aga ma ei jaksa tõlkida 1.Masintikandid 2. Helmestikandid Miniatuursetest lillekestest massiivsete ja luksuslike töödeni 3. Eesti rahvuslik tikandid Rahvuslikud ornamendid, Muhu tikand, lilltikand, kaheksakand jne Eesti rahvuslik tikand ▪ Andmeid leidub juba 17. sajandist ▪ Kasutati rahvarõivaste kaunistamiseks aga tikiti ka vaipasid ▪ Vanem ornament on geomeetriline ▪ Taimornament on uuem ▪ Algsed põhivärvid: valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane Rahvuslikud ornamendid - arhailine tikand Elupuu, sõõr, rõngasrist, kodarratas, kaheksaharuline täht, rist, kolmik- ja viisikoks, elupuuõis, kaksikrist ja roos Muhu tikand e. Sagedamini lilltikand kasutatavad lilled: tulp, tähelill (päevalill), roos, nelk, nartsiss, ka mõned eksootilised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad Kaheksakand ehk Muhu mänd ▪ Kaheksa tipuga, või ka valgust kiirgav rist ▪ Sagedasti esinev ▪ Levinud ka mujal maailmas
allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Põll: See kuulub ka nagu Mandri-Eestiski abielunaise rõivastusse. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane. Õlarätt: See seati murtuna käiste peale, nii et nurk jäi seljale, otsad pisteti ees vöö alla. Tanud: 19. sajandi esiemsel poolel, Kihnu tanudel tikand peaaegu et puudus. Sajandi teisel poolel hakati neid kaunistama. Kujuned omalaadne geometriseeritud lillkiri. Ehted: Need olid Kihnus lihtsad. Rõivaste kinnitusvahendiks oli vitssõlg. Piduliku ülikonna juurde kuulus siin tagasihoidlik prees või luust sõlg. Kaela riputati helmed kas kaelarahaga või ilma.
välja. Saaremaa kohalik geomeetriline kiri mõjustas aga taimornamenti tugevasti. Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivaile tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidniitidega, maagelõngaga, kuld- ja hõbekarraga, vahel kinnitati tikandile ka litreid. 19.saj tuli linase kõrvale vabriku puuvillriie. Eesti rahvarõivais paistab silma värvirohkus. Põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.saj algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.saj keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.saj teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid
Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Terviklik pidupäevarüü Pidupäeva särk Seelik Valmistatud oli kas ostetud või mõisakangrute kootud kangast Seelikute triibustik omandas paikkondlikke erinevusi Pealisseelikud (piduseelikud) on kirkamad ja mitmevärvilisemad Alusseelikuid (tööseelikud) on enamasti kahevärvilised Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), Seelikutele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud Seelikud olid villased Näited seeliku triibustikust Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level
siiski pargitud nahast.(Joon 1995) Naised kandsid ka puusapõlle, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne ning nendest on säilinud nii kirjeldusi kui neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel kasutati peamiselt taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna sageli esinev. Abielunaistel oli kohustuslik kanda põlle, mis oli tehtud rohelisest poevillasest riidest, millel olid punased äärised. Halliste naise riietuse juurde kuulus ka Mulgi viievärviline tekk, mida kasutati õlakattena. See oli ruuduline ning värvideks olid kollane, roheline, punane, valge ja must.
Mehed kasutasid vanapäraseid pikki pükse, mujal Eestis kanti põlvpükse. Naiste seas oli populaarne puusapõll, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne, millest on säilinud nii kirjeldusi kuid neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel olid populaarsed taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna populaarne. Kuid üheks kõige tuntumaks rahvariideks Eestis on kindlasti villane mulgi pikkuub. Mulgimaal on pikkuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks jakk. Mulgi pikkuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või
Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivastele tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidiniitidega, maagelõngaga (punane puuvill-lõng), kuld- ja hõbekarraga, vahel kinnitati tikandile ka litreid. 19.sajandil tuli linase materjali kõrvale ka vabriku puuvillriie. Rahvarõivaste tikandis paistab silma värvikirevus: põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.sajandi algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Ka värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.sajandi keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.sajandi teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Tänapäeval on leitavad ka värvid, millega saab lõngu värvida pesumasinas. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine: taimornamente tikiti kirja järgi,
Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest ja see tikiti kas ühe- või mitmevärviliste lõngadega. avaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud, kuid alles pärast leeritamist. Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Viljandimaa ja Mulgimaa eripäraks rahvarõivas on mulgirätt. Seda eripärast tanu- rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti. Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema linase rätina, mille mõlemad
Tori pikitriibulised seelikud on eriilmelised. ERMi kogudes on rohkesti nii pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised. Teadaolevalt kanti ikka mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: ilusam) välja näha. Pealmine seelik oli volti pressitud (kuumade leibade vahel) ja voldiharjade vahe oli 2,5 3 cm (Kaarma, Voolmaa 1981). Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas. seelik Seeliku laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200 300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 7080 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide või kardpaelu. Lisaks on
annaabi.ee 
