Tagajärjeks oli üha süvenev INFLATSIOON (raha väärtuse langus). Sellega omakorda kaasnes hindade tõus. Just üha süvenev inflatsioon murendaski Rooma riiki kõige enam. Aja jooksul usaldus raha vastu hoopiski kadus ja tekkis naturaalmajandus. Makse hakati maksma natuuras, näiteks teraviljas. 2. Vabade talupoegade kadumine, tekkis KOLONAAT. Kolonaat on väikemaapidajate ehk koloonide sõltuvusseisund maaomanikust, nende sunnismaisus (iseloomulik keskaja pärisorjusele), nad ei tohi lahkuda, sest naturaalmajandus vajas eelkõige töökäsi, sest raha, et töötajaid palgata, oli kaotanud väärtuse. Rooma keisririigi alguses oli väikemaapidaja ehk koloon (ld k colonus = põlluharija) vaba inimene, kes rentis maad. Kuid dominaadi ehk hilise keisririigi ajal võeti koloonidelt liikumisvabadus. Selle võttis keiser Constantinus Suur (valitses 306-337). Tekib
korrapäratult, olid nimi baltipõllud. Kui oleksid paiknenud korrapäraselt, oleksid nimetused keltipõllud. Pärinevad aastast 1000 eKr. · Kivikirstkalmed. Maapealsed hauad ja matused. Tegemist oli kivist laotud kirstuga, mida ümbritses kividest laotud ring. Kirst oli põhja-lõuna suunas, mille sees oli laip pandud. Pealt oli kaetud paeplaatidega. Laibad olid maetud ka kirstu ja kiviringi vahele. Teiste laipade peale oli pandud kive. Kivikirstkalme oli ühe maaomanikust perekonna matmispaik. · Lohukivid. Kivid, mille peale on 5-10 cm diameetriga lohud raiutud. Lohu sügavus võib olla kuni 5 cm. Enamasti on kivil 1-2 lohku. Lohukivid ja põlispõllud paiknevad üsna ühes kohas. Kive võib seostada viljakuse kohaga. RAUAAEG 500 eKr-1200 Kolm olulisemat perioodi: · Vanem rauaaeg 500 eKr-450. Esialgu toodi Eestisse rauda sisse. Pärastpoole hakati ise rauda sulatama, seda sulatati soorauamaagist umbes ajaarvamise vahetusel. Lisaks
Suured sõjaretked seostuvad Saksa ja Taani vallutustega, varasemad olid ilmselt väiksemad röövretked. Ristisõdade ajal tegid erinevad maakonnad küll koostööd, kuid ühtset tervikut eesti ala ei moodustanud. MUINASAEG Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad, ainujuhtimine puudus. Arvatakse et eestlased kutsusid oma vanemaid kuningateks. Vanemad elasid linnustes, juhi staatus võis päranduda põlvest-põlve. Enamik rahvast elas taludes ja olid vabad maaomanikust talupojad. Ajalooallikates on teated orjapidamistest ebaselged. Selline on klassikaline käsitulus hilisrauaaegsest haldussüsteemist Samas linnuste esinemine ei kattu kihelkondadega. Eestis on muinasaja lõpul olnud kihelkondi, kus üheaegselt kasutati mitut linnust (Virumaa Rebalas näiteks kolme), on aga olnud ühe linnusega kihelkondi (Mahu, Askele) või kihelkondi, kus linnus paiknes vaid selle ühes nurgas (Lemmu), samas ei puudunud ka täiesti ilma kindlustusteta kihelkonnad.
Suurkaupmehed sekkusid ka tööndusesse : varustasid linna või küla käsitöömeistreid toorainega ning ostsid ettemääratud hindadega kokku nende toodangut, et välismaal turustada. Paljud käsitoolised muutusid palgatöölisteks. Maadeavastuste järel kasvas väärismetallide sissevedu Europpasse. Lääne-Euroopas oli põllumajanduse areng intensiivne, st põllupinna vähesus nõudis selle efektiivset kasutust. Teravilja nõudlus kasvas. Talupoja sõltuvus aadlikust maaomanikust suurenes varauusajal, peamiseks rendivormiks teoorjus.Lääne-Euroopas olid talupojad juba varauusaja alguseks enamasti pärisorjusest vabastatud ning pidid maksma raharenti. Teoorjusel põhinev põllundus ei andnud nii suurt saaki kui vaba talupoja töö. REFORMATSIOON Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole oli kirikus juba selle kujunemisest peale. Katoliku kiriku väidetav kaugenemine algkristluse põhimõtetest tekitas vastuseisu ning nõuti ristiusu algete juurde tagasi pöördumist
läbi masside. Rahvamassid tuleb üles ärritada, nii et nad pühivad vana iganenud keisrivõimu minema ja loovad uue maailma. Seetõttu ei olnud revolutsioonile kasulik rahva elujärje paranemine. Ainult väljakannatamatutes tingimustes oleks mass liikuma saadud. Rahvas, kes keisrivõimu pidi kukutama, elas 19. sajandi keskpaiga revolutsiooniteoreetikute arvates maal. Vene talupoeg oli kuni 1861. aastani pärisori ja ka peale vabanemist jäi talupoeg sõltuvaks maaomanikust. Nüüd kujunes uus liikumine (narodniklus), mille eesmärk oli talurahva abil viia läbi revolutsioon. Nad vastandasid rikkaid talupoegi (kulakud) vaestele ning õhutasid seeläbi klassivaenu, süüdistades kulakuid ja tsaarivõimu vaeste talupoegade töö arvel rikstumises. Tuntumad narodnikluse ideoloogid olid emigrandid Bakunin, Pjotr Lavrov (1823-1900) ja Pjotr Tkatsov (1844-1886). Viimane tuli välja juba teooriaga, et kui rahvast ei
Töötegijate arv vähenes nüüd, 14.saj II poolel, ja seega tõsteti raharenti, mis tõi kaasa talupoegade rahulolematuse ja ülestõusud. 1358 Prantsusmaa talupoegade ülestõus ehk zakerii 1381 Inglismaa talupoegade ülestõus Talupojad olid ikkagi pahased, sest ebavõrdsus polnud jumalast. Jumala järgi olid kõik võrdsed. Kõik ülestõusud suruti maha, kuid rahulolematus sundis talupoegi pärisorjusest Lääne-Euroopas vabastama, 14-15.saj. Nüüd ei sõltutud enam oma maaomanikust. Võidi minna ka linna elama. Kuningavõim tugevnes Inglismaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, sest hakati vaimulike ja linnakodanike abil suurfeodaalide võimu kärpima. Kuningavõim ei tugevnenud Saksamaal, sest seal oli keisril ainult nimeline võim oma pärusvaldustes ehk pärandialadel. Sel perioodil Saksamaa killustub. Teine killustunud riik oli Itaalia. Ida-Euroopas kujunes välja Poola-Leedu suurriik. Poola kuningas oli ka Leedu suurvürst
gensile. Roomat valitseti aristokraatlikult. Seda tegid ülikute pered, kes kindlustasid oma võimu perekonnapoliitika abil. Nad tundsid teisi perekondi. Perekonnakorraldus tugines perepea tunnustamisele. Patriits- oli roomas maaomanik Proletarius- vaene kodanik. Tema ainus vara olid järeltulijad- proles. Nemad pidid teda häda korral üleval pidama. Õiguslikud sidemed plebeide ja patriitside vahel. Tähtsam neist oli klientela, rooma kodanikud võisid end anda puuduse kannatamise pärast maaomanikust patriitsi sõltuvusse. Said maatükki harimiseks –vastutasuks teened. Rooma oli range riikliku ülesehitusega genside vabariik, mitte demokraatia. Vähe on teada, aga tähtis on see, et juba kuningate ajastul oli olemas järjekindel seadusandlus ja õigusloome. Suurem osa õigusest võis olla kirjutamata tavaõigus, mis koosnes vormelitest, mida valdasid preestrid. Kuid peagi sai sellest kõigi kodanike asi ja riigi alus
Roomat valitseti aristokraatlikult. Seda tegid ülikute pered, kes kindlustasid oma võimu perekonnapoliitika abil. Nad tundsid teisi perekondi. Perekonnakorraldus tugines perepea tunnustamisele. Patriits- oli roomas maaomanik Proletarius- vaene kodanik. Tema ainus vara olid järeltulijad- proles. Nemad pidid teda häda korral üleval pidama. Õiguslikud sidemed plebeide ja patriitside vahel. Tähtsam neist oli klientela, rooma kodanikud võisid end anda puuduse kannatamise pärast maaomanikust patriitsi sõltuvusse. Said maatükki harimiseks – vastutasuks teened. Rooma oli range riikliku ülesehitusega genside vabariik, mitte demokraatia. Vähe on teada, aga tähtis on see, et juba kuningate ajastul oli olemas järjekindel seadusandlus ja õigusloome. Suurem osa õigusest võis olla kirjutamata tavaõigus, mis koosnes vormelitest, mida valdasid preestrid. Kuid peagi sai sellest kõigi kodanike asi ja riigi alus. Kuningate ja plebeide
annaabi.ee 
