hakkaks meeletu tagaajamine. Kass jookseks mööda mu tüve ülesse ja koer jääks puu alla haukuma. Koer toetaks esikäpad puule ja üritaks ka puu otsa ronida aga tal see ei õnnestuks. Kass susiseks ta peale ülbet ja koer väsiks varsti. Ta läheks ära. Kass roniks puu otsast alla ja läheks oma teed. Sügis jätkuks omasoodu ja ma langetaks kõik oma lehed, et valmistuda talveks. Talvel on päris raske lehti okste küljes hoida. Kui talv ükskord saabuks siis ma magaksin sügavat talveund. Mu juurte varju teeksid närilised uru ja ma magaksin talvel väga rahulikult, sest ma teaksin et olen kellelegi vajalik. Talvele järgneb kevad. Kevadel ma ärkaksin võimalikult ruttu üles, sest kevad on imekaunis aeg ja seda ei tohi maha magada. Kevadel tärkaksid mu okstel pungad mille tagajärjel ma tunneksin end jälle noorena. Mu okstesse teeksid pesa linnud ja ma jälgiksin, kuidas linnupojad suuremaks sirguvad ja lendama õpivad. Ilmad läheksid siis
Mu elu oleks sama mis praegu - mu ümber oleksid mu inimesed, kes toidaksid mind ja mängiksid minuga. Ainuke asi, et ma oleksin kass mitte inimene. Elu oleks sama kuid ka erinev. Ma ei peaks enam koolis käima, saaks terve päev magada ja mõnuleda. Enamus mu eluajast oleks murevaba, õues poleks mul külm kuna mu keha katab paks karv. Vahest väga külmal ajal oleks ikka külm, aga enamasti mitte. Saaksin teiste kassidega suhelda, nendega koos aega veeta. Ma magaksin seal kus tahan, enamasti seal kus kõige soojem on või kus kõige mugavam on. Mulle meeldiks vaadata enda inimesi ilma mingi mõtteta ja vaadata aknast teisi loomi. Kui juhtub, et tuleb lind, siis teda ma ajaks taga nagu saaki. Ma saan enda inimestelt küsida, et nad mind õue laseksid, et nad mulle süüa annaksid ja et nad mulle pai teeksid. Kasside elu on enamasti vaba elu, pole eriti reegleid ja võid enamus lollusi teha, kui need liiga hullud pole
Võlunud tunnil sel meeled sinu arm jälle süda mul tuikab, tuikab sull´. (Visnapuu 1982: 46) Me ei ole seisuveed jumal lõi meid jõeks. (Sang 1982: 205) Kätest ramm kadus sirutan neid sulle vastu vaarub samm. (Visnapuu 1982: 46) Igatseme merre teed, mida hüüataks tõeks. (Sang 1982: 205) Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. (Under 1982: 42) Hirmus on elada hirmus enese ees. (Alle 1982: 98) Meile on palju antud ikka oleme nõutud. (Viiding 1991: 84) Kõik, mis tuleb, kaotab siis takistavad tabad kui me saame olema tabamatult vabad. (Viiding 1991: 85) Igavesti antud mulle olla noor ikka nälgida joobuda alati. (Visnapuu 1982: 45) Me teeme, teeme ümber oma elu
http://www.abiks.pri.ee Marie Under oli eesti luuletaja, üks eesti suurimaid lüürikuid. Ta sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas. Õppis 1891 1900 saksa tütarlastekoolis, töötas 1901 1902 ajalehe "Teataja" toimetuses. Abiellus 1902.a. K. Hackeriga ja asus elama Moskvasse. Naasnud 1905.a. Eestisse, tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas. 1924.a. abiellus A. Adsoniga. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid". Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu ja välismaise organisatsiooni auliige. Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses. Esimestes värsikogudes "Sonetid" (1917), "Eelõitseng" ja "Sinine puri" (mõlemad 1918) avaneb Underi ere anne kujundiküllases armu ja looduselamuste kujutamises. Filosoofilised mõtisklused elu valguse ja varjupoole üle...
vahel vaevade. Kord veel tahaksin tagasi... Ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Eesti kirjandus aastatel 18901910 aastatel1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused 1890' ndate mood Viktoriaanlik aeg Optimistlik mood Enesekindlus ja ülepaisutatus Peamised moekeskused: Pariis ja London ,,Mida rohkem seda uhkem!"
viimased haiguspäevad ja kahetseb lapsemeelselt, et ei osanud ema elades olla ta vastu küllalt hell. ,, Mureliku suuga" on klassikaliselt suursugune ja selge sõnumiga kokkuvõte kannatusaastates. Pagulaspõlve Rootsis avaldas Under viimased luuletuskogud" Sädemed tuhas ja ,,Ääremail. õigust nõudvad ja süüdistavad toonid. Kodu igatsust tema südames kirjeldas" Põgenik" Kord veel tagasi tahaksin, leida kodutee ,kodumullas siis magaksin. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.
kahele katkine särk.". Samuti avaldub ka tema luules lootusehelk: ,,...Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid mind alla mäe.". Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes, kirjutades: ,,Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee." Visnapuu räägib oma igatsusest veidi ümber nurga ning rohkem ,,tema igatseb mind" võtmes. Luuletuses ,,Kodumaakuu" kirjeldab ta, kuidas ,,...Kumiseb kuulmata hõbehell / kodumaa küngastel kuu / ärevas ootuse rahus.". Visnapuu jääb mitmes luuletuses isamaa suhtes küllaltki passiivseks. Seda näitab selgelt luuletus ,,Tõlkige mu kõne", kus ta kodumaad justkui manitseb, kirjutades:
orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under Tõlkis luulet paljudesse keeltesse ja ka tema luulet on sama moodi paljudesse keeltesse tõlgitud. Tema 125. sünniaastapäeva puhuks loodi uus roosisort „Marie Under“.
1981 – MU SÜDA LAULAB. 6 PÕGENIK Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under kirjedab selles luuletuses põgenikku. Kirjeldades ennast tolle põgenikuna, väljendab ta kurba ja rusuvat meeleolu, mis teda läbib. Ta kirjeldab halba tunnet, mis on pagulasena, et oma kodust pead ära minema ning olude sunnil mujal elama hakkama. Kirjeldatud on meeletut igatsust koju, kodupinnale, kuhu aga minna ei saa. Under kirjeldab sõjakurbust ja kaotusi näiteks läbi sõnade: ''Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat.''
,,Ta pilk toob kananaha selga. Ei ole eladeski veel mulle keegi olnud nii vastumeelt." Sellest tõstatab Margareta omakorda küsimuse, et kas Faust üldse jumalasse usub. ,,Kas kirikuga sa ei ole halval jalal? Mind tihti võõrastab su kõneviis. Sa oled tark ja hea, kuid leige usu alal." Noored lepivad kokku, et Margareta annab emale unerohtu ja siis saab Faust temaga öö veeta. ,,Koos olla võiksime hommikuni, Kui ma magaksin omapead. Kuid emal on ju linnu uni." ,,Kui see su ainsaks mureks, siis leiab nõu. Siit rohust mõni tilk, ja raskes rammestuses keha vaob une hõlma silmapilk." Kaevul Margareta räägib külatüdruk Liescheniga. Lieschen räägib Gretchenile, et üks külatüdrukutest oli kudrutanud ühe noormehega ja jäi seetõttu rasedaks. Lieschen teeb tüdrukut maha ja nagu ootaks, mil tollel halvasti läheb. Grete arvab, et nõnda keelt peksta on inetu. ,,Ta söödab kaht, kui ise joob ja sööb
ning ka kujutlev ja aistiv. Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas siis pole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma aga siiski midagi mõistan, kes ma jaatan, et see üks on tõde, teisi eitan, ihkan rohkem teada, ei taha petetud saada, paljut kujutlen, ehkki vastu tahtmist, täheldan paljut, mis tuleb justkui meeltest? Kas on neis midagi, mis pole samavõrd tõde kui minu olemasolu, isegi kui alati magaksin, isegi kui see, kes mu loonud on, pilkaks mind nagu suudab? Mis nendest on mu mõtlemisest erinev? Millise kohta nendest võiks öelda, et ta on minust eraldi? See, et ma olen olemas, kes ma kahtlen, kes ma mõistan, kes ma tahan, on ju sedavõrd ilmselge, et mingit aredamat selgitust sellele pole. Aga see, kes kujutleb, on [1646] ju seesama mina; sest kui ka mitte ükski kujutletud asi pole tõeline. nagu eeldanud olen, siis
annaabi.ee 
