Leidsid 11 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lühireferaat: Saarmas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
saarmas, saarmad, poega, emased, kalad, tõrva, kasukas, kasukat, karvastik, angerjas, konnad, kass, poegimise, kaevab, tavalisest, järglased, poegade, järved, mererannik, kaido, suurepärane, ujuja, kohastunud, lihaseline, ainele, tagajalad, karusloom, austraalia, antarktika, tavalised, haruldased, nendesse, toidulaud, painduv, krabid, kiiruseleSAARMAS Kairi Saarma välimus. Suurepärane ujuja saarmas on väga hästi kohastunud veeeluks. Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt
Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on
kaasajal tähtsaks jahiulukiks. Ondatrad on rangelt oma territooriumidel elavad loomad. Ühel territooriumil elab üks ondatrapaar. Territooriumil on neil kaldasse uuristatud urg või taimedest valmistatud kuhilpesa ning mitu toitelava. Toitelavad kujunevad nende meelissöögikohtadesse kuhjuvatest toidujäätmetest. Toituvad nad peamiselt veetaimedest: pilliroost, kõrkjaist, vesikuppudest jne. Neil on tavaliselt kaks kuni kolm pesakonda aastas, milledes on keskmiselt kuus kuni seitse poega. Pojad on alguses pimedad, saades nägijateks alles kümne päeva vanuselt. Imetatakse kuu aega, mille järel nad iseseisvuvad. Kevadel sündinud pojad võivad esimest korda sigida juba sama aasta sügisel. Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks. Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast. Tuttpütt
toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt) 1.2. Välimus Täiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050 cm. Ta võib kaaluda 512 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul kaaluda täiskasvanud loom vaid 56 kg (Laanetu, 2007; 2010). Saarmas on suur, pika ja
saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval. (Loomade elu 7. köide Imetajad). Järglased Kärp sigib kord aastas. Paaritumine toimub harilikult kevadel või suve algul. Tiinus kestab 9-10 kuud. Nii et pojad (keda on keskmiselt 4-8 ) sünnivad järgmisel kevadel. Vastsündinu mass on 3-4 kg. Nägema hakkavad 1 kuu vanuselt, uru hülgavad 2 kuu pärast. Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ). 2 Nirk ( Mustela Nivalis) Kehaehitus ja välimus Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba.Suvel on nirk seljapool helepruun, alt valge või kollakas
Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed.
riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed- nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad. Meeldivad paju, haab, pihlakas, toomingas. Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega siis juunikuus, sünnitab 1-4, harvem kuni 5 poega. Imetamisperiood poolteist kuni 2 kuud. On monogaamne. Pesakonnas vanemate paar, sama aasta ja eelmise aasta pojad. Probleemid: Langetatud puud veekogude kallastel ja veevoolu takistamisest tekkivad üleujutused. Tammide ehitamisega ujutatakse üle ka metsaääred, need muutuvad liigniisketeks, puud kuivavad. Tammid takistavad lõhelistel jõuda kudemispaika. Lubatud jahiviisid ja aeg: Kohe surmavad nn Connibear-raudadega ja tulirelvad. Paljud tulirelvast tulistatud loomad upuvad
Lepatriinud toituvad lehetäidest, kes on taimekahjurid. Mullas elutsevatest kahjuritest toituvad jooksiklased, kellel on väga pikad jalad. Raisamatjad matavad endast palju suuremate loomade korjuseid, kraapides nende alt mulda ära. Seejärel munevad emased mardikad oma munad korjusesse, millest nende vastsed hiljem pärast koorumist toituvad. Samasugusel viisil munevad sõnnikumardikad sõnnikusse. Vanadel egiptlastel oli üks sõnnikumardikaid -skarabeus- pühaks loomaks. (,,Elusloodus" Valgus 1983) Põrniklased. (Scarabaeidae)
folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil
annaabi.ee 
