. Inglise mereministeerium otsustas, et ta peab minema ja sellele küsimusele vastuse leidma. Talle tehti kohustuseks see maa, kui see eksisteerib, kuninga nimel üle võtta. Cook ei uskunud, et eksisteerib 7. Maailmajagu, kuid Mereministeeriumi survel võttis ta pakkumise vastu. Talle anti kaks uut laeva Resolution ja Adventure. 1772 aasta 13 juulil asus Cook kahe laevaga Plymouthi sadamast teele. Sajakonna päeva pärast oli Cook Aafrika lõunatipus ja nad sõitsid edasi lõuna poole, kuid kuna läks liiga külmaks pidid nad tagasi põhja poole suunduma. Märtsis jõuti Uus-Meremaale, seal pani ta maha inglise koduloomi ja istutas juurvilju, et saared muutuksid asustamiseks kõlbulikumaks. Uus-
õpetaja Hans Wühner. Mitmedki rahvusliku liikumise esiotsa suured üritused on alguse saanud Viljandimaa talupoegade ja koolmeistrite juurest. Võib ka etteruttavalt öelda, et Viljandi mehed on paljuski need, kes hakkavad kontakti otsima teiste keskustega. 5) Peterburi seltskond, kuhu on jõudnud mitmed eesti ihuga inimesed, kes on haridust saanud Peterburis, seal karjääri teinud. Hiljem hakatakse neid nimetama Peterburi patriootideks või Peterburi rahvasõpradeks. Mereministeeriumi ametnik Jurjev, keisri ihuarst Filipp Karell, Tallinnast Peterburi ümber asunud Nikolai Russow. Mõne aja jooksul kerkib Peterburi patriootide liidriks Johann Köler. Peterburi seltskonnale on iseloomulik, et neid baltisakslaste tegevus ei pärsi. Neile on tagantjärgi ette heidetud teatavat venesõbralikkust. Keskvõimu kõrval tehakse tihedat koostööd ka vene ajakirjandusega. 1860. aastatel hakkavad esile tulema mõningad ideed, mis erinevaid seltskondi