2) koori tulek ja laul ( - meeleolud ja muljed); Tekstis puudub jutustav element, on dialoog (või monoloog) + autoripoolsed 3) näitlejate dialoogid ja kooripartiid; kommentaarid remargid. Vaatus jaguneb piltideks: stseenid e etteasted. Näidend ja selle 4) viimane episood, koori lahkumine. lavastus võivad olla eri kujutluspildid. On ka lugemisdraamasid. Ülesanne: arutleda, miks kujunes teater just Dionysose pidustustest. Vajalik kontsentratsioon kindel aeg (max 3 tundi) seab piirangud. Kompositsioonilt on Dionüüsiatest kujunesid regulaarsed teatrietendused, ehitati kindlad teatrid - dr 1 nõudlikumaid ilukirj liike. Sündmusi liikumapanevaks jõuks on konflikt. Konflikti vabaõhuteatrid, mida nim ........................................
· ideedraama mingite ideede kujutamine, propageerimine või kritiseerimine · ajalooline draama keskmes ajaloolised sündmused TUNNUSED: tegevuslikkus ja dialoogilisus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste. Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt. Draama ja eepika erinevused. 1
Neid kirju kasutati palju varauusaja õppetekstides. Tema mõtteterade najal õpiti kõnekunsti. Hõbedane ajajärk (40130) Poliitiline aspekt kadus, vabameelselt enam kirjutada ei tohtinud. Tulemuseks oli see, et kirjandusteoste stiil muutus retoorilisemaks ja kujundlikumaks. Draama oli suhteliselt oluline, kuid enam seda eriti ei etendatud: tekkis lugemisdraama. Autorite seas domineerisid Rooma perifeerias elanud kirjanikud. Seneca kirjutas filosoofilisi teoseid ja puhtaid lugemisdraamasid. Ta kaugenes selgelt kreeka draamade headest tavadest, jubedad stseenid ja veri olid tavalised. Filosoofilised teosed käsitlesid praktilist moraali. Seetõttu oli ta varauusajal hinnatud. Ta propageeris stoikude ideid. Oluline proosakirjanik oli Tacitus. Eelkõige oli ta oluline ajalooraamatute poolest: kirjutas biograafiaid ja ka suuri teoseid. ,,Historia", ,,Annaalid". Ta üritas küll olla erapooletu, kuid ebaõnnestus. Ta on üsna pessimistlik ning napi stiiliga.
Tegevuslikkus on näitekirjanduse oluline tunnus. Teater on kasvanud välja rituaalidest- tegu. Dramaatika on: dialoogiline remarkid, kaasaegses draamas vähem tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole autor jääb varjatuks (antiikajal edastas autori mõtteid koor) J.Smuul "Polkovniku lesk" jutu. kõne on tegevuslik orienteeritud teatrile (lavastajale/näitlejale), kuid on ka lugemisdraamasid: Goethe "Faust" (remargid pikemad) Draamas on ajas ja ruumis liikumine keeruline. Ka inimese siseelu kujutamine on keerulisem. Dramatiseering- eepilise teose ümbertöötlus näidendiks ("Kevade" Luts) Tragöödia- "soku laul" kr.k (trago- kits, ode- laul). Klassikaline tragöödia on: 3 vaatust peategelaseks tavaliselt eriline inimene (kuningas Oidipus, prints Hamlet)
(Vilde, Bunin) · novell eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi VanaKreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) 1. Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue
esimeses süliriim A-B-B-A, kahes viimases C-D-C, D-C-D. Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased
puändiga (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton). Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab
lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue
annaabi.ee 
