"Koerte kasvandik" Olaf Rebane Koostas: Olaf Rebane (surnud 1988) Elas Karksi-Nuias. Ta mängis rahvapilli, komponeeris valsse, maalis. Kirjutas raamatu 1970. aastal. Raamat on kirjutatud Juhan Kulli päeviku põhjal. Sisu tutvustus Raamat on ajaloolise taustaga ja räägib kahe poisi, Jaagu ja Juhani, uskumatust lapsepõlvest 18. sajandil Lõuna-Viljandimaal. Poiste elu keerdkäikude taustaks on tolleaegse Õisu mõisa elu-olu ja sakste suhted maarahvaga. Tegelased Jaak ja Juhan Kull Sivers Mihkel Kubjas Heins ehk Ints. Jaan Jakob Kärner Karjamees Jüri Koeraposs Hart Julie Mai Mihkel
tegutsenud Liivimaa kroonika autori, Tallinna eestlasest pastori Balthasar Russowi elukäiku ja teda ümbritsenud keskaegset linnamiljööd. Teost läbib teema, milliseid kompromisse tuleb teha selleks, et võõra võimu all oma põhimõtetest ja moraalist mitte loobuda. Romaani peaprobleemiks on Russowi asend kahe sotsiaalse, kultuurilise ja rahvusliku maailma -- saksa ülikute ja eestlastest alamrahva -- vahel. Ta võitleb end olusid trotsides ülemklassi, kuid jääb hingeliselt seotuks maarahvaga. Seetõttu tuleb tal pidevalt laveerida ja kompromisse teha.
tõime väga palju ohvreid. Ma arvan, et need kõik sõjad muudavad eestlased ka vaiksemaks. Nagu ka ''Tants aurukatla ümber'' olev Elmar, kelle pojad olid sõjas surma saanud. Mees oli kühmuvajunud ning mõtlik, kuna teadis, et pojad ei tule iial tagasi. Samas võime olla uhked, et ei ole võõra võimu all oma põhimõtetest ja moraalist loobunud. Ka ´´Kolme katku vahel´´ peategelane Balthasar Russow jäi hingeliselt seotuks maarahvaga, mistõttu ei loobunud ta oma põhimõtetest, vaid tegi pidevalt kompromisse. Me oleme palju läbi elanud, kuid ma arvan, et ei ole põhjust kahetsemiseks, sest kõik see näitab, millised me tegelikult oleme.
kirjas oe, ö, o või e). Eesti keele ja kultuuri uurimise algus. Valgustuse rüpes sündisid romantismiideede mõjul tärkas baltisaksa haritlastel tõsisem huvi eestlaste ajaloo, kultuuri ja identideedi vastu. Eesti keele ja rahvaluule aktiivsem uurimine algas Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteri (17821846) tegevusega . Rosenplänteri arvates oli eesti keel oskus vajalik kõigile sakslastele, kes maarahvaga pidevalt suhtlesidmitte ainult pastoritele, vaid ka kohtunikele, arstidele ja kaupmeestele. Rosenpänter alustas esimesena ka eestikeelsete ja eesti keelt puudutavat käsikirjade kogumist. Tänu temale on säilinud Kristjan Jaak Petersoni luuletused ja päevaraamat, Otto Wilhelm Masingu kirjad ju muud Faktid ja väited: 18.sajandi teisel poolel hakkasid ilmuma esimesed rahvavalgustuslikud raamatud ja ajakirjad. 19
Eestlased 200 aastat tagasi Karl Ernst von Baer oli koos oma koduõpetajaga varasest lapsepõlvest peale paljude eestlaste eluasemeid külastanud. Nüüd tuligi ta selle peale,et kirjutada väitekiri eestlaste endeemilistest haigustest.Ta lähtub Hippokratese õpetusest ,,See,kes arstiteaduse õige meetodiga läheneda tahab ,peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima,mis võim neist igaühel on" Karlil on juba eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest.Ta annab eestlaste loomusele ja eluviisidele hävitava hinnangu nende toitumine oli ebatervislik ja eluviis kohutav. Edasi vaatleb Baer ilmastikku aastaaegade ja kreiside lõikes ja heidab rahvale ette pillavat majade kütmist. Baer sedastab ,et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat.Vaimse kultuuri poolest on eestlased vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.
Meediamaastik läänestus ja mitmekesistus Johann Heinrich Rosenplänter Rosenplänter oli saksa päritolu ja sündis 1782 Lätimaal Ta õppis Tallinna Gümnaasiumis, Riia Toomkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1813-1832 andis ta välja teaduslikku ajakirja “Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” Ajakirjas avaldati uurimusi eesti keele, kirjandusi ja rahvaluule kohta Rosenplänteri arvates pidid kõik sakslased, kes maarahvaga pidevalt suhtlesid, valdama eesti keelt Üks “Beiträge” vihik oli koostatud gümnaasiumi õpikuks Rosenplänter hakkas esimesena koguma andmeid eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kohta Tänu temale on säilinud näiteks K.J. Petersoni luuletused ja O. Masingu kirjad Rosenplänter suri aastal 1846
lauluseltsid ning õhutas eesti rahvast samasuguseid seltse looma. Esimesed eesti lauluseltsid olid 1863. aastal asutatud ,,Revalia" ja 1865. aastal ,,Estonia" ning ,,Vanemuine". Lauluseltside liikumine Saksamaal ja Baltimaades kandis endas ühtlasi ka Euroopat haaranud rahvusromantismi ideid. ,,Ärkamine" toimus kõikjal: rõhutama hakati rahvuslikku ühtekuuluvust, isamaa-armastust jmt. Sakslaste rahvusteadvuse tõus tõi Baltimaades omakorda kaasa suurema vahetegemise maarahvaga ja selle põlastamise. Jannseni ja teiste ärksamate tegelaste poolt kasutusele võetud nimetus ,,eesti rahvas", samasuguste lauluseltside loomine ning eesti laulupeo korraldamine oli sellistele arengutele loomulikuks vastukaaluks. Luba laulupeo korraldamiseks hakati Peterburi võimudelt taotlema juba kaks aastat varem. Jannsen hoidis oma lugejaid kursis ettevalmistuste käiguga ning õhutas koore harjutama juba aegsasti
kooselu suri. Suhe oma naise Emmiga oli tal ka väga armastusväärne ja ta hoolis temast väga, kuigi oli hetki mil ta mõtles Emmist lahkuda. Oma kasutütart Liinat ja Emmi õe-poega Valeeriust armastas ka väga ja pidas neid oma lasteks. Valeerius elas koos Emmi ja Juuliusega ja arvas, et on nende laps. Emmi ja Juulius võtsid ta endale, et mitte jätta Emmi õde Annat rahva põlastava pilgu alla kuna selajal ei vaadatud vallalisi naisi lapsega heal pilgul. Maarahvaga ei olnud Juuliusel head suhted kuna ta elas linnas ja linnarahvast põlastati. Ka see, et Juulius ei tarbinud alkoholi ja oli sellele igati vastu pani maarahva solvuma. 4.Üldiselt oli peategelane õnnelik kuna ta jõudis oma elus kaugele ja sai selle mis ta tahtis. Oma pere, ameti mida ta oli alati tahtnud ja lõpuks sai ta ka austuse õpilastelt kui ka õpetajatelt oma koolis. Kuigi tema elu oli täis raskusi ja katsumisi, sai ta neist üle tänu oma kindlameelsusele
jääks." Johann Heinrich Rosenplänter Ajakiri ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probeleemidele. Rosenplänteri suhtumine eesti keelde oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist ,,Beiträge" XI vihik, mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased arstid, mõisnikud, kaupmehed, kohtunikud ja igasugused muud ametimehed oskama eesti keelt. Rosenplänteri ,,Beiträge" etendas ligi 20 aasta jooksul juhtivat osa eesti keele uurimisel ja kirjanduse arendamisel. Ajakirjas avaldatud materjalid pole tänini oma väärtust kaotanud, ikka pakuvad nad teadlastele vajalikku informatsiooni ja huvitavaid ideid. Otto Wilhelm Masing Kirikuõpetaja amet viis teda Lüganusele, Viru-Nigulasse ja Äksi
1. SÜNTAKSIST EESTI GRAMMATIKATES Esimesed grammatikad (17.18. saj.) olid rakenduslikud, olid mõeldud muulastele (nt saksa vaimulikud) maarahvaga suhtlemiseks. Saksa ja ladina malli järgi, kontrastiivne vaatenurk. 1637 H. STAHL "Anführung zu der Ehstnischen Sprach" süntaksiosa puudub 1648 J. GUTSLAFFI lõunaeesti grammatika "Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam" sisaldab ptk. "Syntaxis": käändevormide funktsioone. 1660 H. GÖSEKENI põhjaeesti grammatika "Manuductio ad Linguam Oesthonicam". Aluse ja öeldise ühildumine 1693 J. HORNUNG "Grammatica Esthonica". Sihitise käändevaheldus 1732 A
Kirjutas ka mitu aabitsat, aritmeetikaõpikut jt kooliraamatuid. Tema teeneks on ka eesti kirjakeele uuendamine- tõi sellesse palju rahvapärast materjali, võttis kasutusele uusi oskussõnu ning püüdis ortograafiat lähendada keele hääldusele. Õ- tähe kasutuselevõtt. Johann Heinrich Rosenpläter- aastail 1813- 1832 avaldas oma kulul esimest eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud teaduslikku väljaannet. Tema arvates oli eesti keele oskus vajalik kõigile sakslastele, kes maarahvaga pidevalt suhtlesid. Alustas esimesena ka eestikeelsete ja eesti keelt puudutavate käsikirjade kogumist. Tänu temale on säilinud Petersoni luuletused ja päevaraamat, Masingu kirjad jm. Ärkamisaja olulised isikud Johann Voldemar Jannsenn Ta oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja. Aastatel 1857- 1863 toimetas ta Pärnus ajalehte ,,Perno Postimees" ja aastatel 1864- 1880 Tartus ajalehte ,,Eesti Postimees". Ajalehtede eesmärk oli uudiste edastamine,
Taolisi teoseid nimetatakse jeremiaadideks. J. H. Rosenplänter- silmapaistev estofiil. Pärnu Elisabethi koguduse pastor. Asutas saksakeelse ajakirja ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache", mis oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele. Ajakiri pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased oskama eesti keelt. Otto Wilhelm Masing- eestlaste suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejad enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing. Ta pakkus mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteadusliku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Masing seadis
Ajakirjale tegid kaastööd peaaegu kõik ajajärgu tähtsamad baltisaksa estofiilid, aga siin esines juba ka eesti soost autoreid (K. J. Peterson, O. W. Masing jt.) ning kaastöölisi oli ka soomlaste hulgast. Ajakirjas avaldati uurimusi eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule kohta, lisaks uurimustele aga ka eestikeelseid tekste – sõnavara, rahvaluulet, tõlkeid, luuletusi, kirju jm. Rosenplänteri arvates pidid kõik sakslased, kes maarahvaga pidevalt suhtlesid, valdama eesti keelt. Seetõttu pidas ta vajalikuks eesti keele õpetamist ka gümnaasiumides. Üks “Beiträge” vihik oli tervenisti koostatud gümnaasiumi õpikuks, sisaldades mitmesuguseid eestikeelseid tekste tõlkeharjutuste tegemiseks. “Beiträge’s” pandi alus eesti poeetikakäsitlusele, kirjanduskriitikale ja bibliograafiale. Eesti kirjandusloo kirjutamise kavatsustega hakkas Rosenplänter esimesena
ja folkloori probleemidele. Avaldati suur valik rahvalaule ja jutte. ,,Beiträge" pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale. Rosenplänteri suhtumine eesti keelde oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist ,,Beiträge" XI vihik, mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased arstid, mõisnikud, kaupmehed, kohtunikud ja igasugused muud ametimehed oskama eesti keelt. ,,Beiträges" hakkas ka esinema eesti soost autoreid. estofiil - on eesti keelt ja/või kultuuri harrastav muulane. KÄSU HANSU KAEBELAUL XVIII SAJAND Vaimuliku kirjandusega kõrvuti hakati XVII sajandi keskel üha rohkem kirjutama ka eestikeelset ilmalikku luulet. Sellest ajast on säilinud üle kahekümne pulma-, matuse- ja pühenduslaulu
räägib kroonika linnas, eelkõige Tallinnas, toimunud sündmustest – kroonikavormis linnakirjanduse algus. Russowi kaudu saame teada, et maa ja linna vahel olid suhted tihedad. Russow toob välja ka, et Riia oli oluline kultuurikeskus. Russow kasutab metafoore: Ning on võimatu, et Veenuse mäel elataks hullemat liiderlikku elu kui seda tehti siinsel patukustutuse- ja palverännakul ebajumalaid austava maarahva poolt – siin on metafoorid, irooniline võrdlus maarahvaga. Ta stiil pole iseloomulik ajalookirjutusele, st pole kuiv ja vaid faktitel põhinev, vaid pigem ilukirjanduslik. Tema stiil on vaheldusrikas ja mitmekesine: palju epiteete, metafoore, jõuliselt iseloomustavaid sõnu, iroonia, sünonüümide jadad – Russow demonstreerib nii oma kirjutamisannet. Kroonika trükiti Saksamaal, Rostockis. Kroonika on kirjutatud alamsaksa keeles. Kroonikale lisandus veel 2 trükki: omas ajas oli see bestseller – loeti palju nii Liivimaal kui Saksamaal
probleemidele. Paljude kaastööliste abil koguti ja avaldati suur valik rahvalaule ja –jutte, „Beiträge“ pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale. Rosenplänteri suhtumine eesti keelesse oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist „Beiträge“ XI vihik (1818), mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased – arstid, mõisnikud, kaupmehed, kohtunikud ja igasugused muud ametimehed – oskama eesti keelt. „Beiträge“ kaastööliste ring oli lai. Lisaks saksa haritlastele (J. W. L. v. Luce, A. Fr. J. Knüpffer, A. W. Hupel, P. H. Frey, R. J. Winkler jt) hakkas ajakirjas esinema eesti soost autoreid (O. W. Masind, Kr. J. Peterson) ja külaharitlasi (A. Holter, A. Jervitson).
annaabi.ee 
