1. SISSEJUHATUS Surmaprobleem on üks neid, millega seisavad silmitsi kõik inimesed. Surma kohta on raske küsimusi esitada, sest juba see võib mõjuda vanematele inimestele surmaendena. Surmatemaatika on lahutamatult seotud ennustamise kui tegevuse ja ennete kui nähtusega. -3- 2. MATUSEKOMBED Vanad eestlased teadsid, et kui inimene sureb, siis hing sünnib Toonelast uuesti, aga kui ta sureb ja teda kinni hoitakse, siis on ta manalas ja ongi seal senikaua, kuni lahti lastakse! Kinni hoiti tavaliselt oma esivanemate hingejuppe kas siis väe samiseks või suguvõsa karma kontrollimiseks, vahel olla esiisad näiteks talukohale taia peale pannud ja neid seetõttu seal kinni hoiti, et taig ei murduks. Üldiselt säärane kinni hoidmine neile ei meeldinud, sest nii ei saanud nad uuesti sündida ning omad lapselapsed teda puuslikuna kasutasid. Seega pidi kinnihoidja ikka kõvasi nõiasõnu teadma,
laibal, laiba kinnisidumine). Surnut ei peeta enam inimeseks, ta on keegi teine, võõras. 2) animism ühelt poolt hirm, teiselt poolt tekkis kujutlus sellest, et elavad ja surnud moodustavad sümbioosi. Positiivne suhtumine surnutesse (hoolitsus surnute eest, sõbralik suhe surnutesse). Ühelt poolt usutakse surnut edasi elavat hauas, teisalt usutakse surnu viibimist vabahingena kas elavatega samas ilmas, Toonelas või Manalas. Viljakus on seotud surnutega (nii inimese, looma kui ka põllukultuuride oma). 3) Monoteism kaugenemine esivanematest. Surija soovid täidetakse eetiliste kaalutlustel. 4) Materialism kaugenemine esivanematest jätkub. Surnute mõju edasine vähenemine. Eetilist hinnangut asendab esteetiline hinnang (näiteks surnu suu ja silmade sulgemine). Surm on muutunud lunastusmõisteks. Surm on kõigile ühesugune. Surmauskumused on nõrgenenud. 5
Hinge peeti inimese isikupära kandjaks ning oli oluline keha elus hoidmiseks. Kui inimene oli omade hulgast lahkunud, maeti ta metsatukka või hiide. Nii muinasajal kui ka tänapäeval ollakse kindlad, et on olemas hauatagune elu. Seisukohti, kuhu aga hing pärast kehast lahkumist ehk inimese surma läheb, oli vanasti mitmeid. Mõnel pool oldi arvamusel, et surnud inimese hing siirdub putukatesse, kuid suurem üldisus oli kindel, et hing jätkab lihtsalt elu Manalas ehk maa-all. Tänapäeval on pigem levinud arvamine, et hing läheb kas taevasse või põrgu ja seda eelkõige ristiusu tõttu. Ka tänapäeval on inimeste matmispaigad ja kalmistud ümbritsetud suurte puudega. Samuti on säilinud hingedepäeva tähistamine, mil kaetakse laud hingele ning pannakse aknalauale küünal, et lahkunu näeks koju tulla. Üheks muinasusu põhimõisteks ja elemendiks oli vägi. Väge leidus nii inimestes,
nime saanud arvatavasti Iirimaa linnanimest Limerick. Eesti luuletajad on seda vormi vähe kasutanud ning see nõuab väga nõtket keelekasutust ja vormitäpsust. Limerik - 5-realine, riimiskeemiga (aabba), rütmiga, mis tuleneb ridade pikkusest, 1. ja 2. on pikemad, 3. ja 4. lühemad, 5. rida taas pikk. Absurdse, naljaka sisuga, mingi koha teemal. Lähtub harilikult koha-või isikunime riimimisest. Kohitseti kauges Kohilas, tee lõppeb sügavas manalas. Su sügavat pilku näen, ennast sügavalt nean. Puhkan pead tagalas... Suured augud Rabiveres, põletavad leegid kuradi veres. Kaugel kauguses haned, käed kaunitele silmadele paned. Seilan pikalt Arkaadi meres... Mäe tagant piilub Hageri, väiksest köögist leidsin pagari. Sellest sünges väikelinnas, käes olgu sul kirju kinnas. Nüüd teksti tagasi keri... Üks katusetõrvaja Tõrvas baaridaamide kübaraid tõrvas; kui viimaks piisk tõrva läks ühele kõrva,
Usuti hingedesse kehahinged, vabahinged, lisahinged, üldhinged. Loodus usuti Maaema ja Taevaisa. Pühaabielu. Teadmised ülevalt, jõud alt. 19. Monoteism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Ettekujutus inimesest hierarhiline mõtlemine. Segu animismist ja animatismist. Usuti, et on olemas taevas, puhastustuli ja põrgu. Usuti ainujumalasse. Surm on patu palk. Pärast surma võib inimene olla Taevas, Põrgus, Paradiisis, Toonelas või Manalas. Patused surnud lähevad põrgu, tavalised surnud inimesed puhastustulle ja surnud pühakud paradiisi. Surm on negatiivselt märgistatud. Tunnusjoon monoteistlikul perioodil oli õigesti suremise rõhutamine näiteks suremine pattudest puhastatult ja lepitatult. 20. Materialism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Ettekujutus inimesest materialism e. keha, usund milles me elame, mida iseloomustab usundiline segadus. Ei kardeta surnuid.
.usuti, et maailm on Jumala looming (kreatsionism). Inimene koosneb keha, hing (surelikud), vaim (surematu, kuulub jumalale). Elu = eluta aine + elujõud. Surm = patupalk. Surm on negatiivselt märgistatud. Jumal on hea ja kurat on halb. Haigused (jm. erinevad tagajärjed) arvati põhjustatud kas Jumalast või Kuradist. Usuti põrgusse, paradiisi, puhastustulle..Rõhutati õigesti suremist – suremist lepitatult ja pattudest puhastatult. Hing on kas hauas, hiies, taevas, põrgus, manalas, toonelas. Eestlaste kaugenemine surnutest ja surmast saab alguse just sellel perioodil. Surnutest saavad kurjad vaimud, kuradid jm. taolised olendid. Usuti luu ja liha ülestõusu. Materialism: erinevad käsitlused maailma tekkest. 1) Jumala loodud 2) Evolutsiooniline 3) Panpsühhism – pole kunagi tekkinud on kogu aeg olemas olnud. Kui vanasti viidi surnu sauna, inimestest eemale, siis praegu hoitakse teda elumaja toas või verandal. Surnuga
Usuti hingedesse – kehahinged, vabahinged, lisahinged, üldhinged. Loodus – usuti Maaema ja Taevaisa. Pühaabielu. Teadmised ülevalt, jõud alt. 19. Monoteism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Ettekujutus inimesest – hierarhiline mõtlemine. Segu animismist ja animatismist. Usuti, et on olemas taevas, puhastustuli ja põrgu. Usuti ainujumalasse. Surm on patu palk. Pärast surma võib inimene olla Taevas, Põrgus, Paradiisis, Toonelas või Manalas. Patused surnud lähevad põrgu, tavalised surnud inimesed puhastustulle ja surnud pühakud paradiisi. Surm on negatiivselt märgistatud. Tunnusjoon monoteistlikul perioodil oli õigesti suremise rõhutamine – näiteks suremine pattudest puhastatult ja lepitatult. 20. Materialism (ettekujutus inimesest, surmast, loodusest) Ettekujutus inimesest – materialism e. keha, usund milles me elame, mida iseloomustab usundiline segadus. Ei kardeta surnuid.
ainevahetuses muutused, mis põhjustavad lõpuks sünteesi ja lagunemise. Elusolendi edasikestmine on mõeldav vaid järglastes ja liigina, ülekantud tähenduses ka mälestusena järelpõlvede mälus (Ermakov 2008: 21). Usundiliselt on surm hinge lõplik lahkumine kehast ja siirdumine teispoolsusse, ümbersünd uude kehasse või olekusse. Eestlaste esivanemate uskumuste kohaselt läks surnu hing Surnute Ilma Toonelasse (Tolles Ilmas, Virmaliste maal), jäi kinni Manalas (manatud) või jäi keha kahes (kolmes) kohas: veres (kui veri ära läks, läks ka hing); südames (kui süda ei töötanud); peas (kui pea otsast ära löödi) (Heintalu 2001: 237-243). Slaavlaste uskumuste kohaselt asus hingede maailm maise maailma lõpus: ookeani keskel asuvas saarel, suurte mägede või horisondi taga. Tee surnute riiki oli raske ja pikk. Paradiisi ja põrgut ei eristatud, mõisted tulid koos ristiusu vastuvõtmisega. Patustaja polnud see, kes oli Jumala eest
vastu. «Moniteur» -- 1789. aastal asutatud ajaleht, mis andis informatsiooni poliitilistest sündmustest. Restauratsiooni ajal valitsuse ametlik ajaleht. Lk. 183 Tristan l'Hermite (ka L'Hermite või l'Ermite) -- Louis XI ülemkohtunik, haruldaselt julm mees. Lk. 185 «...tulevane kuningas Charles VII!...» -- Prantsuse kuningas a. 1483--1498. Lk. 198 Tántalos -- Früügia (Vana-Kreeka riik Väike-Aasias) legendaarne kuningas, kes oli määratud manalas kannatama janu- ning näljapiina vee ääres, mis taganes ta huulte eest, ja viljapuude all, mille viljad ta käe eest tagasi tõmbusid (kreeka müt.). 508 Lk. 199 Saturnus -- rooma jumalus, keda kujutati palja pealae ja pika valge habemega vööni alasti vanamehena. «... kroonimise ajal Reimsis ...» -- Prantsuse kuningad krooniti Reimsis, viimane seal kroonitu oli «emigrantide kuningas» Charles X 1824. aastal. Lk
annaabi.ee 
