Lisainfot "Johann Köler" (1)

Johann Köler' ist

Johann Köler sündis 8. märtil aastal 1826 Vastsemõisas. Köler suri aastal 1899 22. aprillil Peterburis.
Tema aluse eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile.

Elukäik

1835–1837 – Viljandi elementaar- ja kreiskool
1839–1846 omandas Cēsises maalermeister Faberi töökojas maalrikutse
1848–1855 Peterburi Kunstide Akadeemia. Esialgu õppis õhtuklassis joonistamist, hiljem Markovi juhendamisel maalikunsti, lõpetas akadeemia ajaloomaali alal mütoloogiaainelise teosega " Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855, õlimaal). Teos on Eesti Kunstimuuseumis ja selle eest pälvis Johann Köler väikese kuldmedali.
1857 – täiendas end välismaal. Läks Berliini kaudu Pariisi, käis Saksamaal, Hollandis ja Belgias.
1858 – reisis üle Alpide ning läks Milano , Genova ja Firenze kaudu Rooma , töötas ühes eraakadeemias kostüümiklassis, omandas täiuslikult akvarelltehnika
1857– 1859 – esitles kompositsiooni "Kristus ristil" (õli, Eesti Kunstimuuseum), mis 1859. aastal sattus Rooma kunstinäitusele. Johann Köler valiti Rooma Saksa kunstiühingu liikmeks
1861 – Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetus
1862 – tagasipöördumine Peterburgi, kus ta sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis
1862– 1874 – suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetaja
1869–1870 – töötas Peterburi Kunstiakadeemia õppejõuna
1886 –1889 – Viinis , Nice'is ja Pariisis
1867. aastast professor . Tiitli sai riigikantsler Aleksandr Gortšakovi portree eest (1867, õli, Moskva Ajaloomuuseum)
1877 . aastast Peterburi Kunstiakadeemia nõukogu ülemääraline liige
1874. aastast Belgia Kuningliku Akvarellistide Ühingu auliige.

Tegevus Eestimaa hüvanguks

Johann Köler oli koos Eesti lihtrahvast pärit nn Peterburi patriootide Philipp Karell, Friedrich Nikolai Russow , Johann Rudolph Berendhoffiga esimesed, kes hakkasid tõstatama küsimust vajadusest Eestimaa ajaloo eestlastepoolse tõlgendamise kohta, mis oleks erinienud 19. sajandi teise pooleni kehtinud baltisaksa ajaloolaste tõlgendusest Eesti- ja Liivimaa vallutamisel 13. sajandil. Köleri poolt Jakob Hurdale saadetud kirjas tõstatatud teema oli aluseks Carl Robert Jakobsoni “esimeses isamaakõnes” 1868. aasta oktoobris Tartus toodud teesidele, mis tegid Eesti ajaloo hindamises põhimõttelise muudatuse , muutes senise baltisaksa ajalookajastuse: kui varasemas käsitluses valitses Eestis enne sakslaste tulekut 13. sajandi alguses metsik ja barbaarne aeg, siis Jakobsoni järgi oli Eestis kuni sakslasteni “valguseaeg”, millele pärast vallutust järgnes mitme sajandi pikkune “pimeduseaeg”, mis alles ärkamisajal on muutumas “koiduajaks” – uue vabaduse perioodiks .
Köler võttis osa eestlaste rahvusliku liikumise algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja Venemaa võimuorganite vahel. Pooldas Eesti Aleksandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.