Maailmamajandus 21. sajandil. Globaliseerumine (0)

Kuressaare Ametikool
Disaini õppesuund
20. SAJANDI POLIITILISED
KUNSTNIKUD
Juhendaja :
Kuressaare 2015
Iga  kunstiteos  on poliitiline – otseselt või  kaudselt  – sest see annab
perspektiivi  ühiskonnasuhetele.   Otsesemalt   ennem   teist    Maailmasõda    ja
kaudsemalt   pärast.   Alustades   Nõukogude   Liidu   avangaardkunstnike
inimese   taandamisest   tööliseks   kuni    Andy    Warholi   supipurkideni,   mis
pigem   tähistasid   kui   naeruvääristasid   pealesõja   Ameerika   Ühendriikide
tarbijakultuuri või  Jackson  Pollocki abstraktioonid, mis kuulutasid kunstniku
vabadust   mitte   luua   äratuntavaid   pildikesi.   Olulisemad   20.   sajandi
poliitilise kunsti teetähised on 1920. aastate Nõukogude Liidu  avangard ,
kahekümnendatest viiekümnendateni elanud  Mehhiko  muralismi liikumine,
kolmekümnendtate   USA   Tööprotsessi   Administratsioon,        Pablo     Picasso
„ Guernica “ (1937). USA  skulptor  David  Smithi  antifašistlikud sürrealistmist
mõjutatud   reljeefide   seeria   „ Häbi    medalid“   (1936-40),   mis    kujutasid
erinevaid   sõjakoledusi.   Paljud   neist   võtsid   poliitiliselt   vasakäärmusliku
hoiaku   ja   viisid   kunsti   massideni   või   kritiseerisid    ametlikku    poliitikat.
Paremäärmuslikke   vaateid   väljendati   natsi-ja   fašismirežiimi   kunstis   ja
arhitektuuris.   Maalid   aarja   noortest   propageerisid   Hitleri   genotsiidliku
unistust   „ puhtast “   rahvusest.   Itaalia   ja   Saksamaa   ambitsioonikad   ja
suurejoonelised  arhitektuurilised  plaanind seostusid Vana-Kreeka ja Vana-
Roomaga. 1930.-40. toimus USA kunstike hulgas tuline arutelu, teiste seas
Stuart  Davis ja  Arshile  Gorky, kas poliitiline  kunst  peaks olema kujutatud
sirgjoonelist   selgesti   äratuntavate    kujundite    abil   või   kastutada
abstraktsioone, mis oleks poliitika poolt mõjutamata. Teine vaade lõpuks
valitses   suuresti   „tänu“   Molotovi-Ribbentropi    paktile ,   mida   enamus
kunstnikke pidas reetmiseks. Kui varem  olid kunstnikud pigem kujutasid
positiivselt   ühiskonnas   toimuvat,   siis   abstraktsiooniga   hakati
hetkepoliitikat
 
tugevalt
 
kritiseerima.
 
Pablo   Picasso  
  (1881   –   1973   /    kubism    ja    sürrealism ) 
Üks   Picasso   tuntumaid   töid   –   Guernica   (1937/Sürrealism)   –   on   ka   tema
mõjuvaim   poliitiline   sõja-vastane   avaldus,   mis   on   maalitud   vahetu
reaktsioonina   Baskimaa   linna   Guernica   pommitamisele    Hispaania
natsionalistliku valitsuse  soovil Itaalia  ja  natsi-Saksamaa  lennukite poolt
Hispaania   kodusõjas,   mille   tagajärjel   hukkus   ligu   1700   inimest.   Maal
„Guernica“   kujutab   endas   sõja   tragöödiat   ja   kannatusi,   mida   tekitakse
eelkõige   süütutele   tsiviilisikutele.   See   maal   on   saanud   monumetaalse
staatuse,   olles   igaveseks   meeldetuletuseks   sõja   tragöödiast,   sõja-
vastasuse ja rahu sümbol. Peale valmimist hakati näidati seda maali üle-
maailma, mis aitas tuua rahvusvahelist tähelepanu Hispaania kodusõjale,
mis omakorda aitas kaasa sõja lõpetamisele. Kuna poliitika (sh sõdade ja
valitsuse)    kritiseerimine    selgesti   äratuntavate   illustratsioonidega   oleks
olnud   kahe    teraga     mõõk    ja   igasugune   partisani   tegevus   surmaga
karistatav , siis oli vaja kasutada sümboleid. Kujutuatud nutvad, karjuvad ja
moonutatud   inimesed   tekitavad   emotsionaalset   ja   moraalset   nõrdimust
olenemata vaataja  taustast . Selle maali avaldaminie Hispaania Pavilionis
tekitas   veelgi   rohkem   viha   ja   vastuhakku   natsidele   ja   Hispaania
valitsusele. Aga kuna sellel puudus igasugune otsene viitamine natsidele
kui põhilistele süüdlastele, siis pääses Picasso ka partisani süüdustustest.
Kuigi olid selleks selged vihjed. Näiteks murtud mõõk surnud mehe käes
sümboliseerib   rüütellikuse   surma.   Põlev   lamp   seda,   et   pommitamine
toimus   päeval,   leek   tähistas   plahvatusi.   Agoonias   hobune   süboliseerib
Gernica rahvast. Märatsev  pull  sümboliseerib  fašismi  rünnakut,  pimedust
ja jõhkrust. Palju on pulli kritiseeritud, kuna Picasso oli varem kasutanud
minotauri   (mütoloogiline   pool   härg   pool   inimene)   kui   oma   enese   ego.  
Ben Shahn oli Leedus sündinud USA vasakpoolsete poliitiliste vaadetega
kunstik.   Ta   oli   realistliku   sotsialismi   esindaja,   kes   töötas   ennem   teist
Maailmasõda   ja   selle   ajal   eelnevalt    mainitud    Tööprotsessi
Administratsiooni   (WPA)   heaks.   Peale   sõda   muutus   loominguliselt
abstraktsionistiks.   Aga   praegu   ta   töös   ennem   sõda.   Kuigi   ta   tegutses
Picassoga   samal   ajal,   siis   olid   nad   loominguliselt   (ja   ka   isiksuselt)   180
kraadi   erinevad.   Kui   Picasso   poliitilised    loomingud    olid   valitsust
kritiseerivad, siis Shahn, nagu sajad teised USA kunstnikud tol aja töötas
valitsuse   heaks   ja   tema   looming   propagandistlik.   Kui   Picasso   sõnum   oli
edasi   antud   abstraktsionistlike   ssümbolitega,   siis   Shahni   looming   oli
sirgjooneliselt   illustratiivne   ja   massidele   selgelt   arusaadav.   Kui   Picasso
poliitiline looming oli mõjutatud tema kahte  kodumaad  laastanud sõjast ka
natsi-okupatsioonist   (teine   Prantsusmaa),   siis   Shahni   looming   oli
mõjutatud lõppevast Suurest Depressioonist ja kutsus inimesi taas uskuma
ja
 
tööle.
 
 
Ennem   Tööprotsessi   Administratsiooni   heaks   tööle   hakkamist   oli   Ben
Shahn eelkõige huvitatud skandaalidest ja sotsiaalsest ebaõiglusest. 1930.
aastate alguses kogus ta tuntust  Dreyfusi  afääri maaliseeriatega. Dreyfusi
afäär oli poliitiline skandaal Prantsusmaal aastatel 1894–1906. 
Eeltoodud kunstikega saab Eestis võrrelda Eeduard Wiiraltit,
kes sarnaselt Picassole oli samuti sürrealist. Pilt: Diktaatorid.
Jasper  Johns (Sündinud 1930 / Neo-Dada). Vietnami sõja ajal alustas USAs
suur   ühiskondlik   Moratooriumi   liikumine.   Jasper   Johnsilt   telliti   selle
liikumise  jaoks   poster . Johns  oli tuntud oma  tööde  poolest, kus  kasutab
USA  lippu.   Tema   tööd  olid   patriotismi   ikooniks.  Kuid  Moratooriumi   jaoks
jättis ta omale tuntust  toonud  lipuvärvid. Ta maalis sõjast mürgitatud lipu,
kus   asendas   punase   džunglirohelise   kamoflasžiga   ja   valge   surma
sümboliseeriva   mustaga   ning   tähistaeva   iiveldust   tekitava   oranžiga.
Keskele  värvitud valge  täpp  sümboliseerib kuuliauku. Sellest sai tuntuim
sõjavastane sümbol. Kui võrrelda seda tööd Picasso sõjavastase tööga, siis
ainsa   sarnasusena   saab   mainida   sümbolite   kasutamist,   kuid   siinkohal
sarnasused ka  lõppevad  – nii stiililiselt, kui ka taustaloo poolest. Picasso
kasutas    sümbolina    mütoloogiat   ja   figuuri,   siis   John   kasutas   selgelt
äratuntavaid objekte. Nagu ka siin –  lipp , kui USA, kamoflaaž ja auk kui
sõda.   Guernica   väljendas   võõra   vaenlase    kurjust    oma   rahva   vastu,   siis
Johns kritiseeris oma kodumaa imperialistliku kurjust võõra rahva vastu.
Kui Picassol oli rõhk pandud üksikisikule. Johns pani rõhu riigile.
Andy    Warhol    (Pop-Art   /   1928-1987).   Erinevalt   eelevatest   kunstnikest   ei
olnud   tema   poliitiline   looming   kuidagi   moodi   ühiskonnakriitiline,   sõja
vastane   või   propagandistlik.   Tema   poliitilist   kunsti   on   nimetatud   mitte-
poliitiliseks.   Nimelt   keskendus   Andy   Warhol   oma   poliitilises   loomingus
kuulsuse   ja   poliitika   piiride   hägustumisele,   sellele   kuidas    poliitikud    on
muutunud   populistideks   nad   ühiskonnas   saavutanud   diplomaatilise   liidri
asemel kuulsuse tunnused. Näiteks tema maal  Jimmy  Carterist (vasakul)
oli loodud valimiste eel, et tunduda popp ja seeläbi koguda noorte hääli.
Tema maal Hiina liidrist Mao Zedongist oli pühendatud Nixoni ajaloolisele
visiidile   Hiinasse,   kuid   sellel   puudus   igasugune   sõnum.   Warhol   võttis
ühedimensioonilise   puna-halli   meedias   levitatud   portree,   vahettas   sellel
värvid,   andis    varjud    ja   sügavuse.   Kuigi   Warhol   pidas   ennast   poliitiliselt
neutraalseks, siis parempoolne maal Nixonist andis vihje tema parteilisest
eelistusest. Nimelt on kujutatud vabariiklaste ebajumalat Nixonit toksilistes
toonides   ja   ajab    suust    mürgist   vahtu.   Töö   on   mõeldud   toetamaks
demokraatide  kandidaati  McGovernit.
Eestit esindab popkunsti valdkonnas saarlane Ando  Kesküla
     
Kasutatud allikad
  http://en.wikipedia.org/wiki/Pablo_Picasso
  http://www.pablopicasso.org/
  http://en.wikipedia.org/wiki/Guernica_%28painting%29
  http://en.wikipedia.org/wiki/The_Weeping_Woman
  http://journal.utarts.com/articles.php?id=16&type=paper
  http://en.wikipedia.org/wiki/Ben_Shahn
  http://www.art-for-a-change.com/vietnam/vietnam.ht m
  http://www.smithsonianmag.com/arts-culture/warhols-pop -
politics -89185734/?no-ist
  http://en.wikipedia.org/wiki/Andy_Warhol
  http://www.art.ee