Kõigepealt eraldus Saksamaal Martin Lutheri eest vedamisel luterlus. Luterlaste peamised seisukohad olid, et jumalateenistus peab olema emakeelne, induligentside müük tuleb keelustada ning sakramendiõpetuses piisaks ka ainult ristimisest ja armulauast. Siiamaani nõustun ma luterluse seisukohtadega, kuid see, et kaotati kiriku väline hiilgus ning vähendati kirikupühade arvu teeb katoliiklased kindlasti õnnelikemaks luterlastest. Sveitsi tuntuim reformaator oli Johann Calvin, kelle järgi nimetati uut ususuunda kalvinismiks. Kalvinismi kõige olulisem seisukoht oli ettemääratuse ehk predestinatsiooni põhimõte, mille järgi on Jumal ette näinud iga inimese saatuse ning kellegi võimsuses pole seda muuta. Sellega vabastas kalvinism usklikud katoliku kiriku sõltuvusest. Calvin rõhutas veel töö austusväärsust ja vajalikkust ning kokkuhoidu ja lihtsat eluviisi. Minu arvates olid katoliiklikud
maahärrade vahetumiseni: - 1558 suvel vallutasid Vene väed Tartu piiskopkonna ja Tartu linna ning viimane piiskop Hermann II Wesel (1552 – 1558) ja osa saksa elanikkonnast küüditati Venemaale; - 1559 müüs Saare-Lääne piiskop Johann von Münchhausen oma valdused Taani kuningas Frederik II – le, kes andis ala ajutiselt valitseda oma tollal 19 aastasele vennale- hertsog Magnusele; - 1561 alistusid luterlastest Harju-, Viru- ja Järvamaa vasallid ning Tallinna linn Venemaa rünnakute vastu kaitse saamiseks Rootsi kuningale; - 1561 alistusid katoliiklik Liivi ordu (ordumeistriks 1559 – 1661 Gotthard Kettler), ülejäänud Liivimaa vasallid ja Riia peapiiskop Poola kuningale kaitse saamiseks (Vilniuse leping). Liivi sõtta sekkunud Rootsi, Taani ja Poola võitlesid lisaks vene-tatari vägedele ka omavahel:
See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile loovutatud aladelt. Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest. Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656-1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaost veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida- Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas). Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777. aastal linn - Petrozavodsk
See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile loovutatud aladelt. Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest. 10 Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656- 1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaost veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida-Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas). Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777. aastal linn - Petrozavodsk.
Esimene asunik Peeter Luu olevat põgenenud sinna Ida-Tartumaal asuvast Meeksi mõisast23. Arvamust, et eespool mainitud kraasnalaste ja vahetult ida pool Peipsit asuvate eestlaste asundused oleksid tekkinud ajaloolise siirde tulemusel, on vaidlustatud, eriti 20 Kallas 1903: 54 21 Kallas 1903: 18, 35 22 Maamägi 1980: 9 23 Kallas 1903: 3 käesoleva sajandi teise poole uurijate poolt. Peterburi kubermangu Oudova kreisis elanud luterlastest eestlaste kohta arvas omal ajal juba statistik, geograaf ja etnograaf Peter von Köppen, et need olid oma ala algasukad, mis "väikese killuna alles jäid, kui nende rahvas võidukate venelaste poolt Eesti- ja Liivimaale aeti". Üksikud sealseid eestlasi pidas ta hilisemate pagejate järglasteks24 sel juhul jääb aga arusaamatuks, kus need Venemaale jäänud eestlased, keda venelased eest ära ei ajanud, oma luteri usu said: vene ülevõimu saabudes pidid nad ju ikka alles paganad olema
- iga presidentkonna(staarostkonna aadel kogunes kuninga käsul ja nende valitud esindajad moodustasid Liivimaa üldise maapäeva - maapäeval oli esindatud ka 4 linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Cesis - maapäev jagunes rahvuste kaupa Poola, Leedu ja Liivimaa (saksa) kuuriasse: iga kuuria saatis 2 esindajat üleriiklikku seimi Sotsiaalne jaotus Poola Liivimaal · 1. Võimukandjad enamuses katoliiklastest poolakad ja leedulased · 2. Linnakodanluse moodustasid luterlastest sakslased ja ka õigeusu vene kaupmehi · 3. Talurahva moodustasid eestlased ja sisserändajad (kes assimileerusid): - Sigismund II (kuni 1572) oli olnud veel usuliselt salliv, Stefan Bathory (kuni 1586) talus veel luteri usku katoliikluse kõrval, aga tõi jesuiidid Liivimaale - Sigismund III Vasa (1587-1632) oli fanaatiline katoliiklane ja eesmärgiks katoliikluse tagasitoomine Liivimaale Liivimaa rekatoliseerimise taotlused
puudub 0 0 4 muu 2 0 0 Kokku: 16 32 6 12 28 56 12 eesti rahvusest vastajat on öelnud, et usub ellu pärast surma. Oma vastuses kahtleb 30 inimest. 13 vastanut on kirjutanud, et nad on luterlased, kuid vaid 4 neist usub ellu pärast surma, 9 luterlastest aga kahtleb. Ristimata noorte hulgas leidub nii inimesi, kes usuvad kui ka neid, kes ei usu, enamik vastajatest kahtleb. Ateistid, kes eitavad igasugust usuõpetust, jagunesid kahte rühma: väiksemas (ainult 3 inimest) olid need, kes ei usu ellu pärast surma, ning suuremas (9 inimest), kes ei tea. Vene vastajatest 13 õigeusklikku usub ellu pärast surma ning 16 ei tea, kas uskuda või mitte. Ellu pärast surma usub kindlalt 1 ateist, 8 nn ateisti aga kahtleb. Tabel 3
Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest (Uibopuu 1984: 130; Taagepera 2000: 125). Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656-1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaosast veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida-Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas). Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777. aastal linn - Petrozavodsk
annaabi.ee 
