vaimumaailma kajatavaid allikaid on äärmiselt vähe säilinud. Sellest kõnelevad vaid nappid vihjed vanemates kirjalikes allikates. 2. Mõisted: Vägi- Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolenid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge või jõudu. Hing- oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. 3. Milline oli muinaseestlaste suhtumine loodusesse? Muinaseestlaste elu oli väga tigedalt seotud loodusega. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seiokohast: „nagu mina talle, nii tema minule“. 4. Kirjelda lühidalt muinaseestlaste jumalaid ja jumalusi. Jumalaid oli palju. Setumaal oli Peko, Viljandis oli Metsik, Saaremal oli Taara, Eestis oli veel ka palju haldjaid. 5. Millised olid ja on eestlaste ohvripaigad. Ohvripaigad olid hiid või üksikud puud, allikad, kivid, harvemini mõned järved jõed. Pühadeks puudeks peeti eelkõige tammesid ja pärnasid 6
Sept – 10. Nov). Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kodu külastama. Nende kostitamiseks kaeti laud, millel pakuti paremaid toite. Sügisel lõikuse ja loomade tapu ajal oli värsket liha, leiba, käkke, putru ja üldse muud uudset. Hingede ärasaatmisel köeti neile ka sauna ja pandi lavale valmis pesemisvahendid ja vihad. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, et mitte hingi pahandada. Loodus oli muinaseestlaste jaoks väga oluline, sest sellest sõltus nende terve elu ja olu. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast – nagu mina talle, nii tema mulle. Seetõttu suhtusid inimesed loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult. Kõikjal esines veel teatud vaime ja ka haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kodu. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Tuntud olid metsaisad ja –emad, nurmeemad ja – isad, põllu ja veevaimud jt, kusjuures tähtsamaks peeti naissoost vaime. Neid nimetati ka haldjateks
Inimene, kes omab mingit väge nimetatakse targakse või nõiaks. Väge polnud kõikjal ühe palju. 2. Eestlaste 4 uskumust seoses hingedega Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks Magamise ajal sai hing ajutiselt kehast lahkuda, aga surma korral lahkus jäädavalt Peale surma jätkab hing oma elu hiies või kalmistul Arvati ka, et surnud inimese hing siirdub putukatesse 3. Suhtumine loodusobjektidesse Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Oli seisukoht nagu mina talle, nii tema mulle. Neisse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Inimesed ei pidanud ennast looduse valitsejaiks. 4. Eestlaste muinasjumalad Muinas jumalad olid Uku ja Taara, kuid neil ei olnud suurt tähtsust. 5. Kuhu ja milleks ohverdati? Ohvripaigad olid hiied, üksikud puud, allikad, kivid, mäed, järved, jõed. Ohverdati, et muuta vaimud, haldjad ja jumalad heatahtlikuks. 6. Maagia tähtsus
Muinasusundi ja tänapäeva uskumuste võrdlus Uskumused tänapäeval ja uskumused muinasajal erinevad üksteised väga palju. Pika aja jooksul on muutunud inimeste eluviis ja koos sellega tavad ja uskumused. Muinasajal olid eestlased väga tihedalt seotud loodusega, see oli nende jaoks püha. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast nagu mina talle, nii tema mulle. Pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Vägi on muinasusundi üks põhimõiste ja põhielement. Lisaks füüsilisele kehale arvati, et igal elusolendil on ka eriline vägi. Väge oli ka teatud objektides ja paikades. Taeva vägi ilmnes eriti selgelt äikese ajal. Väge oli ka sõnades, nende abil sai loitsida, haigusi ravida ja nõiduda
Hing oli inimese isikupärs kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing ringi rännata,surma ajal lahkus see jäädavalt. Üldiselt arvati, et peale sruma hing jätkab oma elu uues kodus, hiies või kalmistul. Tähtsalt kohal oli usk hauatagusesse ellu. Sellepärast pandi surnutele kaasa palju panuseid. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Muinaseestlaste elu oli tihedalt seotud loodusega. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust. Kõikjal esines teatud vaime ja haldjaid. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Tuntud olid koduhaldjas Tõnn, jumal Taara, jumal Uku. Vaimud, haldjad ja jumalad polnud oma loomult inimeste vastu ei hea ega pahatahtlikud. Heatahtlikkust üritati saavutada ohverdamisega. Selleks olid kindlad ohvripaigad hiied, puud, allikad, kivid. Ohverdamine leidis aset tavaliselt pühade ajal
neid tappa. · Hing jätkab elu oma uues " kodus" hiies või kalmistu. · Usk hauatagusesse eluu oli tähtsal kohal. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käeäiku. Hingede aeg-pidi olema vaikne aeg, ei tohtinud lärmitseda, see võis hinge pahandada. Suhtumine Loodusesse: inimesed pidasid end üheks osaks looduses ja arvasid kõigil ja kõigel on oma hing. Oli seisukoht et kuidas mina talle nõnda tema mulle. Loodusobjektidesse suhtuti sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati selle samaväärsust. Muinasjumalad: Tõnn-koduhaljdas Pärnu-ja Viljandimaal. Peko-setudel viljasalves-toodi välja vaid põllutöö ja karjaga setud tähtpäevadel- -väe kõrgjumalaid. Tarapita-saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas siis saaremaale. / sõja ja palvehüüd "Taata avita") Ohvripaigad:
samastuda ja on emotsionaalne lähenemine. 4. Esteetilise hoiaku hedoonilise õigustamise teooria järgi on objekti nautimise taotlus üheks esteetilise hoiaku tingimuseks. Usutakse, et kunstiteose üle mõtisklemine toob kaasa rahulolu ja heameelt. 5. Esteetilise hoiaku kunstimõistelise õigustamise järgi on kunst olemuslikult esteetiline nähtus ja kui seda vaadelda mitteesteetiliselt, siis oleks see kunstiteose suhtes väär teguviis. Erwin Panofsky järgi on loodusobjektidesse esteetiliselt suhtumine vabatahtlik, aparaatide ja riistade puhul kahjulik (kuna nende puhul on tähtis otstarve, et mitte asja huvitu uurimine), kunstiteoste puhul on esteetiline hoiak kohustuslik. 1. Esteetilise objekti objekti- ja subjektikeskseid tähendusi on palju ja neid tuleb aja jooksul juurde. Objektikeskse lähenemise järgi eksisteerivad esteetilised objektid isegi siis, kui me neid parasjagu ei näe. Kunstilises objektis nähakse
kodus hiies või kalmistul. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse ellu. Surnule pandi hauda kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Sööki-jooki viidi kalmule veel hiljemgi, kui seal peeti mälestussööminguid. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Mihkli- ja mardipäeva vahel oli hingede aeg. Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kodu külastama. Põletamismatused usuti, et nii vabaneb hing kiiremini kehast. Loodusobjektidesse lähtuti seisukohalt nagu mina talle, nõnda tema mulle. Seepärast suhtuti loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult. Kogu loodust peeti omataoliseks ja austati sellele samavääriliselt. Kõikjal esines teatud vaime ja haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kod. Nad olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Konkreetsetest jumalatest nimetarakse Läti Hendriku koornikas vaid Tarapitat (Taarat). Võrreldes Eesti ja naaberrahvaste muinasusundeid torkab
(söök, jook, riideribad jne), kuid on teada, et ära ei põlatud ka inimohvreid. Pühadeks paikadeks, kus ohverdamine toimus, olid hiied, allikad, jõed, järved, kivid ehk ohvrikivid. · Maagia: oli ohverdamise juures väga tähtis osa. Maagia põhines arusaamal, et asjade ja nähtuste vahel võivad olla seosed, mida on võimalik mõjutada. Tähtsal kohal oli ravimaagia. · Suhtumine loodusesse: Muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast-nagu mina talle, nii tema mulle, kui inimene kahjustas midagi, siis võis mets vastutasuks eksitada või vesi uputada jne. Seepärast suhtuti loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult. · Vaimud, haldjad, jumalad: nad kõik olid kindla paiga hoidja ja kaitsjad. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle vahetus läheduses(Tõnn, Peko). Eestlaste jumalatest on teada, et austati Taarat ja arvatavasti ka Ukut
äratavat. Üheks muinasusundi põhimõisteks oli vägi, mis arvati olevat kõikidel elusolenditel, peale oma füüsilise keha. Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas, sõnades. Tarkadeks või nõidadeks nimetati inimesi, kes oskasid sõnade abil loitsida, haigusi ravida. Targad kontrollisid väge. Vägi oli muinasusundi põhielemendikd- elusolendites teatud objektides, paikades ja taevas, aga ka sõnades. Kõige enam väge oli südames küüntes, veres ja juustes. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast: nagu mina talle, nii tema minule. Kõikjal esines veel vaime ja haldjaid, kes olid kindlate paikade hoidjad ja kaitsjad. Koduhaldjatega tuli hästi läbi saada ja seetõttu ohverdati igast tootest veidike ka talle. Peko oli koduhaldjas, kes toodi välja vaid põllutöö ja karjaga seotud päevadel. Taara- saarlaste jumal aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud. Uku oli Eestis tuntud jumal.
annaabi.ee 
