(. Citrus) -- , ( , ) . -- . , citrus « ». -- - . : , , - +10°C. : - , . - -- , -, . : . - , +25°C, . . - , . : - . .. , 0,2% . : - . 5-10°C, . : . : , , . , . . : · Citrus aurantifolia -- , · Citrus maxima -- (, ), · Citrus medica -- , 2 · Citrus reticulata -- , · Poncirus trifoliata -- , · : o Citrus australasica -- o Citrus australis -- o Citrus glauca -- · , - · : o Citrus halimii, o Citrus indica -- , : · Citrus aurantium -- · Citrus bergamia -- · Citrus bigarradia -- (. ) · Citrus chrysocarpa -- · Citrus combava -- · Citrus deliciosa x C. salicifolia --
27) Dies diem docet-päev õpetab päeva 28) Dimidum facti,qui caepit,nabet-alustamine on juba pool tehtud 29) Dura lex,sed lex-karm seadus,aga seadus 30) Ex ungue leonum-lõvi tuntakse küüntest 31) Finis corunat opus-lõpp kroonib tööd 32) Honeste vivere est feliciter vivere-ausalt elada tähendab õnnelikult elada 33) Honores mutant mores-amet muudab inimesi 34) Lucundi acti labores-tehtud tööd on meeldivad 35) Litterae non erubesunt-kiri ei punasta 36) Medica, cura te ipsum-arst ravigu iseennast 37) Mente et manu-mõistuse ja käega 38) Ne sutor supra crepidam-iga kingsepp jäägu oma liistude juurde 39) Nondum omnium diverum sol occidit-mitte kõigi päevade päike pole loojunud 40) Per aspera,ad astra-läbi raskuste tähtede poole 41) Post nubila phoebus-pärast pilvitust päike 42) Quod licet jovi non licet bovi-mis on lubatud jupiterile pole lubatud härjale 43) Seno venientibus ossa-hilja tulijale jäävad kondid
Ignosto semper alteri, munquam tibi andesta alati teisele, mitte kunagi endale (lollus) In corpore täies koosseisus Ira furor brevis est viha on lühike hullumeelsus Iucundi acti labores tehtud tööd on meeldivad Ium spiro, spero kuni hingan, loodan Lapsus linguae keelevääratus Litterae non erubesunt kiri ei punasta Mala hebra cito crescit umbrohi kasvab kiiresti Medica, cura te ipsum Arst ravigu iseennast Memento mori pea meeles, et oled surelik Mens sana in corpore sano terves kehas terve vaim Mente et manu mõistuse ja käega Neme perpetou in voluplatibus vivit mitte keegi ei ela pidevalt unistustes Ne sutor supra crepidam iga kingsepp jäägu oma liistude juurde Nomine sunt adiosa nimesid nimetamata
Indian Dermatol Online J. 2013;4(1):12-17. doi:10.4103/2229-5178.105456. 4. DermNet NZ. Basal Cell Carcinoma. 2010;(January). http://www.dermnetnz.org/lesions/basal-cell-carcinoma.html. 5. Roewert-Huber J, Lange-Asschenfeldt B, Stockfleth E, Kerl H. Epidemiology and aetiology of basal cell carcinoma. Br J Dermatol. 2007;157(SUPPL. 2):47-51. doi:10.1111/j.1365-2133.2007.08273.x. 6. Vantuchová Y, Cuík R. Histological types of basal cell carcinoma. Scr Medica. 2006;79(56):261-270. 7. Rezakovic S, Zuzul K, Kostovic K. Basal cell carcinoma: review of treatment modalities. J Dermatology Clin Res. 2014;2(5):1035. 8. Telfer NR, Colver GB, Morton CA. Guidelines for the management of basal cell carcinoma. Br J Dermatol. 2008;159(1):35-48. doi:10.1111/j.1365- 2133.2008.08666.x. 7
______________________________________________ *K.Linne pani paika temperatuuriskaala, tänapäeval on kasutusel ümberpööratud variant - Celsiuse skaala. Rootsi füüsik Anders Celsius määratles 1742. a. Tempe-ratuuriskaala selliselt: vee keemistemperatuur 0° ja jää sulamistemperatuur 100°. * Linne klassifitseerib ka haigusi (Genera morborum, 1763), jagades haigused 325 perekonda. F. Boissier de Sauvages de la Croix aga (Nosologica medica, 1768) jagab haigused kümnesse klassi, 295 perekonda ning 2400 liiki. * Linné oli Rootsi Teaduste Akadeemia esimene president ning kuninga ihuarst. Suure teadlase mälestuseks ehib K.Linné portree 1986.a. välja antud Rootsi 100-kroonist paberraha. 9 Bioloogia TÜNK MV
Arhitektuuri üldine suurejoonelisus ei olnud kooskõlas detailide ja kaunistustega. Teine Constantinuse aja kuulus ehitis on Constantinuse triumfikaar, mis valmis aastal 315. Üldkompositsioonilt on see rahulik ja selge, proportsioonid harmoonilised. Tüüpiliseks languasja tunnuseks on see, et enamik seda kaunistavatest skulptuuridest on röövitud vanematelt ehitistelt. IV sajandi ehitistest on kuulsad veel mõned ümberehitised, näiteks Minerva Medica ja Cinstantinus Suure tütre Constantia hauamonument (Vaga 1999: 116-117). Rikkalikult on keisririigi hilisemaid ehitusmälestisi säilinud provintsides. Prantsusmaal väärivad tähelepanu teatrid Orange'is ja Arles'is, amfiteater Nimes'is, Saksamaal III sajandi lõpul ehitatud kindlustatud värav Porta Nigra Trieris. Viimane on ehitatud tahumata kividest. Veel tähtsam on Põhja-Aafrika. II sajandi algusest peale arenes siin õitsev kultuurielu. Aafrikas on
farmakopöa. Teoorias jätkasid nad humoralismi lainel. Tähtis aspekt araabi-islami farmaatsia arengu jaoks oli selle tsivilisatsiooni lai geograafiline haare. Araablased haarasid oma materia medicasse kordades rohkem termineid, kui oli olnud nt Antiik-Kreekas (Dioscoridese materia medicas sisaldus ~1000 taime, looma ja mineraali nime, Ibn Baytar'i omas üle 3000). Antiiktraditsioon jätkus keskaegse Euroopa teaduslikus mõttemaailmas. Ülikoolides õpetati mh materia medica nimelist õppeainet, mille sisuks oli meie mõistes farmaatsia ja farmakoloogia tutvustamine. Siinkohal rõhutatagu veelkord, et paljud kaasaegse lugeja jaoks esmapilgul praktilise kallakuga distsipliinid, mida toonastes ülikoolides loeti, olid siiski pigem teoreetilised arst oma töös otseselt ravimitega kokku ei puutunud, selleks olid apteekrid jms. Küll oli arsti tööks ravimeid ,,välja kirjutada" (seega pidi ta teemaga kursis olema)
süvenev protsess. Põhjustas seda meditsiinikutse institutsionaliseerumine arstidelt nõuti üha enam vastavat ülikooliharidust, kuid ülikoolid olid naistele suletud.) Keskaja alguseks, 7. sajandiks, oli Euroopas ununenud ja kadunud kõik varasem (Rooma) traditsioon linnaarstid, haridus vastavas vallas jne. Uus areng algas eelmise aastatuhande vahetusel. Arstihariduse keskus 12. sajandil oli Salerno. Pandi klassikute tekstidest kokku kogumik, mida tuntakse Ars medica nime all, mis koosnes Hippokratese Aforismidest ja Prognostikast, Galenose Ars parvast, mõnede araablaste ja bütsantslaste teostest (viimased mh rõhuga uriini vaatlemisel ja pulsi katsumisel). 13.-14. sajandil kujunevad meditsiinhariduse keskusteks Pariis ja Montpellier. Olemasoleva kirjanduse valik täienes, juurde tõlgiti Galenost ja araablasi, lisaks tuleb Avicenna. Hakkavad tõusma ka Itaalia uued keskused Bologna ja Padova. Meditsiin
Ravimiteaduse algusajast · Claude Bernard'i (1813-1878) kätte jõudis 1845 kuraare; näitas, et vöötlihaseid halvav toime on kusagil närvi & lihase kohtumiskohas, trükis tulemused 1856. Fosteri füsioloogiaõpikus ei olnud veel 1893 märget kuraare kohta & närvi-lihas-ülekannet peeti ebaselgeks. · 1846 valiti Dorpati ülikoolis professoriks Rudolf Buchheim, kes asus 1847 ametisse · Buchheim alustas süstemaatilist eksperimentaalset uurimistööd kogu kaasaegse materia medica kallal · Esimene farmakoloogiainstituut Saksamaal asutati 1849, Inglismaal - 1905 ; 1847 Tartus (R. Buchheimi majas). · Oswald Schmiedeberg oli farmakoloogiaprofessor Tartus 1867-1872 · Schmiedeberg eraldas esimesena punasest kärbseseenest muskariini ning näitas, et see mõjub südamele sarnaselt uitnärviärritusega · Schmiedeberg suundus Tartust pärast Prantsuse-Preisi sõda laiendatud Strasbourg'i ülikooli
Arstina (1779 a.) tööle asudes pettus ta kiiresti tolleaegse arstiabi võimalustes haiget aidata. Sagedased klistiirid, aadrilaskmised ning ravi väävlisalvidega pigem nõrgestasid, kui tervendasid kurnatud organismi. Lõpuks loobus ta oma praksisest ja hakkas tõlkima teaduslikke raamatuid. Hahnemann kontrollis ja tõestas, parandas ja avardas tõlgitavat materjali ning pälvis tolle aja meditsiiniringkondades suurt imetlust ning lugupidamist. Tõlkides W.Culleni Materia Medica ´t, kus oli juttu hiniinist malaaria ravimisel, tekkis tal aine vastu huvi ning ta korraldas eksperimendi, kus võttis mitme päeva jooksul hiniini. Selle tulemusena ilmnesid Hahnemannil malaaria haiguspildiga sarnased sümptomid. Peale katset tuli Hahnemann välja teooriaga, et aine, mis tervel inimesel võib põhjustada teatud haigusnähte, saab nendesamade nähtudega haige hoopis terveks teha. Idee ei olnud tegelikult uus. Selline meetod oli tuntud juba pea 2000 aastat varem Hippokratesele
viis tuhat aastat. Ravimtaimede kirjeldusi kirjutati Muinas- Egiptuses papüüruserullidele üles hieroglüüfides. Lemmikravivahenditeks olid sibul ja küüslauk. Kreeka arst Hippokrates (460- 377 eKr), keda usutakse olevat esimene praktiseeriv arst, kirjutas oma kirjades üles kolmsada kuni nelisada taimset ravivahendit. Esimesel sajandil loetles teine kreeka arst Dioscorides oma ravimtaimede raamatus De Materia Medica viitsada taimset ravivahendit. Kuulus arst Galenos (a.D. 137), kes teenis Rooma imperaatorit ja tema gladiaatoreid, kasutas patsientide ravimiseks ravimtaimede segusid ja nõiakunsti. Keskaja jooksul anti iidseid taimeravi vahendeid edasi põlvest põlve, kuid puudus ühtne ravisüsteem. Viieteistkümnendal sajandil muutis trükikunsti areng inimestele informatsiooni kättesaadavamaks. Tudorite perekonnaarst John Gerard avaldas 1597.a. The Herball or General History of Plantes, ühe esimesi
annaabi.ee 
