A. Koltšaki elulugu (0)

Aleksander Koltšaki elulugu

Aleksandr Vassiljevitš Koltšak (16.11. 1874  – 07.02.1920) oli Venemaa viitseadmiral, polaaruurija ja valgekaartlik väejuht Vene kodusõjas. Aleksandr Koltšak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis Venemaa keisririigi meresuurtükiväes. Ta oli Obuhhovi tehases valmistatud relvastuse vastuvõtja mereministeeriumi esindajana. Pärast sõjaväest kindralmajorina erruminekut töötas ta samas tehases edasi insenerina. Koltšakkide suguvõsa esiisaks oli 1793. aastal Venemaa poolt vallutatud Hotini kindluse moldaavia päritolu komandör Koltšak-paša. Haridusteed alustas Aleksandr Koltšak Merekadettide korpuses. Selle lõpetamise järel sai ta mitšmani auastme ning suunati teenistusse merejõudude laevadele - ristlejatele Rjurik ja Kreiser, millel teenides huvitus ta hüdrograafiast.  1898 . aasta detsembris ülendati ta leitnandiks. Aastal 1900 kutsus parun  Eduard von Toll  ta Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia poolt organiseeritava polaarekspeditsiooni koosseisu. 21. juulil 1900 väljus  kuunar "Zarja" Peterburist ning sõitis Läänemere, Põhjamere ja Norra mere kaudu Taimõri poolsaare piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa- aladest nimetati Koltšaki nimega saar Kara meres ja poolsaar. Aastail  1904 –1905 osales Koltšak Vene–Jaapani sõjas miiniristlejal "Serditõi", langes Port Arturi kaitselahingutes jaapanlaste kätte vangi ja viibis 4 kuud vangis. Pärast vabanemist aitas ta taastada Venemaa laevastikku. Pärast sõda teenis ta Sõjamerejõudude kindralstaabis, osales jäälõhkujate "Taimõr" ja "Vaigatš" tegevuses. Samuti juhendas ta  Beringi väina ja Dežnevi poolsaare kaardistamisekspeditsioone. Esimeses maailmasõja algul teenis Koltšak Venemaa Balti laevastikus, juhatades Riia lahe kaitset. 1916. aastal ülendati ta noorimaks viitseadmiraliks ja Musta mere laevastikuülemjuhatajaks, põhiülesandega abistada kindral  Nikolai Judenitšit võitluses Osmanite impeeriumiga. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel, pärast sõjaväe juhtimisest kõrvaldamist, siirdus Koltšak alguses Suurbritanniasse ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse sõjaliseks nõuandjaks. Bolševike võimuhaaramise järel oli ta Ajutise Valitsuse ja Saksamaa vastu peetava sõja toetaja ning valmis liituma Briti armeega, kuid naasis 1918. aasta oktoobris Venemaale. Koltšak nõustus osalema  Omskis moodustatud esseeride enamikuga valitsuses, mille koosseis nimetas ta kõrgeimaks valitsejaks ja relvajõudude kõrgeimaks ülemjuhatajaks. Sisevastuolude tõttu kukutasid kasakad direktooriumi juba novembris 1918. Kõrgeim võim anti Koltšakile. Esseeride vastuhakk detsembrikuus suruti veriselt maha. Koltšak seadis sisse sõjaväelise diktatuuri. Tema 100 000-mehelist armeed aitasid varustada britid ja esialgu saavutas Koltšak teatavat sõjalist edu. Vallutati  Ufaa, Kaasan ja Samaara. Koltšaki kontrollitav territoorium ulatus 300 000 ruutkilomeetrini, seal elas 7 miljonit inimest. üle Uuralite. 14. novembril langes Omsk ja punased võtsid 50 tuhat meest vangi.
Koltšak rändas vaevaliselt  Irkutski suunas, kus detsembri lõpul olid võimule tõusnud vasakpoolsed. 4. jaanuaril 1920 teatas Koltšak tagasiastumisest Anton Denikini  kasuks ja ta anti peagiIrkutski võimude kätte. 20. jaanuaril tõusid linnas võimule bolševikud, kes pärast 3 nädalat kestnud "eeluurimist" hukkasid Koltšaki 7. veebruaril 1920 Ušakovka jõe ääres ja heitsid ta surnukeha jääauku. Aleksandr Koltšak oli abielus Sofia Fjodorovna Omirovaga. Neil oli kolm last. Mõlemad tütred surid lapseeas, poeg Rostislav aga põgenes koos emaga pärast revolutsiooni Prantsusmaale. Aleksandr Koltšak aga armus uuesti Anna Timirevasse, kes saatis teda Venemaa kodusõja ajal kuni Koltšaki tabamise ja hukkamiseni ning veetis ülejäänud elu  GULAGi  vanglates. Timireva rehabiliteeriti 1960 ja suri 1975.