Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graph 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati. (Lametrükk on trükitehnika, mille puhul trükiplaadi pind on täiesti tasane. Värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Tuntuim tehnika on litograafia ehk kivitrükk.) Trükkimiseks on vaja litokivi. Litokivi ehk litograafiakivi on peeneteraline ja savikas lubjakiviplaat, mida kasutatakse litograafias. Litokivi lihvitakse tavaliselt 812 cm paksuseks. Seejärel joonistatakse kivile rasvase kriidi ja/või tussi abil kujutis, mida söövitatakse nõrga lämmastikhappe lahusega. Happe toimel ühineb värvis sisalduv rasv keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Pärast seda kaetakse plaat kummiaraabikuga, et kaitsta sinna
kujundamisega. Vastavalt materjalile eristatakse klassikaliselt jrgmisi alasid:klaasikunst, tekstiilikunst, keraamika. Skulptuurid: Linda kuju (Linda mel), Russalka (1902 A.Adamson), Vike Merineitsi (Koppenhaagen), Pissiv Poisike (Brssel), Suur Svinks (Giza pramiidide vljal). Graafika on kujutava kunsti liik, mille phivljendus on joon ja peamiselt mustvalge, vahel kahevrviline pind. Jaotatakse: krgtrkk(linoollige), sgavtrkk ja lametrkk (litokivi). Olev Soans elas Keilas ja tegeles ka infograafikaga. On teinud mitmeid kultuuriloosi kaarte. Kokku on ta teinud 38 kaarti. Nited: Eesti kultuurilooline kaart, Tallinna kaart, Hansakaart. O.Soansi poolt ilmus rohkem kui 70 infograafilist Eesti kaarti raamatuna. Eesi kunstimuuseumid: KUMU- psiekpositsioon, Eesti kunst alates balti- sakslastest kuni kaasajani. Avati 2007, valmis 2006, arhitekt Pekka Vapaavuri. Kadrioru loss- vliskunsti muusum. Eesti olev vlismaine
Vanadest lametrükitehnikates on tuntuim litograafia. Monotüüpia lametrüki tehnika, kus värviga metall- või klaasplaadile maalitud kujutisest saadakse trükkimisel harilikult üks tõmmis. Litograafia Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graph 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks võetakse 812 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tusiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele). Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga.
Peale lahust kasutatakse kummiaraabikut, et kaitsta joonist (2). Peale seda pestakse kivi ja kaetakse see värviga. Ja nagu ülevalpool mainitud tõrjub kiviplaadil joonisevaba pind vesi värvi eemale ja süvisega pind tõmbab värvi endasse. Peale neid mitmeid protsesse on esialgne joonis valmis, et 5 kanduda paberile. Paber asetatakse joonisele ja see käib pressi alt läbi. Nii kandub värv paberile (3). Litokivi saab kasutada mitmekümneid ja –sadu kordi ning trükipaberit saab mitmeid kordi üle trükkida, varjude ja värvi lisamiseks. Kivi pinda on võimalik taaslihvida, et luua sellele uusi pilte. Sellise kiire trükitehnoloogia arenguga tekkis vajadus vähendada käsitööd. 1846. sündis R.March Hoe ideel rototrükimasin. Selle masina eripäraks oli see, et ta trükkis paberile, kartongile kui ka plastikule. Tänapäeval on selline
trükitehnoloogia on selle Edasiarendus litograafia Trükimatriitsiks kaśutatakse siin kivi . Matriits valmistatakse keemilise protsessi tulemusena. Trükkimise protsess on totaalselt erinev võrreldes seniste tehnoloogiatega. Matriitsi trükitavad osad on vett hülgavad ja mittetrükkivad osad vett siduvad. Seega on litograafia praeguse ofsetplaadi eelkäija. Litograafia tuleb iseenesest kreekakeelsest sõnast LITHOS - kivi. Litokivi ja peegelkujutis es trükis Münheni kaardist. 15. Kirjelda siiditrüki raami tööpõhimõtet Siidivorm kujutab endast raamile pingutatud poorset kangast. Vanematel aegadel kasutati selleks ehtsat siidi. Tänapäeval on kasutuses sünteetilised materjalid nagu nailon ja polüester, kuna siid ei ole piisavalt tugev materjal. Uusim leiutis on veel metallvõrk, mis oma vastupidavuselt ja trükikvaliteedilt hetkel tehnoloogia viimane sõna. 16
annaabi.ee 
