nagu ka meie arvates on kõnelejaks keel, mitte autor; kirjutada tähendab saa vutada eeldatava ebaisikulisuse kaudu -- mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku kirjaniku kastreeriva objektiivsusega -- olukord, kus tegutseb, ,,toi mib" ainult keel, mitte ,,mina": kogu Mallarmé poeetika seisnebki autori taandamises kirjutuse kasuks (mis tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud ,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori tähtsust, rõhutades tema tegevuse keelelist ja justkui ,,etteaimamatut" iseloomu; kõigis oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval igasugune apelleerimine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust,
Ilmselt ei jätkunud neil selleks julgust. Samas Astrid Lingren jätkas kirjutamist ja nii valmis tema sulest teismelisteraamat "Britt-Mari puistab südant", mis võitis Rabéni & Sjögreni kirjastuse 1944. aastal korraldatud lastekirjanduse võistlusel teise koha. Edu tiivustas teda kirjutamist jätkama ja nii võttis ta ja töötas "Pipi" käsikirja üsna põhjalikult ümber. Ta jättis välja episoode ja repliike, mis pakuksid rohkem huvi täiskasvanutele. Samuti mahendas Pipi häbematust täiskasvanutega suhtlemisel. Lõppvariandis rõhutatakse rohkem Pipi suuremeelsust ja vähenõudlikkust. Raamat sai konkreetsema, ühtlasema ja südamlikuma mulje. Pipist on saanud süütu looduslaps. Lõpliku käsikirja stiil on selgem ja keel muutunud lastepärasemaks. Ka keeleline energia ja anarhistlik ohjeldamatus on vähenenud. Hiljem kui "Pipi" raamat ilmus, oli tal publikule silmategev tagakaas, mis püüdis ära
vanavanaisa. Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata. Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus. Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud
Lossid ehitas ta üksnes enda tarbeks, need olid kodudeks tema unistustele, sinna sai ta pageda, seal tahtis ta oma sajandist isoleerida, seal soovis ta elada oma muinasjutumaal. Seni kuni ta elas, tahtis ta pidada oma unelmatelossid üksnes endale. Ja kui teda enam ei peaks olema, tuli need õhku lasta. HULL? Kõige meelsamini elas ta oma lossides küünlavalguse paistel. See summutas värve ja mahendas vorme. Ludwig pelgas päeva, mille kirgas heledus tõi kõik halastamatult päevavalgele, nii liialdused interjööris kui ka tema enda isiku inetud ebakõlad ja tema isiksuse ebaadekvaatsuse. Ta igatses ööd, mis mähkis kõik oma musta pehmesse mantlisse ning oli hakanud tema vaimus hämardama. Aina rohkem ja rohkem hakkas tema enese valitud üksindus ja enese loodud iseleeritus teda piinama. Tema kuju oli muutunud vormituks, kehaliselt oli ta igati vormist ja normist väljas
Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata. Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus. Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse, inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud kellegagi suuliselt oma muljeid jagada, läbikäimist naabritega takistasid
võim, mis tahab ta paljaks röövida, Tartuffe kujutas jesuiite. Nende silmakirjalikkus näidendis. Jesuiidid raevunud ja kavaldasid vastu abinõusid, mida ei saanud aga kasutada kuninga pihta, Moliere oli aga kergem saak. Kuningal selles loos oma osa kord lubas kord ei lubanud Tartuffe'i etendada. '67 ja '69 revideerib näidendit põhjalikult, meie kasutuses 1669. aasta oma. Algselt Tartuffe oli vaimulikust seisusest inimene, meil aga lihtsalt vaba ilmalik inimene. Moliere niiöelda mahendas oma lööke. Pinge muudkui kasvas. Enne Tartuffe'i oli Moliere töötanud välja oma draama tehnoloogiat, teisel perioodil aga tõuseb ta tehnilistest ülesannetest kõrgemale, tahab hakata teatri abil kombeid parandama. Esimesel perioodil esteetika välja töötamine, teisel Moliere kibestus, langes misantroopiasse. Liturgiline meisterlikkus tõusnud. Publik ei jälgi Tartuffe'i mõistatust vaid Orgoni pimeduse lööduse faase. Tartuffe ei soovigi nägijaks saada
hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad. 2.2 F.Dostojevski elu ja looming ,,Kuritöö ja karistus" 1821 1881. Snd Moskvas arsti peres. Isa oli pärit vaesunud ja aadliõigused kaotanud aadlisuguvõsasat, oli karjerist, tõusis Peeter I aegses teenistusastmete tabelis 8. astmele. Peres 7 last, isa väga range, ema hingeline ja õrn, usklik. Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema TBCi. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt
eelmises teose hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad. 8. F. DOSTOJEVSKI ELU JA LOOMING, ,,KURITÖÖ JA KARISTUS" 1821 1881. Sünd Moskvas arsti peres. Isa oli pärit vaesunud ja aadliõigused kaotanud aadlisuguvõsasat, oli karjerist, tõusis Peeter I aegses teenistusastmete tabelis 8. astmele. Peres 7 last, isa väga range, ema hingeline ja õrn, usklik. Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt
annaabi.ee 
