Loomakasvatuse alused eksami kordamisküsimused (0)

04.veebruar 2019   Loomakasvatuse alused Veised, sead, lambad, linnud, söötmine – koosnev blokk. Iga osakohta tuleb arvestus/KT. Kõik 4
peavad olema vähemalt sooritatud, saab ’’A’’ kätte ainest, eraldi koondarvestust ei tule. Aprilli 
lõpuks on läbi.
Materjalid kõik on ÕIS-is üleval. Teemad on järjest. 
Praktikumides on paar ülesannet. Ülesanded on ka töös sees!!! 
Küsib neid asju, mida räägib. 
Eksamis küsib LEHMA kehaosasid!!! VEISED – kuuluvad kolm perekonda (lisaks alamperekonnad). Esimene perekond on veised. 
Alamperekonnad on :
TARVAS(põhinevad kõik koduveised)-pärineb ka SEEBU ehk kühmveis (arenenud soojades 
maades, kühm seljas toimib nagu kaamli kühm – halval ajal saab kasutada oma varusi);
JAKID (kodustatud on KODUJAKK aga on ka metsikuid jakke. Metsik jakk on kõrgem), 
kasutatakse veoloomana. Saadakse ka liha, piima lõpptoodanguna. Rasvasem piim kui lehmal; 
KAGUAASIA VEISED (liik BANTENG-nende pullid on mustad/tumedam GAJAAL. Neid 
peetakse liha ja pereloomana. Kõrval produkt on piim/liha); 
PIISONID (Euroopa piison ehk PÜRG) piisonite kodustatud vorm puudub. Ameerika piisonil 
puudub samuti kodustatud vorm, kõige laialdasemalt. Lihaveise tõug on aretatud Ameeriklastel 
BIIFALO, kes on aretatud piisonist, liha eesmärgil. 
INDIA PÜHVEL – koduloom, piimaks. Pühvli piimast saab MOZZARELLA juustu. India 
veepühvel on kodustatud vorm. Säilinud on metsik ja kodustatud.
FILIPIINI PÜHVEL – kodustatud vorm puudub!
AAFRIKA PÜHVEL – AAFRIKA KAHVERPÜHVEL, temal puudub kodustatud versioon. 
Iseloomulikud on ümmargused/keerdus sarved. Pühvel on jõehobu järel teine loom tänu kellele 
hukkub aastas rohkelt inimesi.  JÄTA MEELDE MIS TÕUGUDEL/ALAMLIIKIDEL ON OLEMAS KODUSTATUD 
VORMID JA MILLISTEL MITTE Jõudlus veiste puhul tähendab, kui palju ta suudab anda liha/piima vms. Põhjapool aretatud tõud 
ei kohane hästi lõuna tingimustest. Kuumus ei mõju neile hästi ja nad ei oska toime tulla. 
Vastupidiselt lõunapoolt põhja toodud tõud kohanevad põhjamaise kliimaga paremini.  SULETUD TÕUG – omavahel paaritatakse ainult ühte ja samasse tõugu kuuluvaid isendeid. Ei 
toimu erinevate tõugude segunemist. Seda nimetatakse puhasaretuseks.  Hübridiseerimine – nt hobune ja eesel. Muula saamiseks peab olema ISASLOOM eesel ja 
EMASLOOM hobune. Vastupidi tehes saad MUULAKA (ehk isasloom hobune ja emasloom 
eesel) AVATUD TÕUG – geneetilise info vahetus. Emaslooma paaritame mingi teisest tõust 
isasloomaga. LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Peab olema vähemalt 5 generatsiooni loomi, kui saab öelda, et on uus tõug. Kui tõug ei ole 
piisavalt suur, on kõik omavahel sugulased. Tuleb kasutada lähedase või mõne teise tõu spermat.
Sarnase värvuse, kuju jne ristates ei muuda sa tõu välimust.  Inbriiding e. sugulusaretus – omavahel paaritatakse suguluses olevaid loomi/sisearetus. Et seda 
vältida, peavad olema põlvnemis tabelid, mille järgi valid lehmale spermat. Arvuti programmid 
lubavad seda kiiremalt teha. Trükid programmi sisse pulli nr ja vastava lehma ja arvuti annab 
teada kas seda saad teha või mitte.  Retsesiivne ja dominantne.  Aa x Aa Kui vanemal on negatiivne geen, on need loomad kindlasti haiged. Kui vanemad on omavahel 
suguluses. Nad on heterosümboodsed. Kummagil (ema, isa) on esindatud retsessiivne alleen. Mis
kannab endas mingisugust geneetilist haigust. Kui need paarituvad. Järglane saab ühe geeni 
emalt, teise isalt. Sünnib dominantse geeniga vasikas (AA), kui aga sünnib Aa, Aa (ei juhtu 
midagi), kui aga aa siis avaldub geneetiline haigus, sest mõlemad geenid on retsessiivsed. 
Võimalik et AA sünnib on 25% , et sünnib aa on 25% tõenäosus ja sündimine Aa on 50%. 
Suguluspaaritusega on jama, et neil on samad haigused geenides. Tuleks vältida suguluspaaritust.
Vahest on suguluspaaritus ka hea, et tõugu ühtlustada.
Inbriidingu depressioon – on loomade suguluspaaritamise tagajärjel, põlvest põlve geneetilisus 
nõrgeneb. Samapalju kui oled emaga sarnane, oled ka isaga sarnane – protsent on 50:50. pooled emalt, 
poole emalt. Vanaema, vanaisaga on sarnasus 25%, vanavanaemade ja vanavanaisadega on 
12,5%. Ohustab allesjäänud isendeid INBRIIDING, mitte niiväga nende liigu arvukus. Ohustab tõugu 
inbriidingu depressioon. Sünnib palju nt haigeid loomi. Väikeste tõugude puhul tuleb täpselt 
näppu järgi ajada. Tuleb võimalikult kaugelt (sugulusest) paaritada.  Näiteks loomaaia isendid keda tahetakse paaritada, lennutatakse põhjusega loomaaeda selle 
isendi juurde kellega ta kõige vähem on suguluses.  RISTAMINE – omavahel paaritatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Ristamine on 
kui emane on ühest tõust ja isane teisest tõust. 
Ristandid on kiiremakasvulised. Sigadel kasutakse ka kolme ja nelja ristamist. Ristand on 
efektiivsem, oma hind on madalam. Väärindab jõusööda paremini lihaks.  I-etapp – aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub 
plaanipärane ristamine kohaliku ja parandaja tõu vahel; LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


II-etapp – stabiliseeriva valiku kaudu tõu- ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine. 
Kujundatakse välja tõusisene struktuur. See etapp lõpeb tavaliselt tõu tunnustamisega ja talle 
nime andmisega; III-etapp – ehk kultuurtõu periood – tõu jõudlusomadused, konstitutsioon ja kehaehitus on 
väljakujunendu kõige paremal tasemel. Toimub olemasolevate liinide täiustamine ja uute 
kujundamine; IV-etapp – tõu mandumine, kus ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist, pigem vastupidi. 
Tõug on ennast ammendanud ja saavutanud maksimaalse taseme, mis ei uutes majanduslikes 
tingimustes ei vasta püstitatud nõuetele. Sel juhul loobutakse selle tõu säilitamisest või 
alustatakse uute aretuskomponentidega, uue tõu loomist.  Tõugude klassifikatsioon :  JÕUDLUSE ALUSEL (midagi toota mingis keskkonnas), 
  -Piimajõudlus;
-Lihajõudlus;
-Kombineeritud jõudlusega tõud (nii liha kui piima)  ARENGUASTME JÄRGI JAOTATKSE TÕUD: Primitiivsed tõud – kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata;
Ülemineku ehk parandatud tõud – kujunemisjärgus tõud
Aretus- ehk kultuurtõud – väljaaretatud tõud PIIMATÕUD Eesti holsteini tõug (mustakirju tõug) – EHF, kõige suurema piima toodanguga.  1998 oli nimi 
EESTI MUSTA-KIRJU TÕUG. Kasutatud on palju USA musta-kirju holsteini tõugu lehmi. 
Geneetiliselt on USA ja EST tõud sarnased, seetõttu muudeti nimi ära. USA lehmi on kasutanud 
kõik Euroopa riigid ja ka mitte EU riigid. USA holsteini kasutatakse palju, sest ta annab 
kõigerohkem piima – sööb samamoodi aga annab rohkelt piima. Eesti on EU teisel kohal piima 
tootmises.  Eesti punane veisetõug – EPK, tema piimas on rohkelt kuivaineid, saab juustu. Aretati Eesti 
maakarja ristamisel Saksamaa tõuga nagu on ANGLI tõug – ohustatud tõug. 1862 toodi Eestisse 
ja hakati Angli tõugu pullidega paaritama Eesti maatõugu lehmi. ŠVIITSI tõug – hiirekarva, 
kasutatud Eesti punase tõu parandamisel. Kasutautd on uusi tõuge, et ’’rikastada’’.  Punasekirju holstein – neil on punane geen (musta-kirjul must). Neid kasutatakse musta-kirju 
aretuses ja punase-kirju aretuses. 
Retsesiivnetunnus on pigmendi ebaühtlane jaotus (kirju). Kirju ja punane geen on varjatud. 
Musta-kirju geeni geenil on musta-kirju geen varjatult sees 1/16 võib mustakirjul tulla punakirju.
Must on domineeriv LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Eesti maatõug – EK, neil ei kasva sarvi – nudid. Nudisuse geen domineerib sarvilisuse üle. EK 
on alles 800 isendit.  Lääne-soome maakari – on ka nudipead Džörsi tõug – maailma vainm tõug, aretatud Džördsi saarel, kõige rasvasem piim. Enne 
töötlemist on 6% või natuke alla. LIHAVEISED Lihaveistega on lihtsam, kui piimalehmadega. Piimalehmi peab igapäev samal kellaajal lüpsma.  Hereford – (Inglismaa) suurima arvulisem, pea ja kõhualune on dominantne – valget värvi, 
ülejäänud keha on pruun; Aberdiin-angus – (Šotimaa) kõige parema lihaga, keha on ruljam, kompaktsem.  Šarolee – (prantsusmaa) suurt kasvu, hele tõug Limusiin – (prantsusmaal) punane  Šoti mägiveis – (Šotimaa) vähe nõudlik, pika karvaga (nagu jakk), suured sarved Galloway – kas punane või musta valge – must tagumik, must pea, ja keskel on valge triip Belgia sinine – (belgia) sünteesitud erinevatest tõugudest, tagaosa lihastik on erakordselt suur 
(kaksisliha, kõigil ei pruugi olla), see on tekkinud mutatsiooni tagajärjel. Kui see on kasulik 
hakatakse mutante edasi arendama, looted kipuvad emakas liiga suureks kasvama ja ei pääse 
sünnitusteedest läbi – tuleb teha keisrilõige Wagju – (jaapan) maailma kallim veiseliha. Enne tapmist joodetakse õlut ja masseeritakse lihast,
et liha tuleks kõige parem.  Šorthorn – (Inglismaa) Simmental – (Šveits) kahe jõudlusega loom. LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Vasikast -> lehm, kulub kaks aastat.  Majanduslikult on meil tarvis teada lehma kehaosi, et ta oleks ilus, terve, pika elueaga (piima või
liha puhul), vastupidav, tugev kehaehitus, majanduslikult efektiivne lehm. Karjas võiks püsida 
lehm 8-10 aastat. Imetajatel on anatoomiline ja jõuline pool suhteliselt sarnane inimese omaga. 
Evolutsiooniga on mõni luu pikemaks veninud.
Kui veisel on nina külm ja märg on kõik ok, kui veise nina on kuivanud ja kuum – on veisel 
palavik.
Tänapäeva veisekasvatuses üldjuhul sarvi kasvada ei lasta, nudistatakse ära. Nudistamine toimub
4-6 kuustel vasikatel. Nudistatakse sellepärast, et veised peetakse vabalt, nad on mingil 
territooriumil ja loomade ja inimeste tervist arvestada, võetakse sarved maha. Lehmad panevad 
ka paika hierarhia ja teevad liiga sarvedega. Lisaks et sarvedega ei jääks masinate külge kinni, nt 
lüpsilehmadel.
Lehm on uudishimulik loom. Veised, hobused, sead on varvul kõndijad.
Lehmadel olev TÜHIMIK (puusade ja põlvede juures), kui see tühimik on täis/kummis on lehm 
gaase täis. Veisel erituvad gaasid suu kaudu. Medikamentidega saab need gaasid neutraliseerida, 
kui gaase välja ei lase, lämbub ta ära!
Udar ei pea suur olema, et rohkelt piima anda. Lehmad annavad 60kg piima päevas (kõik ei 
anna, kuid see on suur kogus). Ühe liitri piima sünteesimiseks udarast peab udarast läbi liikuda 
100-150 l verd. Veresoone diameeter (kõhualt mõõtes) annab teada kas on normaalne (2cm 
diameeter) või suur (3cm diameeter veresoon) lehm.
Kui toimub hormonaalne häire võib lehm muutuda pulliks ja segaseks minna. 
Lehmapea pullil (härg) on siis kui isasuguhormooni tootmine on häiritud. Härg on kastreeritud 
pull. Kui liiga vara kastreeritakse pull (6 kuuselt või nii), võib härjal tekkida/muutuda pea 
lehmalikuks. Kastraatidele võib jääda sugupoolele omane areng puudu.
Täiskasvanud poeginud on LEHMAD. Isased on PULLID, kastraadid on HÄRJAD.
Vasikad kuni 6-7 kuuni on vasikas (pull ja lehm vasikad), 8-... edasi on lehm ja pull 
MULLIKAS, kuni saab lehmaks. 15-16 kuud on mullikast saanud pull. Isane lammas, kes on kastreerimata on JÄÄR, emaslambad on UTED. On jäärtalled ja utt-talled.
Kui jäär on kastreeritud on OINAS. Sigadel on emised ja kuldid. Kastreeritud kuldid on ORIKAD. Emashobused on MÄRAD, isashobused on TÄKUD, kastreeritud on RUUNAD.6
Noorhobused on SÄLUD, väikesed on VARSAD. Lihaveistel on kael jäme ja lihaseline, piimalehmadel ei ole nii võimas kael. Klambersarvede puhul tuleb tähele panna, et need pähe ei kasva. Nad on kõverdunud ja võivad 
kasvada pähe, siis tuleb lõigata sarvi (nagu küüsi). Haiget looma saab ära tunda (veised, piimalehmad) nende kehahoiaku järgi. Udara kuju ja suurus muutub lehma elujooksul. Esimestel kuudel peale poegimist annab ta kõige 
rohkem piima. Peale poegimist hakkab lehm kõhnuma, enne poegimist tuleb anda 2 kuud  LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


puhkust. Mõni nädal enne poegimist hakkab lehmal udarasse piim tekkima. Udar ei tohi olla 
ebamäärane ja ebaühtlane. Udar peab olema proportsioonis. Nisade pikkust ja kuju vaadatakse. 
Peaks olema tikutoosi pikkusega. Masinal on raske lüpsta x kujuga nibudest. Sellistel kellel on 
ebamäärased udarad, on tähest tahtmata udarapõletikud/hädad.  Lehma jalad peavad olema ilusad. Kõverad jalad ei jõua üleval hoida lehma keha. Võib hakata 
lonkama, veab jalgu. Lüpsad senikaua kuni annab piima ja peale seda läheb lihaks. Sõrgu tuleb värkida 3-4 kuu tagant. Lehmal sigimist määrab väga palju LAUDJAS. See on vaagna luu, et loode sünnitusteedesse 
kinni ei jääks, vaadatakse laiema vaagnaga loomi. Tõusva laudjaga lehmadel on samuti probleme
sünnitamisel. Parim on kui laudjas on LUIP-u kujuga (vaagen on allapoole suunatud). Looma üksiktunnuste hindamine seda nimetatakse LINEAARSEKS hindamiseks. Kus hindab 
jalad eraldi, udara jne. Neid hindeid on vaja seemendus pullile. Pulle valitakse tütarde tulemuste 
järgi. Vaadatakse tütreid, et lehmade omanik saaks valida endale parima sobivama pulli, et toota 
häid lehmi enda karja.  VEDELLÄMMASTI  -196 kraadi. Veistele pannakse märk 20 PÄEVA JOOKSUL peale looma sündi. Võib oodata ka mõned 
hetked, sest sama numbriga märki teisele loomale panna ei tohi ja vasikas võib-olla sureb ära. 
Kui lehm sureb ära, kaob ka number. Number lõigatakse kõrva küljest ära ja pannakse loomaga 
kaasa. Numbrid pannakse mõlemasse kõrva, juhul kui üks kaob ära. Numbril on kirjas 1. rida on 
logo (EE); 2. rida on 10-kohaline registrinumbri 5 esimest numbrit; 3. rida on ribkood; 4. rida on 
10-kohalisest registrinumbrist 6-s, 7-s, 8-s ja 9-s number trükitud suuremalt ja viimane 10-s 
number väiksem.
Lehmale pannakse vasakusse NÖÖP (elektriline number, EID) ja paremasse kõrva kõrvamärk. Märgistatakse ka lammas ja kits, nemad märgistatakse KUUE KUU jooksul alates looma 
sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja 
viimise korral. Märgistamisel ja looma surma puhul, tuleb teavitada PRIA-t. Karja vahetamisel 
tuleb ka PRIA-t teavitada ja liigub ainult märgistatult. Omatarbeks ei pea loomi märgistama. Kui 
on neli siga ja need lähevad vardasse, ei pea märgistama. Kuid siis ei tohi müüa. Sea liikumise korral loomakasvatushoonest, kus siga sündis, märgistatakse tätoveeringuga või 
plastikust kõrvamärgiga, millel kajastub karjakood, kus siga sündis. Kollaste siltidega 
märgistatakse ainult sead kellest saavad suguloomad.  Lamba kõrvamärk koosnev kahest poolest, on plastikust ja kollast värvi. Sellele on trükitud 
vähemalt Eesti ISO-koodi tähis ’’EE’’ ning kümnekohaline lamba registrinumber.  SÄLKIMISVÕTI on ka viis, kuidas oma karja märgistada. Iga koht kõrval on täpselt 
märgistatud. Aukude või sälkudega.  LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Tätoveerimine on kasutuses praegu ainult põhiliselt sea kasvatuses. Tangidega tehakse 
nõelaugud ja tindiga värvitakse/nühitakse see tehtud augud üle. Kasutusel on ka kõrvetamine. Sarve tuhmule kõrvetatakse number.
11 VEEBRUAR 2019 /praktikum Lehma keel on kare, kui vasikas on sündinud siis lehm lakub teda oma keelega. See masseerib 
vasika vere ringet kiiremini tööle hakkama. Lehmad on rohusööjad, peavad nad kohe peale 
poegimist jalule saama. Sünnituse vallandab oksüdatsiin, mis paneb ka piima voolama. ’’näe Maasik timbib’’ – 
tähendab, et lehm tambib ühelt jalalt teisele ja on sünnitusvalud, kuid vasikat veel ei tule. Võib 
juhtda, et loode ei ole veel sünnitusteedes.  KONSTITUTSIOONITÜÜBID (kehaehitus- eksteriöör ja interiöör ehk välis ja sise kehaehitus)
(P.N: Kulešovi järgi)
1. Tihke ehk tugev konstitutsioon, nt saksa lambakoer;
2. Õrn konstitutsioon;
3. Kohev konstitutsioon, nt toiduks aretatud koerad; 
4. Toores konstitutsioon, siia kuuluvad tööveised ja tööhobused. (J.U. DUERST’i järgi)
1. hingamistüüp ehk leptosoomne tüüp nt kiirushobused;
2. seedetüüp ehk eurüsoomne tüüp;
3. vahepealne ehk mesosoomne tüüp. KONDITSIOON ehk toituminus
1.töökonditsioon;
2.sugukonditsioon, nt kuldid, kui väga paksud siis nad ei tee oma tööd-ei saa järglasi;
3.näituse konditsioon;
4.nuumakonditsioon, liha kombinaadi toode;
5.patoloogiline konditsioon – (1) liigne rasvumine, nt lemmikloomadel, kes on üle toidetud või 
suhkruhaigus; (2) näljakonditsioon e. kurtumus. Kui lehmad end väga kõhnaks lüpsavad siis nad ei tiinestu. Tuleb lüpsta neid piisavalt vastavalt 
toidule. 
Iga looma hinnatakse eraldi, vastavalt oma klassile ja konditsioonile. 
Loom võib olla priske aga tal võib olla naha all 15-20cm paksune rasvakiht – raha saab liha 
kvaliteedi ja koguse eest. Lihast peab ohtralt olema, mille eest raha antakse. Ostja oskab vaadata 
kus ja palju rasva on. 
Liha loomad on puhtalt lihaselised. Aretatakse nii, et võimalikult vähe tekitaks rasva. LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


TEMPERAMENT ehk närvisüsteemi tüüp(see on pärilik)
1.sangviiniline tüüp ehk sangviinik – üleminek* on kiire, tasakaalukas, kohaneb keskkonnaga, 
kohaneb tehnikaga, elava tüübiga, kiirema ainevahetusega, sobib põllumajandus loomadele ja 
lindudele;
2.flegmaatiline tüüp ehk flegmaatik – on ka tasakaalukas, rahulikuma ja aeglasema 
ainevahetusega, koguneb rohkem rasva, lihaloomana hea tüüp;
3.koleeriline tüüp ehk koleerik – närviline, sõjakas, mafiooso karja hierarhias, teistele läheb 
kallale, hea kohaneja, põllumajandus loomale see ei sobi, kurjem, võimeline lüpsimasina 
hargivahelt ära lööma; 
4.melanhoolne tüüp ehk melanhoolik – ülekaalus on pidurdus, hirmus stressija, põeb igat asja, 
hierarhias on alumine lüli, liigub viimasena, kartlik, ei ole hea tüüp sest on stressis ja põdejad ja 
toodangu juurdekasv ei ole hea. *Igapäevases olukorras vaadatakse kui kiiresti ta erutub ja kui kiiresti maha rahuneb (inimestel 
sama tüübid).  KASVU JA ARENGU ETAPID
A looteline ehk embrüonaalne periood
Idulase ehk embrüoperiood;
Eellooteperiood;
Looteperiood;
B lootejärgne ehk postembrüonaalne periood
Vastsündinuperiood;
Piimaperiood;
Puberteedi ehk sugulise küpsemise periood;
Täiskasvanuperiood (kuskil 5aastaselt);
Vananemis- ehk raukumisperiood. Vananemisel lamba kehaproportsioonide muutused on need, et neil selg muutub nõgusaks, 
selgroog kasvab rohkem. EMBRÜÕNALISUS
INFANTILISM – tähendab lapselik (kehaehitus), ei ole täiskasvanud looma kõrgus/pikkus vaid 
lapse moodi. Sigimine halveneb, toodang halveneb, aretuseks ei kõlba! Kui lammastega on inbreeding – sünnivad esimises põlvkonnas nässakas/kärnikud.  Majanduslik kasutusiga (a) Loomaliik max eluiga (a) emasloomad isasloomad Veis 20-25 8-10 7-8 Hobune 35-40 18-20 18-20 siga 15-20 4-6 4-5 Lammas 10-15 6-8 4-5 LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


18. VEEBRUAR 2019 Oksüdatsiin – vallandab piima välja tulemise udarast
Sõõrdumine – piim väljub Peale lehma lüpsmist (aparaadiga) tuleb desolahusega udaraid puhastada (sest peale lüpsmist on 
lihas mõnda aega avali), et ei tekiks põletikke.  Lehmad tahavad ruitiini. Oluline on kindel kellaaeg lüpsmisel. Igapäev samal kellaajal. Annab 
maksimaalselt piima. 
(www.epj.ee) koduleht lehmadele – kus on kõik kirjas (sündmused) Lehmadel oleneb piimaandmine ka vanusest. Esimesel 2 aastal annavad noorem vähem piima, 
kui vanemad. Noored kasutavad osa sööta kehakasvuks ja kasvamiseks, seepärast annavad 
vähem piima. Poegmisvahemik mõjutab piima andmist. Poegimise vahemik on see kahe 
poegimise vahel. Optimaalne oleks üks aasta. Nt jaanuaris poegib ühel aastal ja teisel aastal 
samuti jaanuaris. Kohe kui maha saab ühele, tehakse paksusk. TIINUS ON 9 KUUD. Mitte 
tiinestumisest võiks olla 3 kuud. See on keeruline, kas saadakse 3 kuu jooksul pikemaks või ei. 
Kui läheb kauem kui 3 kuud, nihkub poegimise aeg. HALB ON SEE, ET kui tiinus venib pikale 
saame vähem järglasi (vahemikud on pikad) ja eluaja piima andmine on väiksem. Kehv tiinestuja
on ebaefektiivne, toob farmerile vähem raha sisse (ka vasikas on raha). Esimestel kuudel lüpsab 
lehm kõigerohkem piima. Vajab toitaineid- saab neid söödast (kuid kõike ei saa söödast kätte). 
Vajadus tuleb katta ja nad lüpsavad oma kehakaalu arvelt – hakkavad kõhnaks jääma. Selleks et 
nad kõhnaks ei jääks lõpetatakse 2 kuud enne arvatatavat poegimist lüpsmine – 
KINNISPERIOOD on see. Seda selleks, et lehmad koguks omale toitaineid. Kui nad poegivad, 
kasutavad nad lisaks söödale lisavarusid ja ta ei jää nii kõhnaks kui see lehm, keda viimse 
hetkeni lüpstakse. Kui on liigne kont, siis lehm ei tiinestu. Tiinestub alles 5ndal kuul peale 
poegimist, kui on kõhn, sest tal on vaja enne tiinestumist enda kehavarud taastada. 
50ndal 60ndal päeval hakatakse uuesti seemendama. (hakkavad mõned varem iindlema aga see 
lastaks mööda). Väga kõhnad ei pruugi iindlema hakata, munasarjad on häiritud. 
Tiinestub kuskil 60%. 21 päeva pärast iind toimub uuesti, kui seemendamine ei jäänud pidama. 
Lehm, kes ei ole 3 kuu jooksul tiinestunud nimetatakse AHER lehmaks. Piima omahind läheb 
kõrgemaks, lehma väärtus väheneb. See sõltub ka geenidest (kes kui hästi tiinestub). LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


SÖÖTMINE Pidev rehkendamine, palju loom peab süüa saama. Kui söötmine on paigas ei maksa geenid mitte
midagi. Piimatoodangut mõjutab genotüüp. Kolm korda päevas lüpsmisega saab suurema koguse
piima. Mõned teevad kaks korda – arvutatakse palju maksab üks lüpsikord, palju kolmanda 
lüpsiga saab piima. Kas on mõtet kolmandat korda lüpsta, kas katab kulud. Lehmad osakavad 
sättida, et kui kaks korda lüpsta, siis annabki teisel korral rohkem piima.  Joonis 49. Sujuvalt (sinine) ja järsult (punane) langev laktatasioonikõver Piimajõudluse andmed on vajalikud:
1)tõuaretuseks;
2)loomade tervise (eriti udara tervise) ja söötmise hindamiseks;
3)piimatootmise tasuvuse selgitamiseks;
4)teaduslikuks tööks. Piimajõudluse hindamisel arvutatakse:
1)1.laktatsiooni 100 päeva toodang;
2)305-päevase või lühema laktatsiooni toodang(rahvusvaheliselt paika pandud – 10 kuud);
3)tegeliku laktatsiooniperioodi toodang;
4)kontrollaasta toodang;
5)eluaja toodang. LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis
2.-305-7000-4,0-280-3,0-210-490 2.latatsioon(mitmes poegimine);
305-päevase laktatsiooni
Piimatoodang – 7000kg;
Rasva % - 4,0;
Piima rasvatoodang – 280kg;
Valgu % - 3.0;
Valgutoodang 210kg;
Rasva- ja valgutoodangu summa -490; Lehmade piimajõudluse arvutamisel tuleb arvestada järgmiste tingimustega: Lehma aborteerimisel, s.o. tiinuse katkemisel, 210 või varasemal tiinuspäeval laktatsioon ei 
katke; LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


25. VEEBRUAR 2019 SÖÖTMINE/SÖÖDAD PRAKTIKUM I, söötade rühmitumine ning erinevat söödarühmadesse kuuluvate söötade 
tutvustamine KÕIK PRAKTIKUMID PEAVAD OLEMA TEHTUD! 3 loengut ja 3 praktikumi Praktikumidest saad aimu, millepoolest loomi erinevalt toodetakse  Söödatootjad peavad ka loomi teadma. Mida tarbija tahab. Suvalise asja tootmine on mõtetu. UUED MÕISTED!
Toitained on kõik söödas olevad aineid, mida loom kasutab energia saamiseks, kehaainete 
sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Toitained on nii orgaanilised ained (valgud, rasvad, 
süsivesikud, vitamiinid jt) kui ka mineraalelemendid. 
Toitefaktorid on need toitaineid, mida loom ise ei suuda sünteesida(nt valku suudab sünteesida),
need peavad pärinema söödast. Loom (nt hobune) hoiab söömisega, söödaga kehatemperatuuri. 
Külmema ilmaga sööb rohkem, pidevalt. Kui tekk seljas, siis ta niipalju ei taha.  SÖÖTADE KLASSIFIKATSIOON 1.HALJASSÖÖDAD: -karjamaarohi;
-põllult saadavad haljassöödad; 2. KORESÖÖDAD: -hein
-rohukuivitised;
- 3. 4. TÖÖSTUSLIKUD KÕRVALSAADUSED: -piiritusetööstuse jäägid;
-õlletööstuse jäägib;
-suhkrutööstuse jäägid;
-tärklisetööstuse jäägid; 5.JÕUSÖÖDAD: -teraviljad, jahud;
-kaunviljad;
-konservviljad;
-õlitaimede seemned, šrotid, koogid; LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


6.LOOMSED SÖÖDAD: -piimasöödad;
-kalasöödad;
-lihasöödad;
-muud loomsed söödad; 7.MIKROOBSED SÖÖDAD(soolestiku töö parandamiseks, muuta efektiivsemaks);
8.MINERAALSÖÖDAD(erinevate, nt keedusool, mineraalide koostis);
9.SÖÖDALISANDID;
10.SEGAJÕUSÖÖDAD SÖÖTADE RÜHMITAMINE Keemilise koostise järgi võib söötasid liigitada veel mahlakateks söötadeks
HALJASSÖÖDAD: on taimede vegetatiivosad (lehed, varred), mida loomad saavad karjamaalt 
või söödetakse etteniidetult. Haljassöödad on mäletsejaliste (veiste, lammaste, kitsede) ja 
hobuste suviseks põhisöödaks. Haljassöötade hulka kuuluvad nii karjamaarohi kui ka põllult 
saadavad haljassöödad. Põllult saadavad haljassöödad nagu haljassegatis, haljasmais ja 
haljasraps. Söödagaleega on proteiinirikas liblikõieline haljassöödakultuur. Ädal saadakse teise
või kolmanda saagina varakult koristatud rohumaalt või põldheina põllult. 
Karjatavad ainult mahepõllumehed. Seal sa ei saa kontrollida mida ja kuipalju keegi sööb. 
Puuduvad koristuskulud ja muud, kõige odavam söötmisviis. 
KORESÖÖDAD: on toorkiurikas (kuivaines 25...35%) kuivatatud rohusööt, mistõttu teda nim. 
Koresöödaks ja ka mahukaks söödaks. Noorel loomal ei ole vats välja arenenud. Põldhein ja 
kultuurniiduhein.  Rohukuivseid  valmistatakse värskest rohust kiirkuivatamise teel. 
Tohukuiviste toiteväärtus on ligilähedane haljassööda omale.  
MAHLAKAD SÖÖDAD: silod, kartul ja juurviljad.  Silo on orgaaniliste hapete, peamiselt 
piimhappe toimel konserveerunud haljasmass.  Sileerimine on söötade konserveerimine ja 
säilitamine happelises, õhuhapnikuta (anaeroobses) keskkonnas. (hein pannakse üksteise peale ja
traktorid tallavad seal peal, et saada õhk heina seest välja. Hiljem kui see auk on täis, kus hein 
on, pannakse mitu kihti kilet peale, et tekitada õhukindel keskkond, kus tekib käärimine).
Märgsilos kuivainet 15...25%, närbsilos kuivainet 25...40% ja kuivsilos on 40...50%.
Kuivaine on oluline, sest loom/inimene saab sellest energiat. 
TÖÖSTUSLIKUD KÕRVALSAADUSED: mitmesuguste toiduaine tööstuse kõrvalsaadused. 
Praak on etanooli valmistamisel destillatsiooni jääk. Õlleraba on õllevalmistamise 
kõrvalsaadus. Nii praak kui raba täiendavalt kuivatatakse, et suurendada nende kasutamisaeg 
loomsöödana. Õllepärm on õlletööstuse kõrvalsaadus mis jääb pärast õlle käärimist nõu põhja.
JÕUSÖÖDAD: teravili on praegusel ajal üks olulisem loomasööt, sest intensiivse piimatootmise
juures ei ole võimalik loomade energiatarvet ilma teraviljata katta. Ühest KG teravilja kuivainest 
saavad veised 12...14, MJ metaboliseeruvat energiat. Meil on peamisteks söödateraviljadeks 
kaer ja oder, mis on üldjuhul jahvatatud. Kaera puuduseks on suur sõkalde sisaldus (23...25% 
teratuuma massist), selletõttu on kaerajahu ka võrdelmisi toorkiurikas kuivaines 11...12%).  Mais
on väikese
JÕUSÖÖDAD II:  kaunviljad on taimsed proteiinisöödad, kuna nendes on 2...2,5 korda rohkem 
proteiini kui teraviljades (kuivaines 25...30%).  Hernes sisaldab keskelt 25% proteiini.  LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


JÕUSÖÖDAD III: taimeõli tootmiseks kasutatakse mitmesuguseid õlitaimede (päevalill, raps, 
maapähkel) samuti kaunviljade (soja) ja mõnede kiudtaimede (puuvili, lina, kanep) seemneid. 
Kook saadakse mehaanilise töötlemise teel. Šroti puhul toimub õli eraldamine keemiliselt. 
Rapsikoogis on rohekm ME kui šrotis, proteiini aga vähem. Rapsikoogi ja -šrotiga võrreldes on 
linakoogis ja -šrotis veidi vähem proteiini (kuivaines 32...36%) ja ka toorkiudu (kuivaines 
10...10,5%). Sojašrotis on ligi 50% proteiini.
LOOMSED SÖÖDAD: loomsed söödad on loomsed põhi-ja kõrval saadused, nagu piim, liha, 
kala ning nende töötlemisel saadavad produktid. Nad on proteiinirikkad (välja arvatud vadak, 
kust kaseiin on eraldatud) ja nendes sisalduv valk on kõrge bioloogilise väärtusega.  Täispiim  
on kallis sööt ja seda kasutatakse Igal riigil on olemas söötade tabelid – kus on kirjas mis mida ja kui palju sisaldab!
Erinevad loomaliigid vabastavad aineid söödast erinevalt. Seepärast on igal loomaliigil erinev 
söödasaamise tabel.  ÕIS-is on üleval leheküljed, need kopeerida siia!!! Kindlasti vaata ka! LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


04. MÄRTS 2019 Söödas on need asjad mida me igapäevaselt vajame. Loomad kasutavad toitaineid ka toodangu 
moodustamiseks. Nt lisaenergiat kasutab piimalehm piima tootmiseks ja lihaveis liha tootmiseks 
(liha juurdekasvuks).
Toor proteiin,;toorrasv; toorkiud(komponent taimedes, nt rohttaimedes see mis domineerib. Kiud
on see mis hoiab taime püsti. Aitab taimel püsti olla); lämmastikuta ekstratiivaineid. N-ta e.- 
ained on teraviljades kõigi põllumajades loomade, - lindude ratsioonis. Kõigerohkem on need, 
siga, lind, liha. Seal on 70% päevasest sööda kogusest (mis loom peab ära sööma). Mäletsejatel 
on põhiline toitaine toorkiud. Mäletsejate organism on ajajooksul kohanenud, et vabastada 
energiat toorkiust. 
Piim – toitainete allikas. Pühvel on Lõuna- Euroopas kelle piimast tehakse mozzarellat.  Kõik elusorganismid vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme faktorit – õhku , vett toitu
Nende kolme faktori mõjul toimub elusorganismide kasvamine, arenemine, emasloomadel loote 
kasvatamine, produktiivloomadel toodangu moodustamine jt. arvukad elusprotsessid. TOITEFAKTOR JA TOITAINE
Söödad sisaldavad mitmesuguseid keeruka ehituse ja koostiseg ühendeid. TOITEFAKTOR:
14 vitamiinim,
 24 mineraalelemanti, 
vesi ja õhuhapnik 
Rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped, proteiin ja selle koostises leiduvad nn 
asendamatud aminohapped, 
energia , mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast ja proteiinis.  SÖÖTADE KEEMILINE ANALÜÜS
Kuivaine =100-vesi
Orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk
Toortuhk (mineraalid)
Mineraalained – tuha töötlemisel happega
Proteiin ( 6,25 x N- kaheetapiline. Kõigepealt sööda lämmastiku sisaldus, tead et 16% sajast ja 
tagurpidi arvutad saad 6,25)
Toorrasv – määratakse alkoholidega ekstraheerides
Süsivesikud – tärklis, suhkrud – laboris määramine
Toorkiud – hapetega söödaproovi keetmine.
Lämmastikuta ekstratiivained
Vitamiinid, ensüümid ja hormoonid – keeruline analüüsi metoodika. Silos on 35% kuivaineid, heinal on 83% kuivaineid. 
Toitained (mida loom vajab) on kõik kuivaines! Ööpäevas on loom võimeline ära sööma teatud 
koguses kuivaineid. Kui kuivaine läheb üles (%) siis looma võime toidu koguse ära söömises 
väheneb.  LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Nt inimene võiks ära süüa suures koguses puuvilju (banaan, õun jne) aga kui on nt küpsised 
laual, siis seda võib võrrelda heinaga (85%), seda ei söö sa nii ohtralt. Mida kuivaine rikkamad 
asjad/toidud on, seda rohkem tahame vett juurde tarbida. Kuivatatud toiduproov läheb ahju 550 kraadi juurde, põletatakse ära ja siis saame teada 
tuhasisalduse.
 Algproovimass – jääk (toortuha mass) = orgaanilise aine kogus/sisaldus
Proteiiniks nim kõiki söödas olevaid lämmastikku sisaldavaid aineid. Inimtoidust erinev. 
Inimtoidu puhul näitame valgu sisaldust.
 
SÖÖDAD 
Söödad rühmituvad järgnevalt:
1.rohusöödad, karjamaahein (nt hobune, lehm, veis – nende igapäevaselt peab neil söök ees 
olema. Rohusöödad hoiavad nende seedetrakti töös)
2.põhk (kasutatakse pigem allapanuks. Kehva söödavarumisega aastal kasutati kvaliteetset 
teravilja põhku looma söödana. Energia sisaldus on 3ndiku võrra madalam kui heinal. Saab 
vähem energiat aga loomal on täiskõhutunne)
3.tera-ja kaunviljad ning nende jahvatussaadused (nendega söödame sisuliselt kõik 
põllumajandus loomad ära – nt suure toodanguga looma toiduratsioon on 50% silo ja 50% muud/
jõusöödad – nt õlitaimed, teraviljad + mineraalsöödad. Selline ratsioon on, et toodangu 
suurendamiseks oleks kergesti seeditavad süsivesikud ehk lämmastikuta ekstratiivained nt 
suhkur) 
4.õlitaimede seemned ja neist saadavad söödad (rapsi seemnes ise on 45% rasva. kook- 
rapsikook, koogi puhul kasutame mehaanilist töötlemist. Õli rapsiseemnest kätte saada, eelnevalt
kuumutatakse, siis jahvatatakse suures hakkliha masinas, kus õli eraldub. 10%+ rasva; šrott- 
rapsišrott, kasutatakse kemikaale, ehk algus on sama, seeme jahvatatakse aga seejärel teda 
töödeldakse. Pihustatakse keemiline lahus peale. Kemikaal reageerib seemnes oleva rasvaga ja 
tekib kihistumine. <3% jääb rasva. Keerulisem ja nõuab suuremat rahastust.
5. mugul- ja juurviljad (nõuab liigapalju ressurssi, tahab kuiva tingimust. Nt kartul – nõuab 
selle pesemist ja hoiustamist)
6.loomsed söödad (piimad-vasikate ülessöötmiseks, kondijahud, lihajahud kuni kalajahuni välja)
7.tööstuslikud kõrvalsaadused (õlle tööstuse kõrvalsaadus, piirituse tööstuse kõrvalsaadus, 
suhkru/pärmi kõrvalsaadus)
8.mikroobsed söödad (on ’’uinuval’’ kujul, neid pannakse näpuotsaga toidule, et soolestiku 
mikrofloorat mitmekesistada)
9.mineraalsöödad 
10.söödalisandid 
11.segasöödad  Kui veise ratsioonis oleks ainult silo, suudab ta maksimaalset toota ööpäevas 20kg (20kg juurde) 
piima.  Keemilise koostise järgi võib söötasid liigitada veel:
Mahlakateks söötadeks (väikese kuivainesisaldusega)
Koresöötadeks (suure toorkiusisaldusega)
Jõusöötadeks (suure energiakonsentratsiooniga) LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Proteiinisöötadeks (suure proteiinisisaldusega nt sojakook, rapsikook, kus ligi 50% kogumassist 
võib olla proteiin) jne Söötasid võib jagada ka põhi- ja kõrval- saadusteks. Igapäevases söötmispraktikas tehakse 
veiste söötmise juures vahet ka põhisöötade ja jõusöötade vahel.
http://ph.emu.ee/~irjel/söötmine/söötade%20moodul/  KONTROLLTÖÖKS ÕPPIMISE 
MATERJAL! Sööt jaguneb KUIVAINE ja VESI. 
Kuivaine jaguneb ORGAANILINE AINE ja TOORTUHK (MINERAALID)
Orgaaniline aine jaguneb LÄMMASTIKKU SISALDAVAD AINED jaLÄMMASTIKUTA 
AINED ja VITAMIINID, FERMENDID ja HORMOONID.
Toortuhk(koosneb mineraalainetest) jaguneb KALTSIUM ja FOSFOR
Lämmastikku sisaldavad ained jagunevad PROTEIIN
Proteiin jaguneb PUHAS VALK ja AMIIDID
Lämmastikuta ained jagunevad LÄMMASTIKUVABAD EKSTRAKTIIVAINED ja 
TOORRASV ja TOORKIUD PROTEIIN Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Nii näiteks on juurviljades ainult umbes 1% 
proteiini, verejahus aga 80%. üldiselt. On taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti 
süsivesikuid – tärklist, suhkruid, toorkiud. Söötadele hinnangu andmisel proteiinisisalduse järgi 
lähtutakse loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui 
sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. TOORRASV Söötade toorrasvasisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivainest. Üksnes mõnedes söötades on
seda rohkesti n.o õlitaimede seemned – päevalilleseemned 30%, rapsiseemned 36%, 
maapähkliseemned 40% kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomsöödaks harva.  TOORKIUD Teatud kogus toorkiud peab aga olema kõikide põllumajandusloomade ja ka lindude 
söödaratsioonis. See on vajalik normaalseks seedimiseks. Söötade toorkiusisaldus on tihedalt 
seotud taime eaga. Nooremates taimedes on toorkiud vähe ning selle koostises on ülekaalus 
tselluloos, mis on mäletsejaliste poolt hästi seeditav. Taimede vananedes rakukestad puituvad, 
tõuseb ligniinsisaldus, mis on praktiliselt seedumatu taimeraku koostiskomponent. Rohkesti 
on toorkiudu põhkudes – 40%, heintes – 25..35%. vähe teraviljades – 2...12%, kartulis, 
juurviljades – 0,4...2%.           N-VABAD EKSTRATIIVAINED(tärklis ja suhkrud, mis on kergesti seeduvad. Loom saab kiiresti ja suht suurel hulgal energiat) Söötade lämmastikuvabade ekstratiivainete sisaldus = KA – (TT + TR + TK + TP)toortuhk 
toorrasv toorkiud toorproteiin
Rohusöötade kuivainest moodustavad lämmastikuvabad ekstratiivained peaaegu poole. Põhus on
neid üle 30%, teraviljade kuivaines on 65...75% kartuli, juurviljade kuivaines on 80...82% LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad


Tärklisrikkad söödad on: teraviljad (45...70%), kartul (12...20%) suhkruid on rohkesti: 
haljasmaisis (6%), suhkru - (16%) ja poolsuhkrupeedis ( 13%), punapeedis (8...12%), ka 
kõrrelistes heintaimedes. Orgaanilisi happeid (piim-, äädik-, võihape) leidub heas silos.  LOOMAKASVATUSE_ALUSED_2019/kevad