Leidsid 9 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mäger". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mäger, karvastik, poega, elupaigaks, mägra, tumedam, poegib, segatoiduline, hiirtest, marjadest, kogub, talveuni, segametsad, kaevur, tunnelid, ühtekokku, videviku, aprillis, sündides, kehamass, avanevad, imetamine, jaapanis, karvuTere! Meie räägime teile mägrast. 1. MÄGER (MELES MELES), rahvapäraselt melesk, määr oleme Teele Meriste ja Raili Õunapuu, läänemaalt, Metsküla algkoolist , 5. klassist. 2. SLAID Mäger kuulub Euraasia kärplaste hulka. Pea musta-valgetriibuline, karv hall, pikk ja tihe, käpad mustad. Jässakas kere asetseb lühikestel, tugevatel jäsemetel, üldjoones sarnaneb kehakujult karule. Koon on terav, pea paistab kiilukujuline. Ümarad kõrvad on 4 cm pikad, saba on 18 cm pikk. Küünised on nürid ja tugevad, esijalgadel 3 cm pikad, käpad on viie varbaga. Kui teised kärplased kõnnivad varvastel, siis mäger nagu karugi, kõnnib taldadel. Keha pikkus 60..
Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Tuhkur (Mustela putorius) www.jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas varjes
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb.
raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. 6 Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta. Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas. 7 3
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
põtra. Kõikjalt on leitud metssigade jälgi, harva on nähtud ka rebast. Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
