Seda enam, et mõnikümmend meetrit kaugemal jäi auto teiste masinate taha sappa seisma. Küsisin juhilt, miks ta mind täis pritsis. Ta vastas, et ei näinud mind, ega kavatsenudki vabandust paluda. Ütlesin, et ma olin ju ainus jalakäija, hästi nähtav, vabandust ta ikka ei palunud. Lõpuks sülitasin ja läksin minema. Naga kargas mulle selja tagant kallale. Tema ema kriiskas, et ma ei ole piisavalt palju märg... Kui möödakäijad manitsesid, et jalakäijat ei tohi täis pritsida, sõimas mamma neid "kuradi narkomaanideks". See vahejuhtum häirib mind seniajani. Keskmist sõrme olen näinud korduvalt ja signaali kuulnud samuti siis, kui oma kodu lähedal 30 km/h alas õige kiirusega sõidan. Kuid see kõik on tühiasi võrreldes juhtumiga, millest kirjutan tänase Ekspressi "Magneti" rubriigis. Tai poksi harrastanud rullnokk lõi jalaga meest, kes näitas talle liikluses keskmist sõrme. Mees kukkus ja suri. Löömamees
mõõtmatu tööpõld psühholoogidele, vahest aga lausa psühhiaatritele... Ometi on see vaid poolik tõde. Ja see poolik tõde osutab küll liigse kiirustamise ohtudele ja üha kiiremini keerleva maailma riskantsusele, ei tõesta aga ometi, nagu oleks kiirustamine per definitionem halb. Kiirustamisega on lood nii nagu iga asjaga seda tuleb osata teha. Et kiirustamine käib elu juurde, sellest said aru juba vanad roomlased, kes manitsesid liigseid kiirustajaid mõõdukusele sõnadega festina lente kiirusta aeglaselt! Meie mõistes võibolla ei kiirustanud roomlased üldse eriti. Olid ju sidepidamis ja transpordivahendid hoopis teised, ka tajuti aja kulgu või siis selle tähendust ilmselt teisiti. Ometi: ka nende aastas oli 365 päeva ning iga päev tõusis päike just siis, kui ta tõusis, ja loojus just siis, kui ta loojus. Nagu praegugi
muidugi, unelaulu. Kadus jutt ja nutt ning lapsed rahunesid. Laul sai nii selgeks, et mõne nädala pärast võis kuulda, et lapsed, kel Une-Mati veel silmi polnud sulgenud, vaikselt voodis kaasa ümisesid. Mõned nädalad, siis väsisid laulmisest nii Mõmmi kui ka õpetaja ning Mõmmi puges koopasse talveunne, millest lapsed ta kevadel jälle üles pidid äratama. Lapsed harjusid vaikselt voodisse minema ja üles tõusma ning manitsesid üksteist: "Kuss, Mõmmi tudub." Sel aastal on Mõmmi meile laulmisest loobunud, nüüd saadab meie laste und vaikne beebimuusika. See tore Karu-Mõmmi on aidanud õpetajat ka paljudel muudel juhtudel: käis vaatamas, kuidas pudrukausid tühjenesid, kuidas riietumine sujus, kiitis laste kunstitöid, manitses lapsi vaiksemalt mängima ja oli kurb kui keegi teisele liiga tegi. Tublimad said Karu Mõmmilt pika karvase pai. Laste kiirele kohanemisele aitasid kaasa ka vestlused lastevanematega
rohkem vihkama. 21. mida tegid Joosepi vennad Joosepiga? Nad viskasid ta kaevu, siis võtsid sealt välja ja müüsid ismaeliitidele 22. kuidas sai Joosep asevalitsejaks? Ta seletas ära vaarao unenäo ja õpetas teda 28. Prohvetid piiblis Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Prohvetlus on piibliaegadel olemas iisraeli rahva juures. Need pole ennustajad. VT prohvetid olid mehed, kes manitsesid oma rahvast ja õpetasid neile õiget eluviisi. Vahel harva ennustasid tulevikku. Ütlesid, et neil on kutsumus ja nad pidasid oma ülesandeks rahvast tuimususest üles raputada. Olid olemas meesterühmad, kes nägid prohvetluses oma elukutset. Need, kelle lood on jõudnud piiblisse, olid väljaspool neid nn ordusid. Aamos Pärit lihtsast karjuseperekonnast. Kõneles ainult sisemise surve ajel. Tema elas 800 eKr, Iisraelis oli tol ajal kosumise aeg, rahvas oli rikas ja rahul
tiiva ägedas väitluses, üksmeelselt taotleti ja pooldati majanduslikku ja kultuurilist edenemist, maa päriseksostmist, tulusamaid põlluharimisviise, sisukama hariduse omandamist. Taotluste põhisisu EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 14 mõistmises ja teede valikus eesmärkide saavutamiseks tekkisid vastandlikud seisukohad ja lahkhelid. Mõõdukad (Jannsen, Hurt) läksid luteri kirikuga leppimise ja koostöö teele, manitsesid tagasihoidlikkust, kartsid rahva liigset aktiivsust, pooldasid rahulikku koostööd baltisakslastega. Radikaalid (Jakobson, alul ka Hurt) kutsusid aktiivselt võitlema oma õiguste eest, kritiseerisid kirikut, hoiakuid, tegevust, saksameelset ja -keelset seltskonda, pidasid silmas Vene keskvõimu võimalikku abi, saavutamaks vabanemist aadli ja kiriku survevõimu alt. Kirjanduse areng samaaegselt toimus hoogsalt. Kirjandusse tulid Lydia Koidula, Mihkel Veske,
saadi tagasi ja keiser vabastati. Kui oli vangis pandi troonile tema poolvend. Kui vabanes 1437 aastal, siis Yu Qian hoopis hukati kui vandenõulane. 15.saj lõpus pahameel korrumpeerunud õukonna suhtes suur. Õpetlasamenikke päris palju kõrvaldatud. Need kes said eksamite kaudu võimule. Eunuhhid ei teinud eksamid, said võimule ainult heade suhete kaudu. 1498 aastal suutsid eunuhhid eemale natukeseks ajada, kriitiline petitsioon, kus manitsesid keisrit, kes elas liiga luksuslikku, nõudsid suurt puhastamist õukonnas, et saaks eunuhhidest lahke. Üks asi palee elu pillav eluviis. 4 10 aastat hiljem, paljud reformide tegijad vangistatud, hukatud, varandusest ilma. Üks oht hakkas Hiina julgeolekule tulema ka nüüd Jaapani poolt, 16 saj lõpus suunas Hiina poole. 1592 alustas sõja Korea pärast aga Jaapan sai ikka lüüa. Jaapan hakkab sellepärast Hiinaga võitlema. Esialgu jäi Hiina peale. 5. Mandzude vallutus
Et saada satanistiks, pole vaja oma hinge saatanale müüa ega temaga lepingut sõlmida. Selle ähvarduse mõtles välja kristlik kirik hoidmaks inimesi eksisammudest hirmuga eemal. Näppu viibutades hoiatati oma järgijaid , et kui anda järele Saatana kiusatustele ja elada oma elu ilmalike naudingute keskel, siis tuleb neil tasuks selle eest loovutada Saatanale oma hing ning igavesti Põrgus piinelda. Inimestele sisendati, et puhas hing on viisa igavesse ellu. Jumalakartlikud prohvetid manitsesid rahvast kartma Saatanat. Ent kuidas mõista siinkohal väljendit jumalakartlik? Kui Jumal on niivõrd armulik, milleks teda siis karta? Kas see tähendab, et hirmu eest pole pääsu? Kui Jumalat peab kartma, siis miks mitte karta selle asemel Saatanat ning tunda rõõmu vähemalt neist asjadest, mida jumalakartlikkus välistab. Ilma taolise hirmukampaaniata poleks usujuhtidel midagi, millega oma järgijaid vaos hoida.
Igal laupäva õtul küis üs käisev hä al, mille kõa kord-korralt kurjemaks muutus, selle augu läi: «Kas üled?» --ja Iga kord vastas kongist pehme kannataja hä al, mis kord-korralt nõgemaks läs: «Ei.» 14. TALLINNA PIIRAMINE. 22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba Jõelahkmele jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher andsid seda suurel turul avalikult teada ja manitsesid rahvast vahvale vastupanekule. Oodatav piiramine ei teinud kodani-kele suurt hirmu, sest linna müürid olid kõrged ja kindlad, linn kubises sõjameestest, suurtükke ja sõjamoona oli määratu hulk kokku kogutud. Lossis asus rootsi kuberner, vapper ja osav sõjamees Hinrik Horn sõjas harjunud väesalgaga; mõne päeva eest olid ka Kaspar von Mönnikhusen ja Ivo Schenkenberg oma salkade riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpar- 403
annaabi.ee 
