Valli ülemise serva põlised hobukastanid ja valli jalamil kasvavad hõberemmelgad on pärit 20. sajandi algusest. Suurimate hobukastanite ümbermõõt on vahemikus 190 ja 220 cm. Puittaimede hulgas on oluline põõsaste osakaal, mis moodustavad umbes poole puittaimede arvust. Enamik rühmiti istutatud põõsaid on õisdekoratiivsed: ebajasmiinid, sirelid, deutsiad, enelad, kuslapuud, kibuvitsad, kuldsõstrad. Haljasmassi tekitamiseks (ka varjulistes pargiosades) on kasutatud lumimarja. Hekkideks on kasutatud kas läikivat tuhkpuud või ungari sirelit, Toompea nõlval kõrgete hekkide moodustamiseks ka viirpuid. Esiletoomist väärivad puude hulgas on kirjulehine pensilvaania saar(üks viiest teadaolevast vanast puust Tallinnas) , kolmehõlmeliste lehtedega hariliku vahtra kultivar, (tõenäoliselt on küll seemik, Toompuiestee 22 krundi lõunaservas), ploomilehise õunapuu roosade õitega teisend(Toompuiestee ääres ja puud on mitemharulised), "leinasaared"(Shnelli tiigi
ja hekk on kergesti hooldatav, kuna seda pole vaja pidevalt lõigata. · Hooldustööde ajal lõigatakse vabakujulisel hekil välja tugevasti alla rippuvad ning vanad kuivanud oksad. Vabakujuline hekk Kääbushekk ehk bordüür · On dekoratiivhekk ja omab kujunduslikku funktsiooni. · Võib olla: 1.sirge 2.korrapäraselt looklev 3.mustreid moodustav 4.piirab suuri lille või roosipeenraid. · Ei sobi aiapiirdeks. · Liigid: harilik pukspuu, kanarbik, ligustrija lumimarja sordid. · Taimede vahekaugus 15...20cm. Madal hekk · Rajatakse teede äärde, muru piirdeks ja iluaeda. · Sobivad liigid: 1.läikiv tuhkpuu 2.harilik liguster 3.mage sõstar 4.taraenelas · Taimede vahekaugus 25...30cm. Madal hekk Kõrge hekk · Sobib piirdeks, kaitsehekiks, fooniks õitsvatele põõsastele. · Sobivad liigid · kuusk · elupuud · pärn · viirpuu · ungari sirel · Taimede vahekaugus 50...80cm. Kõrge hekk Elavmüür
(Sander, 2010). Joonis 2. Harilik lumimari (Symphoricaropos albus) (Sander, 2010) 15 Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast. Talub mõningast varju. Istutatakse iga 30...40 cm tagant (Calmia Istikuäri OÜ). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). Kasvab ka kehval mullal. Talub hästi ümberistutamist (Calmia Istikuäri OÜ). Hooldus Hariliku lumimarja lõigatakse suvel, kohe peale õitsemist. Sügiseks arenevad tugevad oksad uute õitepungadega. Harvendatakse varakevadel 2-3 aasta tagant või ainult liiga tihedaks muutunud põõsaid. Õitsevad rikkalikult aastaid ka ilma lõikamata (Kärner ja KO). Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk. Harvendamisel lõigake välja kõik 45 aasta vanused oksad (Sander, 2010)
Sobivad hästi linnamaastikku, kuna taluvad suurepäraselt linnade ja tööstuse saastet. [6, 9] Paljundatakse seemnetest, mis külvatakse tavaliselt kasvuhoonesse (lavasse) kevadel, aga ka pistokstest ja haljaspistikutest. [6] 2.3. Haljastuses kasutatavad liigid Eelpool lähemalt tutvustatud perekondadest on Eestis haljastuses kasutusel päris palju liike. Lähemalt tutvustan nendest sinist kuslapuud (Lonicera caerulea), tatari kuslapuud (Lonicera tatarica), punast lumimarja (Symphoricarpos orbiculatus), villast lodjapuud (Viburnum lantana) ja kaunist veigelat (Weigela florida). Tabel 2.2. Sugukonda kuuluvate liikide määramistunnused. [6, 9] Liik Võrsed Pungad Lehed Õied Lonicera caerulea punakaspruunid, Pungad Hallikasrohelised, ovaalsed või Õied kahekaup
oksa otsa viht. Häirivaid pruune õisikuid on võimalik eemaldada, kui need lõigata ära õisikurao kohalt, sest kohe, kui lõigata kaugemalt läbi võrse, hakkab see kohe uusi kasve ajama. Pärast tugevat tagasilõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks (Taimede hooldus:lõikamine, 2009). 29. Symphoricarpos albus - harilik lumimari 29.1. Iseloomustus Lumimarja perekond on väike, 17 liigiga (Palmisterna, Johnson 2006: 206). Lähimad sugulased on kuslapuud. Eestisse on toodud 3 liiki, tavalisim on harilik lumimari (Lumimari 2009). Harilik lumimari (ladina k. Symphoricarpos albus) on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast (Sarapuu 2000). Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja
Lumimari vajab hoolduslõikust, mille käigus tuleb lõigata ära kõik katkised ja kuivanud oksad, pärast mida taim taastub kiiresti. Harilikule lumemarjale võib teha noorenduslõikust, mida tehakse iga 3-4 aasta tagant, kus kõik oksad lõigatakse tagasi umbes 10 sentimeetri kõrguselt maapinnast (Nokitse 2012). Lõikamisel on oluline teada ka, millistel võrsetel moodustuvad õiepungad. Lumemarjal moodustuvad need sama aasta kasvudel. Parim aeg hariliku lumimarja lõikamiseks on kevadel enne pungade õitsema puhkemist. Lõikekohti määritakse pärast lõikust aiavahaga (Seemnemaailm 2012). Hariliku lumimarja hooldus isekülvil või levimisel Lumimarjast on raske lahti saada kui ta kord levima hakkab. Ainuke viis on uus võrse lihtsalt välja juurida. Lumimarjal on pindmine juurestik ning selle vigastamine soodustab hoopis juurekasvu. Samuti niidukiga põõsaluse puhastamine uutest võrsetest muudab lõpuks jämenenud tüükad paljunemisvõimeliseks
otsa viht. Häirivaid pruune õisikuid on võimalik eemaldada, kui need lõigata ära õisikurao kohalt, sest kohe, kui lõigata kaugemalt läbi võrse, hakkab see kohe uusi kasve ajama. Pärast tugevat tagasilõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks. HARILIK LUMIMARI (Symphoricarpos albus) Joonis 29. Harilik lumimari. http://g4.nh.ee/images/pix/728x352/xDGY28-x9pI/harilik- lumimari-puud-poosad-73114141.jpg Iseloomustus Lumimarja perekond on väike, 17 liigiga. Lähimad sugulased on kuslapuud. Eestisse on toodud 3 liiki, tavalisim on harilik lumimari. Harilik lumimari on madalakasvuline, kuni 1,5 m kõrgune peenikeste okstega tihe põõsas, mis pärineb Põhja-Ameerikast. Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel
põõsad lühiealised ning vananevad juba kümnekon- gaga ning vahelekasvanud koorega oksad. Mõnel ju- na aastaga. Tavaliselt koosnevad pargipõõsastikud hul võib toestamisvajadus tuleneda ka liigi eripärast. vähenõudlikest poolvarju või varju taluvatest, juure- Nii näiteks on vahtratele iseloomulikud korduvad te- võsudega intensiivselt levivatest ning paljunevatest ravnurga all harunemised. Kummatigi on ka vahtrate liikidest. Sageli esineb parkides lumimarja, taraenelat, turvalisus saavutatav, kui nende harunemist noores keskmist enelat, pihlenelat, nutka või lõhnavat vaari- eas jälgida ja suunata. Tegelikult on ka mitmetüveliste kat ning kontpuid. Valgusküllasemates kohtades lei- puude toestamine vajalik vaid erandjuhul. Näiteks sir- dub gruppidena ka ebajasmiine, sireleid ja muid meil gete paralleelsete tüveharude raskusjõud on suunatud hästi kohastunud liike
Eestisse sissetoodud. 3-4m kõrgune lopsakas põõsas. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, talub ka poolvarju ja linnatingimusi. Lehed 5-7 lehekesega, elliptilised, pika terava tipuga, teravsaagjad, hallikasrohelised 4cm pikad. Õied kollakasvalged, püstised kuni 8cm pikkustes õisikutes. Õitseb mais. Viljad kuni 5mm suurused 3 luuseemnega punased marjad. Kasutatakse toiduainetööstuses, seemned mürgised. Haljastuses. Perekond lumimari: Lumimarja perekonna esindajad on suvehaljad ühekojalised madalamad põõsad. Lehed terveservalised või hõlmised, erineva kujuga sisselõigetega, ümarad või munajad. Õied kahesugulised, lehtede kaenaldes, vähemärgatavad kellukjad, kobarjates õisikutes, valged, roosad, punased, meerikkad. Õitsevad juunist-septembrini. Vili valge, punane kuni tumesinakas mahlakas, nõrgalt mürgine kaheseemneline luuvili. Perekonnas 18 liiki (harilik). Levinud Põhja- ja Kesk-Ameerikas
kasvada kehval mullal. Lisaks võib kasvada kivistel, lubjarikkas pinnases, poolvarjus, ei vaja tavaliselt lisakastmist (Seemnemaailm). Talub hästi puude juurekonkurentsi ja varju, seetõttu saab kasvatada teda ka suurte puude all ja läheduses (Aiasõber). 4.19.3. Lõikamine Lumimari talub hästi pügamist. Suvel, peale õitsemist lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, ei kärbita. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. Lumimarja noorendatakse ka kõigi okste tagasilõikamisega ca 10cm kõrgusele maapinnast (Hortes). Asendusvõrsed ei kasva üksnes lõikamisele järgneval aastal, vaid ka 2-3 järgneva aasta jooksul. Enamasti tekivad need okste uinuvatest pungadest juurekaelal, kuid ka juurevõsundite lisapungadest. On täheldatud, et tugeva tagasilõikuse korral tekivad kännu- ja juurevõsundid isegi sellistel liikidel, mis neid tavaliselt ei kasvata. Seega peab pärast noorendamist tegema põõsastele
annaabi.ee 
