Litograafia (1)

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō ' kirjutan ') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.
(Lametrükk on trükitehnika, mille puhul trükiplaadi pind on täiesti tasane. Värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Tuntuim tehnika on litograafia ehk kivitrükk.)
Trükkimiseks on vaja litokivi . Litokivi ehk litograafiakivi on peeneteraline ja savikas lubjakiviplaat, mida kasutatakse litograafias. Litokivi lihvitakse tavaliselt 8–12 cm paksuseks . Seejärel joonistatakse kivile rasvase kriidi ja/või tušši abil kujutis, mida söövitatakse nõrga lämmastikhappe lahusega. Happe toimel ühineb värvis sisalduv rasv keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Pärast seda kaetakse plaat kummiaraabikuga, et kaitsta sinna peale tehtud kujutist.Trükkimiseks kantakse trükivärv niisutatud kivile. Värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Seejärel trükitakse litopressi abil soovitud arv kujutisi (kivilt on võimalik saada piiramatul hulgal tõmmiseid). Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.
18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796–98. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik , vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised.
1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.
1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.
Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut.
1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (Bayrischer Gemäldesaal), millest 1821 . aastani oli välja tulnud 108 lehte.
Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks .
1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.
Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.
Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.
Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk.
Esimese litograafilise trükimasina ehitas New Jersey paberitootja Ira A. Rubel 1906. aastal. Selles trükimasinas kanti kujutis trükisilindrilt kummiplaadile ja sealt edasi paberile. Taolist tehnoloogiat, kus kujutis trükitakse paberile kummisilindri abil, kasutavad peaaegu kõik tänapäevased ofsettrükimasinad.
Litograafia liike:
Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tušiga (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt.
Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist.
Tuntumaid litograafe:
Maailmas

• Lovis Corinth (1858–1925)
  
• Honoré Daumier (1808–1879)
  
• Eugène Delacroix (1798–1863)
  
• Théodore Géricault (1791–1824)
  
• Francisco Goya (1746–1828)
  
• Oskar Kokoschka (1886–1980)
  
• Käthe Kollwitz (1867–1945)
  
• Adolph Menzel (1815–1905)
  
• Max Slevogt (1868–1932)
  
• Henri de Toulouse -Lautrec (1864–1901)
  

Eestis

• Eduard Hau
  
• Alo Hoidre
  
• Evald Okas
  
• Georg Friedrich Schlater
  
• Olev Soans
  
• Evi Tihemets
  
• Mare Vint
  
• Tõnis Vint
  
• Eduard Wiiralt