Maailma majanduse areng 1870-1914 (0)

Majanduse areng 1870-1914
19.sajandi lõpul, mil paljud eestlased linnadesse koondusid, oli kujunemas Eesti rahvuslik kodanlus, mille eelduseks oli vilgas majandustegevus, eelkõige raudteede rajamine. Kui praegusel infoajastul oleme materiaalsusest üha enam ja enam eraldumas ning põhieesmärgiks on info levik, siis tol ajal oli põhiprioriteediks toimiva side loomine, sest ilma selleta oleks majanduse areng olnud pea võimatu. Seega hakatigi 1870.aastal rajama raudteevõrgustikku – 10 aastaga ühendati kõik Eesti tolleaegsed linnad, välja arvatud Kuressaare. Tekkis üleeestiline kaubavahetus, kujunes Eesti rahvus, sest majanduse kõige olulisemaks tunnuseks peetaksegi just ühtset majandust.
1930ndate aastateni oli Eesti agraarmaa ehk valdavalt põllumajanduslik maa. Ligi 2/3 elanikkonnast elas maal ja oli seotud põllumajandusega. Põhilisteks turule tootjateks olid otseloomulikult kõige suuremad ja vägevamad – mõisad, mida Eestis tol ajal oli ~1000 talude ~80 000 vastu. Mõisadel kuulus ligikaudu pool põllumaast ning kes kasutasid palgalist tööjõudu. Eks see ole ju ajast aega olnud, et suurem ja tugevam jääb peale ja orjastab nõrgemad – nii see on olnud aegade algusest ja kestab ilmselt aegade lõpuni. Teisalt võib vaadelda jällegi asja vaateviklist, et mõisad aitasid talupoegi elus hoida – tugevam võtab nõrgema oma hoole alla.
Millega tegelesid mõisad? Teraviljakasvatuse asemel hakati pidama piimakarja ja tegeldi loomakasvatusega. Igati loomulik edasiminek meile, lihasööjaskiskjatele. Nende karjade toodang töödeldi võiks või juustuks ja turustati Peterburis. Peagi hakkasid mõisnike eeskujul karjakasvatusega tegelema ka talupojad. Loodi piimaühistud. Sealt tekkis talupoegade sotsiaalne kihistatus – osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus. Ega täielikku tasakaalu saagi kunagi olla - on kas puudus või üleküllastus. Näitena võib tuua kasvõi Eesti tänase olukorra- veel mõned aastad tagasi valitses tööjõupuudus, ent nüüdse majanduskriisiga on suuresti-suuresti kaasnenud tööpuudus. Ja nii see jääbki ja jääbki käima, alati. Selle talupoegade osalt kehva olukorra tõttu läksid paljud eestlased paremat õnne ja elu otsima linnadesse ja Venemaale. Eks see ole nii ka tänapäeval – kui siin läheb olukord kehvaks, tööd ei jätku, valitsus ei toimi, keeratakse kodumaale selg ja rännatakse ära parematele jahimaadele, s.t välismaale.
Eesti oli 19-20.sajandi vahetuseks muutunud üheks Vene impeeriumi arenenumaks tööstuspiirkonnaks. Kuni 19. sajandu kespaigaks oli juhtiv tööstuslinn Narva, ent sajandi lõpuks koonduti siiski Tallinnasse. Juhtivad tööstusharud olid aga tekstiilitööstus, masina- ja metallitööstus, paberitööstus ja laevaehtus.
Tekstiilitööstustes valmistati peamiselt villast riiet ehk kalevit, seda tehti Sindis ja Kärdlas. Üheks suurimaks tekstiilitööstuseks võib aga pidada Narvas asuvat Krenholmi, mis alles paar aastat tagasi suleti, s.t kui arvestada, et too manufaktuur rajati 1857.aastal – vägagi edukas.
Peamised masina- ja metallitööstused asusid Tallinnas: Volta ja Dvigatel. Paberitööstusest on mainimist väärt aga Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus, mille sakslased õhku lasid. Kes teab, ehk oleks suvepealinn Pärnu praegu hoopis tööstuslinn, kui toda vabrikut poleks likvideeritud.
Laevaehitus toimus Tallinnas, kus valmistuti sõjaks Venemaaga. Tehastest võiks esile tuua Vene-Balti, Bekkeri ja Noblesseri tehased.
See kõik on pannud aluse tänapäeva kas siis toimivale või mittetoimivale majandusele. Sisuliselt erineb see suuresti tänapäeva majandusest, ent põhimõttelisel tasandil ei ole siiski miski muutunud – kel rohkem raha, see valitseb maailma. Tol ajal sai majandusele alus pandud ning meie asi on seda muudkui edasi arendada ja mis veel tähtsam – stabiilsena hoida. Näis, kui hästi see meie pragusel laguneval Valitsusel õnnestub...