saksapärane uusasjalikkus oma rõhutatud kontuuride ja väljatöötatud volüümsusega. Kolmekümnendail võiks aga Ericut kui maalijat järelimpressionistide kilda arvata. 1925. aastal astus Adamson-Eric esmakordselt välja kodumaa kunstipubliku ees kui mitte arvestada üht tema tööd ,,Pallase" õpilastööde näitusel jaanuaris 1923. Kaks aastat hiljem toimus tema rahvusvaheline debüüt kolmel Pariisi näitusel. 1927. aastatel Adamson-Eric ei kopeerinud maastikumaalides ainult loodust, vaid püüdis edasi anda selle meeleolu, mida loodus sisendab. Ta pani maastikku oma hinge. Portreed maalides ei püüdnud tabada oma, vaid maalitava meeleolu. 1928. aasta juulis oli avatud näitus, kus Adamson tõestas, et hakkas pääsema maalimise kunsti saladustesse. 1929. oli Adamson.Eric toonud nautimiseks rohkearvulise lõuendeid Eesti Kunstimuuseumisse Tallinnas. 1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks zanriks natüürmort. 1930
1970ndate ja 1980ndate alguse konstruktsioonid ja rütmid on selle suundumuse loogiline väljund. Kõrvale ei saa jätta ka Evald Okase aktimaale: teda on inimese, eelkõige noore naise keha huvitanud läbi kogu loomingu, iseäranis on ta sellele zanrile keskendunud oma kõige viimase aja loomingus. Naisakti, noort kaunist naist võib vaadata kui tema loomingu metafoori. E. Okas on loonud märkimisväärseid töid ka maastikuzanri alal. Maastikumaalides üllatab kunstnik meid oma terava loodusevaatlemise oskusega. Nendeks on näiteks ,,Eesti maastik", ,,Rannamõisa rand", Kivine rand" jt. Kunstnik on kaasa löönud ka raamatute illustreerimisel. Näiteks on ta illustreerinud E. Bornhöe ,,Ajaloolised jutustused", A.Hindi romaani ,,Tuuline rand", Ralf Parve poeemi ,,Suvepäevil Siverskojes", A. Jakobsoni muinasjutu ,,Ööbik ja vaskuss", A.Puskini muinasjutu ,,Muinasjutt kalamehest ja kalakesest" ja ,,Muinasjutt tsaar saltaanist", M.
PAUL RAUD (1865–1930)- kuulub realistide hulka. See stiil tuli temaga kaasa Düsseldorfi akadeemiast, kuhu pääses õppima paruness N. von Uexkülli majanduslikul toetusel. Kuni I ms-ni oligi tema kunsti peamine tarbija baltisakslaste seltskond. Tal oli baltisakslastele meelepärane stiil: konservatiivne, kuivavõitu ja realistlik. Ta maalis tumedaid, vanameisterlikke esindusportreid aadlikest ja Tallinna ülemkihist. “Muhu raugas” (1898) ja mitmetes maastikumaalides, mida kunstnik maalis vaid enda jaoks on näha ka impressionismi jooni. 1888-1894 Düsseldorfi Kunstiakadeemia 1894 Düsseldorfist kodumaale Paul Raud – uue etapi algus eesti kunstis 1894 kodumaal, Rakveres 1904 Tallinnas vabakunstnik 1914 alates Tallinnas joonistusõpetaja, alates 1923 Riigi Kunsttööstuskoolis 1894 tuli Paul tagasi Eestisse ning üritas teenida leiba portreemaalijana. Ta oli esimene eestlane, kes sellise elukutse valis
Suunatud materiaalse poole, Madalmaades hinnati ka asjade oskuslikku ja natuuritruud edasiandmist. Kirik ja aadel mängisid väikest osa maalide tellijatena. Hollandi ühiskonna struktuur kujundas suurel määral kunste ning maalijad kohandasid end keskklassi huvide järgi. Tekkisid uued maaližanrid: maastikud ja vaikelud ja olustikupildid muutusid iseseisvateks teemadeks. Maastikumaalides kujutati maa viljakust, natüürmortidel väärtuslikke esemeid, kodused interjöörid kujutasid omaniku jõukust ja kaubandussidemeid. Kaubavahetust võimaldas pidada Hollandi laevastik ning seetõttu omandas erilise tähtsuse meremaal. Enamik kunstnikke keskendus ühele žanrile ja tihti isegi kitsale teemale. Madalmaades võimsam tsunftisüsteem: teemasid, objekte, kompositsioone ja teostuse viise mõjutasid tugevasti kodulinna eelistused.
Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süzeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine
suurendatud kujund mõjub uudsena. Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süžeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest – kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks
Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süzeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks
suurendatud kujund mõjub uudsena. Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süzeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest kas tv-ekraanil või trükipildis. Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks. Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks
annaabi.ee 
