Meedia on vastutustundetu (0)

Meedia on vastutustundetu
Ajakirjandus , televisioon , internetiuudistekanalid- need kõik on järjest kättesaadavamad ning uudised levivad kiiremini kui kunagi varem. Uudiste levitamisel peaksid ajakirjanikud ja meediaväljaanded olema väga vastutustundlikud erinevat infot avaldades. Mida ulatuslikumaks meedia on muutunud, seda rohkem ebausaldusväärset infot see sisaldab. On ka mitmeid näiteid sellest, kuidas meedia haavab inimeste tundeid ning seega rikub ära nende privaatsuse.
Uudiste puhul võib viimasel ajal aga tõdeda, et üha enam suureneb seltskonnauudiste maht. Need on uudised, mis meeldivad rahvale, just sellepärast, et nendes võetakse kõnealuseks mõni avaliku elu tegelane ning tema kohta esitatakse mõni huvitav uudis. Näiteks mõne maailmakuulsa bändi liikme alkoholilembus või siis kuulsa laulja narkosõltuvus. Sellised andmed paisatakse sageli koheselt meedias laiali, ilma et keegi oleks hakanud tegelema tõestusmaterjalide otsimise või faktide kinnitamisega.
Suurt mõju meie valikute ja hoiakute kujunemisele avaldab reklaam . Reklaamid on ka petlikud , kuna seal reklaamitav toode räägitakse paremaks, kui ta tegelikult on. Oluliseks jooneks reklaamide puhul võib pidada nende ligitõmbavat väljanägemist. Inimesteni tuuakse reklaamitava toote või teenuse paremad küljed ning püütakse selgeks teha, et see on just see, mida me vajame ning mille valimisel probleemid justkui kaovad. Toote reklaamimisel pakkujad seda aga arvestada ei saa, sest neile loevad pigem müüginumbrid, nemad ei vastuta selle eest, mille üle inimesed ise on otsuse langetanud.
Näiteks valimiskampaaniates näidatakse politiikuid paremas valguses, et võita rahva poolehoidu. Rahvale jäetakse palju ütlemata, tuuakse välja häid iseloomuomadusi ja huvitegevusi ning korraldatakse näiteks mõni heategevusüritus, mis juhib tähelepanu kõrvale hoopis olulisematest aspektidest, mis tegelikkuses valimisprotsessis esmaseks peaksid olema. Ka see on rahva petmine ning mingi kindla arvamuse, mis neile endile kasulik on, pealesurumine. Kas see pole mitte samuti vastutustundetu tegu?
Massimeedia osa, mis kindlasti inimesi mõjutavad on saated ja seriaalid, mida televisioonist näidatakse. Näiteks näidatakse lastele juba varahommikust saati erinevaid multikaid ja saateid, mis on väga tihti vägivaldsed ja tekitavad lastes tunde, et nii peabki meie maailm funktsioneerima – vägivaldselt.
Spordimaailma ja-sündmuste kajastamine meedias on traditsioon. Huvilised loevad artikleid, jälgivad ülekandeid pingeliselt ning televisioonis lisab õhkkonda ärevust ka kommentaatorite kaasaelamine. Suurte kaotuste puhul järgneb meedias suur halamine, võitude puhul kangelaste tunnustamine. Praegu üheks diskusseeritavamaks probleemiks meedias on eestlaste poolt palavalt armastatud suusataja Andrus Veerpalu dopingusüüdistus. Peale Andrus Veerpalu võitu teatati igas spordiülekandes, kui tubli ta on ning kui uhked me tema üle oleme. Nüüd aga, kui tekkisid kuuldused dopingust ja need otse meediasse paisati, on muidu vaikne ja endassesulgunud eesti rahvas Andrus Veerpalu kaitseks välja astunud . Netikommentaatorid väidavad, et on pettunud mitmetes meediaväljaannetes, näiteks Postimees ja Delfi, meie sangari mahategemises ja temasse mitteuskumises, kuna avaldatud on artikleid, milles joonistub selgelt välja otsuste langetamist pelgal arvamusel. Kas meedia on käitunud taaskord vastutustundetult?
Üldiselt peaksid inimesed ise teadma, mida nad usuvad ja kui tõsiselt nad võtavad seda, mida neile öeldakse. Paraku ei ole me aga „vankumatud tinasõdurid“, eriti noored, kel „ veri keeb“, ja olenevalt teemadest elame kuuldule/nähtule erinevalt kaasa ning seeläbi tekivad meis ka hoiakud, mida võivad kallutada mitmedki tegurid. Selliseid tegureid pakub rohkesti meedia. Võimalik, et väljutatav informatsioon meedias peaks olema rohkem läbi mõeldud, kuid kuidas on see võimalik, kui samas soovime me saada informatsiooni kätte võimalikult kiirelt ja kõige läbitöötamiseks jääb seetõttu üsna vähe aega? Kas meedia saaks siis üldse olla vastutustundlikum või mitte?