Kasvab päris-, loo- ja puisniitudel, hõredates metsades ja metsalagendikel (sagedamini loo-, palu- ja laanemetsas). Eelistab kuivemaid kasvukohti. Õhusaastet ja linnades olevaid heitgaase talub keskmiselt. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on lai, kellukjas, avatud, 2,5¼4 cm pikkune ja 3,5¼4 cm läbimõõdus, lõhestunud laiadeks teravatipulisteks lühikesteks hõlmadeks. Kroon on enamasti helesinine, harva valge. Silma torkab ka kolme karvase suudmega emakas
siis suudavad varred püsti seista. Varred on kergesti murduvad ja pehmed. Vesihein on hea toidutaim kõigile koduloomadele. Taime juures on hea see, et teda saab süüa kohe pärast lume minekut ja seda kuni uue lume tulekuni. Nii kaua ei ela siiski üks taim, ehkki vesiheina loetakse kuni kahe aastaseks. Taimed talvituvad, jäävad lume alla ja kui kevadel soojaks läheb, siis hakkavad uuesti kasvama. Nii et tegelikult on võimalik vesiheinasalatit ka talvel süüa. Seda umbrohtu peetakse ka meetaimeks. Tavaliselt tema õisi ei märgata, sest need on üpris tillukesed, kuid nad on siiski olemas ja veel päris ilusad. Õied meenutavad väikest valgest tähekest. Õite juures on aga üks omapära see, et neil võivad mõnikord kroonlehed hoopistükkis puududa. Põdrakanep (lillpaju, metskanep, põdrahein, tulipiits) Põdrakanepi suuri lillakasroosasid välju võib näha nii vaarikal käies, metsas seeni otsides, mahajäetud
Tihti võib tulnukliik aastaid vaikselt põlluservas "konutada" ning siis soodsate keskkonnatingimuste kokkulangemisel kiirelt edasi levida e. invasiivseks muutuda ning hakata kohalikke liike välja tõrjuma. Tänu globaalsele transpordivõrgustikule võivad mõned inimesega seotud liigid levida väga kiiresti tuhandete kilomeetrite kaugusele ökosüsteemidesse. Inimene võib võõrliikide levikule aidata kaasa teadlikult. Näiteks Sosnovski karuputk toodi Eestisse tahtlikult ilu- ja meetaimeks. Alates 1960ndatest kasvatati seda hiiglaslikku sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima alates 1980ndatest. Suurekasvulise taimena mõjub ta kooslustele vaesestavalt. Inimese nahaga kokkupuutudes põhjustab selle taime mahl raskestiparanevaid põletusarme. 2008. aastal kulutas riik karuputke tõrjumiseks 6,8 miljonit krooni. Ka tahtmatult levitatud võõrliigid põhjustavad tõsist pahandust, näiteks
soodsate keskkonnatingimuste tulemusel kiirelt edasi levida ehk invasiivseks muutuda, hakates kohalikke liike välja tõrjuma. Globaalse transpordivõrgustiku tõttu võivad mõned inimesega seotud liigid levida väga kiiresti tuhandete kilomeetrite kaugusele ökosusteemidesse. Inimene võib ka ise teadlikult võõrliikide levikule kaasa aidata. Naiteks Sosnovski karuputk toodi Eestisse ilu- ja meetaimeks. Alates 1960ndatest kasvatati seda suurt sarikalist väärtusliku silotaimena. Plahvatuslikult hakkas karuputk levima 1980ndatel, vaesestades suure kasvu tõttu kooslusi. Inimese nahaga kokku puutudes põhjustab karuputke mahl raskesti paranevaid põletusarme. o Kliimamuutus Üheks suureks ohuks elurikkusele on üleilmne kliimamuutus. Kliima
Punast värvi saab ka vöötseentega. Tavaliselt arvestatakse sukakirja jaoks umbes 25 sülda punast lõnga. Potisinine: harilik sinerõigas(lisatis tinctoria) või indigo. Kõige enne tehti sinist värvi sinerõike toorestest lehtedest. Harilik sinerõigas oli Euroopas kasutusel juba keskajal. See taim kasvab rannas. Värvitakse tooreste lhtede mahlaga. Euroopas kaotas sinerõigas oma tähtsuse värvainena 18. sajandil, kuid sünnib loomadele söödaks ja sobib heaks meetaimeks. 18. saj. toodi Euroopasse kallihinnalist indigo värvainet, millest sai potisinist. Kusi pandi savi- või vaskpotti hapnema ning lisati indigo. See pulbritaoline aine mässiti riidenutsaku sisse, kui ligunema pandi. Vahetevahel segati, hoiti ühtlases soojuses lambasõnniku all. Valgendaja võtab aga selle värvi maha. Taimedega värvimine on nüüd ära jäänud, sest 19. sajandil tulid poodidesse müügile aniliinvärvid. Alljärgnev taimedega värvimise õpetus on aga pärit Vormsi
tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri kõrgune pesaruum. Lõunakaare paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbiku, mida peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilase tarupuust välja kas suitsu või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks, harilikult 4-5 aastat. Kokkuvõte ja järeldusi Metsmesinduse õitseaeg Eestis oli keskajal. Sellisel viisil nagu tol ajal, metsmesindusel tänapäeval perspektiivi pole. Küll aga tasub elustada metsmesindust sel viisil, nagu seda Eestis katsetati 20. sajandi 80-ndatel aastatel. Tolleaegsed metsamajandid lasid nõmmemännikutesse, kus kasvamas rohkesti kanarbikku, viia
saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987). 2.2. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke.
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke. Ümberistutamisel tuleks umbes kolmandik okstest välja lõigata ja ülejäänud
annaabi.ee 
