" NII LÄKSID KALAD KALALE JA HEA NEIL OLI KALAÕNN, SEST SAAGIKS LANGES KALAPÕNN, KES OLI TULNUD SUPLEMA JA LUPSU LÜÜES HÜPLEMA SÜGAVAL Sügaval perepõhjas, on kõige ilusamad kalad. Sügaval taevas, on kõige kirkamad tähed. Sügaval metsas, on kõige kõrgemad puud. Sügaval kõrbes, on kindlasti mõni oaas. Sügaval minu südames,
See on mõeldud inimesele keda ma väga armastan ja keda ma ei unusta iial. See lugu ei jõua küll temani iial kuid vähemalt on see lugu kuskil siin sügaval olemas.. sügaval minu südames. Nüüd jutustan ma Sulle oma loo... Ma tahtsin sulle rääkida paljust, kuid selleks oli liiga vähe aega. Meenus taas kõik hea, mis meil oli. Meenus see kui palju ma olen sinu pärast muretsenud, sinu pärast nutnud, sinu pärast naernud. Meenus see, kuidas me ütlesime üksteisele halbu sõnu ja pärast jälle ära leppisime ning lubasime et enam kunagi nii ei tee. Andsin lubaduse, kuid igakord kui ma jälle pahaseks sain, murdsin selle.
Ta on kirjutanud terve kogu klassikalistes värsivormides luulet ("Vaimusõõrmed"). Ja kuigi viimasel ajal avaldab ta peamiselt koondkogusid, on ta luule mõju praegusele nooremale luulepõlvkonnale olnud tohutu. Nii Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik kui Jürgen Rooste on otse või kaude kuulutanud Andres Ehini oma suurimaks eeskujuks. Andres Ehin on Tartumaal Alatskivil Juhan Liivi sünnipaigas välja antava maineka luuleauhinna 25. laureaat. Liivilikuks tunnustatud pealkirjata luuletus ,,***sügaval maa all elavad " pälvib Andres Ehini loomes tähelepanu ka selle poolest, et on kirjutatud kodust kõige kaugemal Lõuna-Ameerikas Kolumbias 2001. aastal toimunud rahvusvahelisel luulefestivalil. Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta, kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju
Liiv, aga sammub üksi lõputuid radasid ja otsib nii meelehelitlikult midagi. Kas selleks oli siis armastav perekond ja mõistvad sõbrad? Äkki kindlustunne ja teadmine, et sa kuulud kuhugile või hoopis midagi muud? Mina kõndisin kurba rada, kurba rada kõndisin ma; muresid mul mitusada oh kuis majajäetud ma! Kivi kukkus kivi juure, jõgi püüdis meresse, koerakutsik ema juure, ema juure ussike. Kuhu lähen mina, vaene? Kelle juurde, koduta? Me tunneme, kuidas luuletaja hing ihkab isamaa poole nagu mesilane mesipuu poole. Kas olen kodus või võõral maal, alati on mul isamaa sügaval südames ning tõttan selle poole. Juhan Liiv oli realist, ta ei ilustanud ega pannud midagi juurde, vaid kirjutas asjadest nii nagu nad olid. Luuletuses ,,Eile nägin ma Eestimaad!" on poeet luuletanud kõigest, mida ta nägi enda ümber iga päev. Lagunenud talumajasid, kadaka-,lepavõsasid, hurtsikuid ja saunasid. Täpselt sellisena kirjeldas ta meie maad nagu ta seda nägi
Õhtute heledalt elukollane tolm. Eelõhtute ägenev tolm. Teostumisõhtute sädelev tolm. Järelõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse talumatult kindlaks ja kauniks. Tuleb ingel ja puudutab vett Franz Kafkat lugedes Sa veenad marru sukelduma laeva. Surm heliseb kui muusika-etüüd. Öö kaldal keegi valvet algab aeva, kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd. Sa oled igatsuse hiigelvõpe, piir, mille taga hing on hirmust tumm. Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb hõõghetki laulma pannud lennulumm. Sa oled karje vaiksest viigisalust, kus vigastatud unelm ravib end ja toibub pettumuse piigivalust, et meenuks taas too targu ununend, kui ammugi sind paaritanud paine, mis seest on ängistav ja väljast umb. Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine. üks suundadest on õige. Aga kumb? Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Keegi, kes on mind muutnud palju paremaks. Keegi, kelle nimel ma pingutan, et teda mitte kaotada, sest kaotus oleks mu elu peaaegu, et jubedaim asi. Keegi, kes teeb mind õnnelikuks. Keegi, kes hoiab ja toetab, austab ja armastab. Keegi, keda nägemata on olla lihtsalt niiiii valus.. ja juba minutipärast kui ma teda alles nägin, igatsen ma teda.. Keegi, kellega saab jagada alati nii rõõmu, kurbust, pisaraid ja naeru.. Keegi, kes on mu südames niii sügaval.. Keegi, kelleta ma ei saaks.. keegi, kelleta ma ei tahaks ! Keegi, kes on lubanud mu kõrval olla nii heas kui halvas ja ma loodan sügavalt, et ma ei kaota teda kunagi ! Armastab, ei armasta ? Alati armastab meid kõik keegi .Olgu see siis vanemaarmastus, sõbra/sõbrannaarmastus või lihtsalt see eriline, armastus.. mida paljud kuulnud on, aga ise võibolla,et tundud ei ole. Armastus võtab mõistuse neilt, kel seda on, ja annab neile, kel seda pole.
ja vahva maa ning rahva kannatuse ja vaeva pärast on häbi! 7 Kõikide päevade valu, kõikide päevade rõõm varasügises õitsemises. Kuldkollaste lehtede langus. Varsti talviste hangede rangus. Ülem kõikde päevade rõõm. Ilma sinuta laps,ma eksind, lihtsameelselt kekskasti keksinud. Ilma sinuta tuisupea. Sa olid ja oled nii hea. Astale 25.8.1998 Kalju Lepiku viimane luuletus Ja maa oli tühi ja paljas Kakskümmend kaupmeest pikad särgid maani pea kohal vihmavarjud. nad tantsisid kord padespaani. ja ühe kingataldadest jäid maantekruusa mustad augud ISAMAA VERINE LIHA PORIKÄRBESTE PORILASMARSS VASAKPAREM PAREMVASAK ON MARSS VIHAVALGE JA PORILASMARSS 8 Kõik mis kunagi oli 1 Padrik patrab.Puud kui kaheraudsed. Sihivad sihvakat pilvemullika Manni. Enne paukude põrutamist
*Igaüks,kes peab end asendamatuks,pistku s6rm vette ja vaadaku,milline auk pärast s6rme välja v6tmist jääb. * Igaüks võib vihastada see on lihtne. Aga olla vihane õige inimese peale, õigel määral, õigel põhjusel ja õigel moel see ei ole kerge. /Aristoteles, Nikomachose eetika/ *Kui oled puutunud kokku sinu jaoks ebasobivate inimestega, oskad rohkem hinnata ja olla tänulik, kohates meeldivaid inimesi *Ilu on sügaval peidus! Juhus/soovid/aeg *Mida täpsemalt planeerid, seda rohkem häirib sind juhuslikkus... *Kõik, mis juhtub, juhtub mingil põhjusel.... *Ära üle pinguta, sest parimad asjad juhtuvad ikkagi siis, kui neid kõige vähem ootad... *Kõige olulisemad sündmused ei toimu ilutulestiku saatel, vaid sünnivad vaikuses... *Anna asjale nimi ja see juhtub..... *Seisa alati näoga päikese poole,siis jäävad varjud seljataha... *Võta aega päikesepaiste,vikerkaare ja unistuste jaoks.
Kõik kommentaarid