Magusamaks Eestis - poolt või vastu? (0)

Kodanike ülekaalulisus ja rasvumine on nii Eestis kui ka mujal Euroopas muutunud üheks suurimaks terviseriskiks. Elanikud liiguvad vähem, ent tarbivad sama palju või rohkem, selline käitumine on iseloomulik ka lastele. Selleks, et vähendada elanike soola, magusa ja transrasvade tarbimist, rakendavad paljud riigid majanduslikke meetmeid. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on üheks selliseks meetmeks välja pakkunud magusamaksu, mille rakendamist soovitab ka Eestile (ERR, 2015). Magusamaks on aga väikeriigi majandust oluliselt mõjutav samm, mille võtmine tuleks hoolikalt läbi kaaluda.
Suhkrumaksu kehtestamisele Eestis seisab tugevalt vastu Eesti Toiduainetööstuse Liit. Peamise vastuargumendina toob Toiduliit välja, et magusamaksu töökindlust ning efektiivsust pole tõestatud ning suhkru maksustamine Eestis tooks pigem kahju kui kasu. Toiduliit rõhutab, et suhkru tarbimise ning elanikkonna rasvumisprotsendi vaheline seos pole piisavalt tugev, et selle põhjal maks kehtestada; sageli pole suhkru tarbimine ning elanike ülekaalulisuse määr sugugi kooskõlas. Toiduliit ei näe probleemi keskmes mitte suhkrut, vaid inimeste tarbimisharjumusi. Suhkur iseenesest pole halb, aga elanike vähene liikumine, liigne suhkrutarbimine ning ühekülgne toidusedel on see, mille tõttu on Eesti elanike tervisenäitajad halvenenud. Siinkohal on Toiduliit toonud esile, et paljudes teistes riikides pole just meetodi kaheldava efektiivsuse tõttu magusamaksu kehtestatud või on see seetõttu kasutuselt võetud. Toiduliit väidab, et suhkrumaksu näol on tegemist mugavusmaksuga, mille abil loob Eesti kuvandi , et probleemiga tegeletakse ning seeläbi saab WHO-lt nii-öelda plusspunkte, tegelikkuses aga probleem ei laheneks. (Reinik, 2016a)
Lisaks tuuakse välja ka magusamaksu kehtestamise määrav mõju Eesti majandusele. Suhkrumaksu all kannataksid kodumaised tootjad, kelle tooted kallimaks muutuksid. Kohalike tootjate asemel hakataks eelistama odavamaid imporditud alternatiive. Kuna suhkrut leidub ka paljudes teistes toiduainetes peale maiustuste ja karastusjookide, tõuseks üldine hinnatase ning muutuksid turu konkurentssuhted; hakatakse tarbima maksu alt välja jääjaid, importkaupa. Toiduliit toob välja, et Eestis on toiduained käibemaksustatud, mistõttu lisamaks suhkru maksustamise näol oleks asjatu ning läbimõtlematu hoop majandusele. (Reinik, 2016a)
Suhkrumaksu kasutuselevõtu poolt on aga mitmed teadlased, arstid, poliitikud ning toiduettevõtjad, näiteks Jevgeni Ossinovski (ERR, 2016 ), Uku Vainik (Vainik, 2016 ) ja Rasmus Rask (Reinik, 2016b). Kahtlemata peab riik rakendama meetmeid rahva tervise parandamiseks ning maksude kehtestamine on üks lihtsamatest viisidest , kuidas elanikke mõjutada. Magusamaksu kasutuselevõtmine oleks kindel samm tervislikemate eluviiside juurutamise poole vähendades elanike suhkrutarbimist. Lisaks oleks suhkrumaks lisavõimalus haigekassa rahastamiseks.
Suhkrumaksu kehtestamine oleks eetiliselt üllas, ent laiemas plaanis liiga suur samm Eestile. Magusamaks mõjuks majanduslikult laastavalt. Esiteks kannataksid kohalikud tootjad, kuna nende toodete hinnad oleksid maksu kehtestamisel kõrgemad importtoodetest. Kohaliku jätkusuutliku tootmise olemasolu on aga väikeriigi perspektiivist väga oluline. Teiseks mõjuks suhkrumaks väga paljudele toodetele, tekitades üldise hinnatõusu. Nii tõuseksid ka kõige tavalisemate toodete nagu näiteks konservide ja leiva hinnad, mis mõlemad suhkrut sisaldavad. See mõjutab elanikke majanduslikult, eelkõige rõhub aga vaesema elanikkonna rahakotile. Sellise majandusliku käigu tagajärjed võivad olla palju suuremamahulised kui ohustav rasvumine, näiteks võib suureneda väljaränne, väheneda iive, halvemaks muutuda vaesuses elavate elutingimused , kasvada vaeste hulk ning suureneda kuritegevus .
Ehkki suhkrut sisaldavate toodete maksustamine oleks Eesti majandusele tõenäoliselt väga kurnav, ei tasu seda mõtet täielikult maha kanda. Tuleks kehtestada magusamaks, mis mõjutaks konkreetselt maiustusi, karastusjooke ja piimatooteid . Nimetatud toodetesse lisatakse liigselt suhkrut ning maksustamine võib mõjutada toodete suhkrusisaldust ning suunata tarbijaid tervislikematele valikutele. Siinkohal on ohuks siiski omatootjate koht turul ning importkaupade võidukäik. Selleks tuleks kehtestada läbimõeldud maksusüsteem , mis ei paneks teatud tootjaid eelisolukorda. Kindlasti pole magusamaks ainus meede , mis viiks eesmärgini elanike tervisenäitajaid parandada. Selle parandamiseks tuleks siiski alustada tarbijate teadlikkuse tõstmisest, mille kaudu muutuksid ajapikku ka tarbimisharjumused.
Kasutatud kirjandus
ERR. (2015). WHO soovitab Eestile magusamaksu. Kasutatud: 02.01. 2017 http://uudised.err.ee/v/dbeacff2-93c7-4787-b4f8-8a8c052a9981
ERR. (2016). Suhkrumaksu idee detailid on veel lahtised , analüüs valmib oktoobris Kasutatud: 02.01.2017 http://uudised.err.ee/v/704c8878-7d3d-4320-aed4-30bbedc4bb06
Reinik, M. (2016a). Toiduliit: kuus põjust, miks toidumaksud ei tööta. Kasutatud: 02.01.2017 http://tarbija24.postimees.ee/3570557/toiduliit-kuus-pohjust-miks-toidumaksud-ei-toeoeta
Reinik, M. (2016b). La Muu juht: vajame suhkrumaksu, et tervislikumalt toituda. Kasutatud: 02.01.2017 http://m.postimees.ee/section/582/3895085
Vainik, U. (2016). Vajame toidu tasakaalukat maksustamist. Kasutatud: 02.01.2017 http://arvamus.postimees.ee/3892647/uku-vainik-vajame-toidu-tasakaalukat-maksustamist