Maastik Ikarose kukkumisega (0)

Maali analüüs
Maal „Maastik Ikarose kukkumisega“ on maalitud Pieter Brueghel 'i poolt 1558. aastal. Kunstiteos on madalmaade kunstile vastavalt maalitud õlivärvidega lõuendile, mis on paigutatud puidule. Maali kuju on horisontaalne, mille suuruseks on 73,5x112 sentimeetrit .
Maalil on meeleolu sünge ning töine, pole kujutatud midagi, mis vaatajat peaks rõõmustama. Esmapilgul jäävad silma kaks tööd tegevat talupoega, üks kündmas ning teine lambakarja keskel. Kaugemal on kujutatud merd ning selle ümbruses asuvaid asulaid. Detailsemalt vaadates jääb silma maali paremas nurgas asetsev valge kuuega inimene, kes arvatavasti on kalur. Temast veidi eemal on ujuv inimene, keda poleks ilmselt ilma maali nime teadmata osanud otsidagi.
Värvikasutus on huvitav. Maapealse looduse kujutamisel on kasutatud tumedamaid värve ning mida taeva ja päikese poole, seda elavamaks lähevad värvid. Justkui sealt läheks edasi teine maailm. Lisaks on värvid looduslähedased, ei midagi eriskummalist ning häirivat.
Proportsioonid on teosel ebaloogilised. Põldu kündev mees on hobusest ning adrast suurem ning põld on võrreldes seal olevate esemetega väga väike. Lisaks veekogus uppuv Ikaros on kõrvalseisva laevaga võrreldes väga suur.
Infot otsides selgub, et maal on üks tseen poeem Musée des Beaux Arts'ist. Maali tegelik sisu kujutab seda, kuidas Ikaros, meistrimees Daidalose poeg, sai endale vahast valmistatud tiivad, et pääseda laburündist. Paraku ei kuulanud poeg isa õpetussõnu ning päiksele liiga lähedale lennates vahast tiivad sulasid. Seetõttu ta kukkus merre, kuhu ka uppus. Hiljem sai see meri oma nime Ikarose järgi Ikaria.
Samas maali teisel verisoonil on kujutatud Ikarose isa Daidalost endiselt lendamas, kuna ta ei läinud päikesele liiga lähedale, et too tema tiibu sulataks. Selline paiknemine seletab ära ka karjuse üles taeva poole suunatud pilgu.
Pieter Brueghel'i üheks iseloomuks on kujutada talupoegi, kes on ilustamata, kuid imetledes nende elujõudu. Talupoegliku igikestvusele vastandab ta mõnikord aga üksiku kangelase eneseteostusekastete tühisuse, täpselt nagu „Maastik Ikarose kukkumisega“ maali puhul.
Maali olemasolust ei teatud midagi, kuni Muuseum David ja Alice van Buuren, mis asub Brüsselis , ostsid selle 1912. aastal. Kunstiteos asub tänapäevani seal majas .
Minule maal meeldib. Esmapilgul on see lihtsalt mereäärne kallas, kuid detailsemalt vaadates leiab sealt palju huvitavaid nüansse. Müstiline värvikasutus teeb teose veelgi salapärasemaks ning paneb seda rohkem vaatama. Alguses poleks osanud aimatagi, mida selline esmapilgul tavaline kunstiteos jutustada võib. Hiljem lisainfot uurides selgus, et sellel on terve lugu rääkida.