Talv Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. ("Tuisk") Keiju Müür 11.D
ja nagu hingas pehme õhu hoos, mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljas tormava tuisuga. Luuletustes on ära tunda kirjaniku enda hingeelu, mis on sarnaneb rahuliku või tormitseva talvise loodusega. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
7. I Rohkem on stiili. Palju kõlakujundeid II Rohkem on stiili. Sõnu muudetud ja kõlakujundid. III Rohkem on sisu. IV Rohkem on sisu. Vähe stiilikujundeid, sõnu ega järjekorda pole muudetud. 8. Kasutab: *Alliteratsiooni: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“- „koorem kanda“ või „soovide siniranda“ *Epitseuksis: „Tuisk“- „Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää“ *Personifikatsioon: „Tuisk“- „tuisk jookseb“ ja „lumelained“ „Helin“- „helin helises“ja „helingi läks kangemaks“ „Lilled“- „naerateleb päikserind“ „lilled põlevad“ „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“- „täht süttib“ 9. I on kasutatud ristriimi ja meesriimi ...maa A ...kanda B ...ka A ..
Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju- olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aeda asus. Heiti Talvik Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; Jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. Juhan Liiv Jumalad ja rumalad Kõrgel sääl asuvad surematud jumalad. Madalal sumavad surelikud rumalad. Ei näe siin päevalgi otsa ega algust. Neilt aga öösitigi vilgub valgust.
Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. ("Tuisk")
Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. ("Tuisk")
selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Külm Tuisk Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Need lumelained väljal, Õhk kristallisid piserdab, nad on nii armsad, hääd, koit idas veripunane... kui süda on tusas ja palav, Lehk põhjast tuleleil on see! nad jahutavad pääd. Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad Ja põhjatuul on nii lahe, ja päiksetõusu ootavad. nii lahedaks läheb pää; Kord-korralt külm, ta plaksatab, jah, isegi surm on nüüd mahe
Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... (“Külm”) --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
mis mururinda rikkalikult toitis. Suve tulekut ja olemust annab Liiv hästi edasi oma mitmeosalises luuletuses ,,Üks suvepäev". Talveluuletustes maalib Liiv meile pidli klassikalistest Eesti maastikest sel aastaajal ja oma tundeid ja mõtted on ta samuti neisse luuletustesse sisse põiminud, nukramatel hetkedel valitsevad tuisud ja helgematel tasased pildid aeglaselt langevatest lumehelvestest. Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
annaabi.ee 
