meelitaja ja narritaja. Peategelane jagab lubadusi, kuid nende täideviimine ei paista teda eriliselt huvitavat. Siin kohal tundub, et kirjanik August Gailit on loonud naistele ideaalmehe ning meestele idooli. Kuid mis me õige Toomas Nipernaadis kui inimesest teame? Ei saa öelda, et ta oli vaba, pigem oli tegemist vangistusest pääsenud inimesega. Talv, külm ja masendav aastaaeg, hoidis Niperaadit kinni. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Naistega olid Nipernaadil samuti omad piirid paika pandud. Nimelt ei otsinud ju mees seksuaalset rahuldust, vaid tahtis ennekõige naistega manipuleerida ning näha, kuidas olukord seekord laheneb. Toomas oli väga arukas mees. Ta oskas inimesi lugeda ning serveerida neile just sellise vale, mis tundub õige. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Mees elas oma valesse nii sisse, et ta pidas seda tõeks
Elades oma unistustes liigub Nipernaadi ringi inimeste maiste murede ja rõõmude keskel, ilma et tal endal kohustusi oleks. Kuid Toomas Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks, ta ei olnud vaba. Ta oli just kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv kujutas endast kohustusi pere ja naise ees. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja". Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta n-ö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks oli vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada.
mehe loendamatutest südamemurdmistest ja õigustamatu julmusest; imeline maailm ja sellest arusaamine läbi Toomas Nipernaadi silmade ( Üks räptsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!); lugu päevaliblikast, kes ei võta elu tõsiselt kõik need tulevad erinevates novellides erinevalt esile ja lugeja saab käsitleda raamatut nii nagu talle just meeldivam on. Tsitaadid: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Toomas Nipernaadi ,,Oma leib on ikka küla leivast magusam." Liis ,,Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata." Maret
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda
rutiinsesse eluviisi ning ei taha sealt välja tulla, teha elus kõrvalehüppeid, nad justkui ei julgeks, kuigi hing nii väga sooviks. Nii püüabki mees äratada inimesi unest, sest talv on see aeg, kus tõmbud kerra, poed enda paksu naha alla ja magad nagu karu talveund seal oma koopas, teisi märkamata. Vähemalt nii arvas Nipernaadi, sest romaaniski seletas : ,,Ütlesin sulle juba algul, kui tuleb talv, viskab issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähematki asja.'' , ,, Ent talve tulles langeb kokku mu uhkus, mu mõttes kustuvad lõõmadena, olen vaik üks vananev mees, üks kodanik neljakümnetes aastates, kõlvuline vaid igapäevase elu elamiseks.'' Ja nii ka päriselus, kui mitte kõigi , siis väga paljudega. Suvel tärkab tunne nagu teeks kõik asjad maailmas ära, käiks kõik kohad läbi ning talve saabudes istuks kodus, naudiks enda tekialust ning tassi sooja jooki ning mõtleks
Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima. ×Nipernaadi ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse
mehe sammude kajana: mingisuguse ,,tam-tam-taa" meloodiana. Nipernaadilikkuse all võib mõista: iseloomu, eluviisi, vabadust, hullust, armastust Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse
August Gailiti ,,Nipernaadi" Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: "Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis
pleekinud kolpadele langes ja õhtutuul ahelaid ja luukeresid klõbistas, neid hämaras õõtsutades. Sellest võllast jätkus et kõiki ümberkaudseid kohti jubedaks muuta. Kivist kast, selle vastiku ehituse alusmüür, oli seest 491 2 9 1 õõnes. Seal asus avar kelder, mida pealt kattis vana katkine raudvõre. Sinna ei visatud üksnes inimeste jäänuseid Montfauconi ahelate küljest, vaid ka teiste õnnetute korjuseid, kes olid üles poodud mujal Pariisi võlla-sammastel. Sinna sügavasse luukambrisse, kus nii palju inimesi ja nii palju kuritegusid on põrmuks kõdunenud, on rohkel arvul oma kondid toonud ka paljudki selle ilma suured ning paljudki süütud, alates süütult surmamõistetud Enguerrand de Marignyga *, kes oma laibaga Montfauconi sisse pühitses, ja lõpetades admiral Colignyga *, kes sinna viimasena paigutati ja kes samuti oli süütu. Mis puutub Quasimodo salapärasesse kadumisse, siis on meil korda läinud teada saada ainult järgmist.
annaabi.ee 
