Lydia Koidula "Enne ukse lukustamist" (0)

„Enne ukse lukustamist“
Lydia Koidula
Ühes Mäetaguses talus elavad peremees Hannus Kukk ja tema naine Tiiu . Teise jõulupüha õhtul tuleb Hannus väljast, ust pauguga kinni pannes ja hakkab oma naisele seletama, kui palju on ta tema noomimist ja palveid talunud. Tegelikult ei olnud ainuüksi Hannus see, kes selliselt mõtles – Kõrtsi- Priidu oli talle nii mõndagi seletanud. Aastaid tagasi oli Priidu Mäetagust talu endale ihaldanud. See tekitas nende vahel viha ja vaenu , kuid aegamööda näis kõik unustavat ja viimaks said nad väga headeks sõpradeks. Mina ei mõista, kuidas on võimalik kedagi sellist veel usaldada , aga selline oli Hannus – naiivne ja samas ka kange .
Nüüd tekitas Hannusel küsimus – millega mõisarenti maksta? Murest murtud südamega pöördus ta Priidu poole ja temal oli idee kohe varnast võtta. Ta väitis, et Venemaal on odavad maad, mis on väga hea hinnaga ja palk pole ka eriti suur. Raad Villem , kes tegeles kogu müümisega, oli kirja saatnud, mis kubises rõõmusõnadest, et kõik on tõesti võimalik. Maad sai seal enam kui muidu ja kandis ilma harimiseta vilja, ja missugust vilja! Ühe kopika eest osteti enam kui kodu rubla eest, sellepärast oli ka raha seal igal pool halvema hinna peal kui Eestimaal. Hannus jäi mõttesse. Tema südames oli küll segadus , kuid mis tal üle jäi? Kui Raadi Villem tõtt rääkis, miks siis ka Hannus ei pidanud õnne katsuma minema? Tal oli kange mõistus – kui ta ka tagantjärele kahju sai, siiski ei andnud ta kergelt järele. Ometi ei olnud ta armastust naise vastu kutsutada saanud.
Teisel hommikul kostis üks võõras hääl õues. Tiiu tegi kambriukse lahti ja mõisa korratüdruk Mai tuli tuppa. Mai silmis oli meeleheide, kui ta nägi, et Hannus oli juba lahkunud. Ta rääkis, et Hannusele võib tekkida probleeme, kui ta Kõrtsi-Priiduga nõnda suhtleb. Eile õhtul tulnud käsk Priidut vahi alla saata ja üht võõrast hulgust otsima , kes rahvast maalt välja petta tahab. Ehmatunud Tiiu ei saanud algul sõnagi suust. „Halastagu jumal“ , ütles ta vaid ja langes nuttes istme peale.
Seni sõitis Hannus kõrtsipoolset teed edasi. Ta kuulis ennast nimepidi hüüdvat. See oli mõsjakubjas Pärtel, kes teda peatada üritas. Sellepeale nähvas Hannus vaid teravaid sõnu ja sõitis naerdes edasi. „Olgu peale, ega ta enne ei usu“ , sõnas mõsjakubjas endamisi. Mõistan – alati jäetakse vaid üht inimest uskuma ja kui keegi üritab mõista anda, mis tegelikult toimub, saadetakse pikalt. Inimesed on tõesti keerulised.
Hannus oli kõrtsi ette jõudnud, kuni sai Priidu vana perepidajalt teada, et peremees mitme teisega juba paari tunni aja eest linna sõitnud ja trahteri nime üles andnud, kus nad olevat, kui Hannus peaks tulema . Ta mõtles natuke aega, laskis siis endale korteri nime üles seada ja sõitis oma hobusega linna poole. Jõudnud pärale, istus mitme mehe keskel üks võõras mees, „Venemaalt tulnud isand“, kes hakkas seletama pikalt ja laialt kui suurepärane pakkumine talle antud on. Priidu aitas kõrvalt nii hästi, et ta unustas õue vaadata. Korraga läks kambriuks lahti. Sisse astus kohtuliige, kes küsis võõra „isanda“ passi. Tuli välja, et ei olnudki venelane, vaid eestlane – kihelkonna valla endine rätsep ja hulgus. Üllatus missugune! Ja Raad Villem ei olnud Hannusele seda kirja saatnud, vaid see oli nende kahe mehe kätetöö, millega nad tahtsid teda lõksu püüda. Kui mõsjakubjas Pärtel oli samuti kohale jõudnud, andestas ta Hannusele, et ta teda ei uskunud ja Hannus ise palus andeks, et ta selliselt turtsunud oli.
Mul ei olegi muud öelda kui et usaldada ei maksa kõiki. Inimesed peaksid endale tihedamini ütlema: „Kõik ei ole kuld , mis hiilgab!”