Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna. Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Kodaniku kohustusteks oli vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja maksta makse. Linna juhtis raad, mida juhtisid raehärrad. Raehärra amet oli eluaegne ning palgata.
Enamik neist oli talupojad. Talurahvas jagunes ühiskondlikult: Orjad, adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud, sulased ja teenijad. Sunnismaisus – talupojad pole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Pärisorjus – Talupoegade võõrandamine maast lahus, n-ö kellegi isiklik omand. Eesti linnasid valitses raad. Selle võim oli väga suur. Linna juhtimise eest tasu ei makstud, raehärrad täitsid kohustusi kahes vahetuses. Linnaõigused saadi maaisandalt. Gild oli ametialane ühendus, mis kaitses oma liikmete huve, korraldas nende seltsielu ja pakkus häda korral abi ja toetust. Tsunft oli käsitööliste organisatsioon, mille raames korraldati väljaõpet, kaitsti turgu, kontrolliti toodete hindu, kvaliteeti. Läbi Eestimaa viidi käsitöötooteid, toiduaineid, nahku, vilja, lina, vaha. Hansalinnad: Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi.
linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisöiguse kaitse. Tänu pöhimöttele „linnaöhk teeb vabaks" said ka linna põgenenud sõltlased aasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere löunakalda kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi. Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi öigusel rajaneva Riia õiguse. Vana-Pärnus kehtis kohaliku päritoluga piiskopiöigus. Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodanikul oli mitmeid kohustusi, nagu vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna söjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja muidugi maksude maksmine. Linnade rahvastik
Aastarvud: 381.a ristiusk Rooma riigiusuks, 4.-6.saj rahvasteränne, 6. Saj Justinianus I (Ida-Rooma kuulsaim valitseja), 732.a Poitiers' lahinh, 630.a. Araabia riigi loomine, 756.a. Kirikuriigi loomine, 800.a. Karl Suur keistriks, 8.-11.saj Viikingite aeg, 882.a Vana-Vene riigi loomine.Keskaja periodiseering:varakeskaeg (5.-11.saj.kp.),kõrgkeskaeg(11.saj.kp.- 14.saj.lõpp)hiliskeskaeg(15.saj.-16.saj.algus).Tunnusjooned:1)Feodalism-feodaal rentis maaisandalt (senjöör) maad, vastutasuks osales maaomaniku sõjakäikudel koos enda sõjavarustusega. Kujunes feodaalne killustatus, sest kuninga võim nõrgenes. 2)Katoliiklus oli vaenulik teiste usundite suhtes, kirikut juhtis Rooma paavst, kujunes välja kiriku hierarhia, kirik sai euroopa teivi juhiks ja ülendavaks jõuks, teisitimõtlejad mõisteti hukka, ideoloogia: ainuke õige kirik katolik. Rahvasteränne: Lääne-Rooma lagunes, impeeriumi piirid hakkasid
5-5 adramaad Üksjalgtalupojad koormised väiksemad kui adratalupoegadel, tavaliselt adratalupoegade pojad, kes asutasid oma väikese talu Vabatalupojad tasus koormisi rahas, ei käinud teotööl, oli osaliselt või kõikidest koormistest lahti ostnud Maavabad talupojad arvatavasti ülikute järeltulijad, isiklikult vabad, sõjateenistuse kohustus Vabadikud palgatööst elatuvad talupojad Linnade õiguskorraldus Linnaõigus maaisandalt Linnakodanikud isiklikult vabad, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse Öeldi ,,linnaõhk teeb vabaks" Linnakodanikuks võis saada iga vaba inimene, kes elas piisavalt kaua linnas ja maksis kodanikumaksu Kohustused: vahiteenistus, linna sõjaline kaitse, osavõtt linnale vajalikest töödest, maksude maksmine Õigused: nende üle võis kohut mõista vaid linnakohtus, õigus tegeleda linna piires käsitöö ja
koormised väikesed); sulasrahvas (maaomanditeta talupojad, leidsid teenistust suurematest taludes). 15. sajandil algas talupoegade ulatuslik karistamine, naturaalandamite pidev suurendamine, teoorjuse osatähtsus kasvas, mõisate rajamine, ühesõnaga elu muutus sitaks. 12. Iseloomusta lühidalt linnade õiguskorraldust (linnaõigus, kodanikud, valitsemine). Milles seisnes keskaegse linnaühiskonna korporatiivsus? Õiguskorraldus maaisandalt saadi linnaõigus, kes tagas autonoomia; linnakodanikud olid isiklikult vabad, sisserändajad, talupojad (orjad), kes tulid linna ja said siin 1 aasta ja 1 päev hakkama, said vabaks. Kodanikel oli õigus tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega ning olid vabastatud tollimaksust, võisid kasutada linna metsasid, õigus mõista kohut ainult linnakohtutes. Kodanike kohustused olid: elama püsivalt linnas, tasuma kodanikumaksu, linna sõjaliselt kaitsta (vahiteenustus). 13
Eriti läks kandjaid vaja soola ja vilja kaalumisel ning laadimisel. Keskaaegse linna aluseks on maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse.Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi.Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi õigusel rajaneva Riia õiguse. Linnakogunonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linnakogukonna liikmed pidid olema vahiteenistusel linnamüüril ja tornides ja tegid muid vajalikke töid kuid võisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega jne. Linna valitses raad (Raad ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan
Linnuste tüübid: a) Looduslikke pinnavorme jälgiv linnus (Otepää) b) Kastelli tüüpi linnus (Vastse-Liina) c) Konvendi hoone (Viljandi) d) Saaremaa kindluskirikud (Kuressaare) Linn, kaubandus ja käsitöö: 13.-14.sajandil rajasid Saksa-Skandinaavia vallutajad Eesti alale 9 linna. Keskaegsel Liivimaal oli üldse kokku 19 linna ja oli seetõttu üksväiksemaid linnastunud piirkondi Euroopas. Linnaks peeti asulat, mis oli saanud oma maaisandalt linnaõiguse – ja privileegid. Linn oli piiratud müüriga. Liivimaa linnades oli keskajal levinud Lübecki ja Riia linnaõigus. Linnakodanikuks saamine tähendas keskajal kodanikuõiguste omandamist koos loaga kodaniku kombel elitist teenida. Kõik linnas elajad polnud lnnakodanikud ehk bürgerid, suur osa oli lihtsalt elanikke. Linnad kujunesid Vene transiitkaubanduse keskusteks. 1346. Aastal võeti vastu seadus, et hansakaupmehed võivad kasutada caid Riiat,
Gildide ja tsunftide tegevus. Vana-Liivimaa linna tähtsamad osad: väravad, linnamüür, tor n, raekoda, turuplats ja kirik. Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas, Narvas, Rakveres. Riia õigus kehtis Tartus, Viljandis, Paides, Uus Pärnus. Piiskopi õigus kehtis Vana Pärnus ja Haapsalus. Hansalinnad: Tallinn, Tartu, Uus Pärnu ja Viljandi. Linnad Vana-Liivimaal tekkisid Linnas olid inimesed vabamad (talupojad peitsid end sinna). Linnad saavad linnaõiguse maaisandalt, millega on linnal kohustused maaisanda ees. Lübecki linnaõigus on Põhja-Eesti linnades ja Riia linnaõigus on Lõuna-Eesti linnades + Haapsalu ja Uus-Pärnu. Linnades oli suur roll kutsealastel gruppidel (tsunftid ja gildid). Linna juhtis raad ehk magistraat. See polnud palgaga tasustatav töö, seda pidasid kaupmehed. Iga poole aasta tagant vahetati kohti. Raad teostas nii seadusandlikku-, täidesaatvat- kui kohtuvõimu. Linnades räägiti alamsaksa
■ suur osa preestrites pärines Saksamaalt. ○ teenistus kirikus toimus ladina keeles- harimatutele eestlastele jäi sisu suuresti arusaamatuks. Linnad: ● Tekkisid saksa kaupmeeste äride huvides; ○ Liivimaale rajati esimesed linnad juba vallutuste ajal (Riia- 1201. aastal). ● Kujunesid muistsetesse kauplemispaikadesse ja teede ristumispunktidesse; ● Keskaegsed linnad olid õiguslikus mõttes iseseisvad, mille tagas maaisandalt saadud linnaõigus; ○ siiski oli linnades ka maaisanda valdusi, kus kehtisid tema, mitte linna seadused (Tallinnas Toompea). ● Eesti keskaegsed linnad: ○ Tallinn; ○ Tartu; ○ Paide; ○ Haapsalu; ○ Vana-Pärnu; ○ Uus-Pärnu; ○ Rakvere, ○ Narva; ○ Viljandi. RENESSANSS EESTIS Michel Sittow
Maa-asulast eristas linna linnaõigus, mille saades võis asula ennast linnaks pidada. Inimeste rikkamaks muutumisel kasvas ka nende eneseteadvus ja seda rohkem thtsid nad olla sõltumatud. Feodaalidest maaisandad kartsid aga võimu kaotada ja see võis põhjustada sõja. Mõned linnad suutsid end vabaks osta ja neist kujunesid lausa omaette linnvabariigid (Firenze ja Veneetsia). Nii suur sõltumatus õnnestus ainult vähestel saada ja enamik linnasid said maaisandalt vaid mõningaid järeleandmisi. Ristisõjad 1071. aastal vallutasid türklased ehk seldzukid Väike-Aasia ja kristlased ei saanud koraldada enam palverännakuid Jeruusalemma Kristuse hauale. Kuna Bütsantsi keiser palus türklaste väljatõrjumiseks abi Rooma paavstilt, siis Lääne-Rooma tahtis näidata oma üleolekut Ida-Rooma kirikust. Ristisõjad algatas paavst Urbanus II 1095. Aastal peetud kõnega, milles ta kutsus üles päästma Püha maad ristiusuliste käest
annaabi.ee 
