Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu-ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased,kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestenaelanikkonna kõrgema kihi.Talupojad püüdsid raske elu eest linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid.Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild,vallalistel Must peade gild.Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised,kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud -tsunftid, kus
õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja, mis on minu arvates väga hea, kuna see näitab, et kui inimene sellel ajal väga üritas, ta sai parema elujärje peale. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Keskaja Eesti kõigis linnades elas rohkem eestlasi kui sakslasi. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et
Väga hästi on säilinud raekoda, mis oli keskajal õige tähtsam ilmalik ehitis. Seal pidas oma istungeid linnavalitsus, mis töötas vahetustega. Pool aastat ühed ja pool aastat teised kuna vahepeal oli vaja teha tööd. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd
Kaubanduses moodustati erinevaid ühendusi. Kaupmeeste ühendusteks olid jõukamate Suurgild ja sellest eraldunud vallaliste kaupmeeste gilditaoline organisatsioon, mille nimi oli Mustpeade vennaskond. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi
Eestlaste elu keskaja linnas Keskaeg kestab 5. kuni 15. sajandini pKr. Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem linn oli Tallinn, kus elas ligi 8000 inimest. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna. Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu
Maapoodide võrk Eestis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses. 16. Mis olid maapoodide eelkäijateks? Maapoe eelkäijateks olid kõrtsid. 17. Kes või mis on harjusk? Harjusk – harjavenelane, oli 18.-19. sajandil rändkaupmees, kes müüs mitmesuguseid pudukaupu. 18. Kuidas kutsuti keskaegses linnas rikkaid kaupmehi? Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks "raehärrad" ja "bürgermeistrid". 19. Millised linnad kuuluvad Eestis Hansa Liitu? Eesti kaasaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. 20. Mis on kaasaegse hansaliikumise eesmärgid? Kaasaegse hansaliikumise eemärgiks on: a. taaselustada piiriületava hansamõtte ja ajaloolise kogemuse alusel Euroopa linnade mõte ja vaim b
Väga hästi on säilinud raekoda, mis oli keskajal õige tähtsam ilmalik ehitis. Seal pidas oma istungeid linnavalitsus, mis töötas vahetustega. Pool aastat ühed ja pool aastat teised kuna vahepeal oli vaja teha tööd. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd
Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge katusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus palju tulekahjusid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne. Eesti linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske
keda sageli omavahel samastati. Mars oli noorte meeste ja nende tegevuste, eriti sõja jumal; teda austati märtsis ja oktoobris. Arvatakse, et Quirinus oli sõjaväe patroon rahuajal. Varasemal ajal ei olnud need jumalad kuigi isikupärased ning nende abielud ega sugupuud polnud teada. Erinevalt vanakreeka jumalatest ei omistatud neile surelikesarnast elu ning nende tegevusest ei ole palju lugusid. 5 Laarid ja penaalid Laarid ja penaalid olid koige lugupeetavamad jumalad. Igal perekonnal oli lar, kes oli esivanema vaim, ja mitu penaati, kodukolde jumalat. Need oli perekonna oma jumalad, nende tähtsus oli perekonnas kõige suurem, sest nemad kaitsesid ja valvasid kogu kodukollet. Neid ei kummardatud templites vaid oma kodudes, kus osa toidust ohverdati neile. Kuid olid ka avalikud laarid ja penaadid, kes tegid linna heaks seda, mida tegid teised kodudes. Maanid, lemuurid ja kameenid Maanid olid allilma heade surnute vaimud. Kohati peeti neid
muust sellesarnasest. Roomlased vajasid kasulikke jumalaid. Üheks tähtsaks "jõuks" oli näiteks see, kes valvas hälli. Teine see, kes hoolitses laste toidu eest. Numenite kohta pole roomalased loonud mingit müüti. Enamikus on isegi nende mees- või naissugu määramata. Siiski olid igapäevase elu lihtsad toimingud tihedasti seotud numentiga, kellelt oodati alati rohkem abi kui kreeka jumalatelt, välja arvatud Demeter ja Dionysos. Kõige tähtsamad ja lugupeetavamad olid laarid ja penaadid. Igal rooma perekonnal oli laar, kes oli esivanema vaim, ja mitu penaati, kodukoldejumalat. Need olid perekonna oma jumalad, mis kuulusid ainult temale, tegelikult oli nende tähtsus perekonnas kõige suurem, sest nemad kaitsesid ja valvasid kogu kodukollet. Neid ei kummardatud kunagi templis, vaid ainult kodus, kus osa toidust iga eine ajal neile ohverdati. Olid olemas ka avalikud laarid ja penaadid, kes tegid linna heaks seda, mida teised tegid kodudes.
Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Kaupmehed Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemere- kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. Keskaegne riietus Keskaegne riietus erines täiesti meie tänapäeva riietusest
tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: "Linna õhk teeb vabaks." Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja
annaabi.ee 
