Inglise keeles: Milky Way Saksa keeles: Milchstrasse Hiina ja jaapani keeles tuntakse seda kui ,,hõbedane jõgi" Linnuteest üldiselt Linnutee on varbspiraalne (SB) galatika Läbimõõt umbes 30 kiloparsekit (kpc) ehk 100 000 valgusaastat Paksus umbes 1 kiloparsekit (kpc) ehk 3 262 valgusaastat Suuruselt teine galaktika Kohalikus Galatikarühmas Sisaldab umbes 200-400 miljardit tähte Umbes 13,2 miljardit aastat vana Linnutee välimus Kunstniku nägemus Linnuteest Vaade Linnuteele Amburi tähtkuju suunas Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Linnutee läbib järgmisi tähtkujusid Skorpion, Altar, Vinkel, Lõunakolmnurk, Sirkel, Kentaur, Kärbes,
Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris. Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Esimene, kes üritas kirjeldada galaktika kuju ja Päikese asukohta selles oli William Herschel 1785. aastal. Ta luges kokku tähti erinevates taeva osades ja tegi tulemusest diagrammi, milles ta paigutas Päikesesüsteemi galaktika keskme lähedusse. Kapteyn, kasutades viimistletud lähenemisviisi, nägi Linnuteed kui väikest elliptilist galaktikat (diameetriga umbes 15 kiloparsekit), Päikese asetas
mingi võõras on saabunud. Nii andis Magalhaes sellele maale nimeks Tierra del Humo ehk suitsumaa. Keerukast Ameerika ja Tulemaa vahelisest väinast läbisõit võttis aega üle kuu ning sealt jõuti välja alles 1520. aasta novembri lõpul. Viimaks avanes ees peegelsile ookean. Magalhaes nimetas selle Vaikseks ookeaniks. Tegelikult on see kõige tormisem ookean maal. Ookeanil tegi Magalhaes märkimisväärse tähelepaneku - ta nägi taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Tee Indiasse muutus üha raskemaks. Hukkus üks laev, teine aga põgenes kodumaale ühes rikkalike toiduvarudega. Sellele vaatamata otsustas Magalhaes teekonda jätkata. Reis üle ookeani kujunes oodatust palju pikemaks. Vee- ja toiduvarud lõppesid. Nõrkenud
30 kraadi kauguselt. 1610. a suunas Galilei esmakordselt teleskoobi taevasse ning sai selgeks, et riba helenduse põhjuseks on tohutu arv nõrku, palja silmaga nähtamatuid tähti. 18. sajandi lõpus alustas üks kõigi aegade edukamaid astronoome- vaatlejaid William Herschel tähtede süstemaatilist loendamist erinevatel kaugustel Linnuteest ning tegi kindlaks, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. W. Herschal näitas, et kõige paremini saab nähtut seletada oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschal visandas ka selle tähesüsteemi oletatava kuju- lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam- vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskel.
Ajalooliselt on galaktikaid liigitatud nende kuju järgi. Nähtavas universiumis on arvatavasti rohkem kui 170 miljardit galaktikat. Enamik neist on oma diameetrilt 1000 - 100 000 parsekit ning asuvad üksteisest miljonite parsekite kaugusel. Galaktikate vaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Linnutee vaatlejad ja ajaloolased Kreeka filosoof Democritus Aristotle Neoplatonistlik filosoof Olympiodorus noorem Araabia astronoom Alhazen Pärsia astronoom Al-Andalusi astronoom Faktiline Galileo Galilei William Herschel. Kapteyn Harlow Shapley Udukogude uurimine ja eristamine Kümnendal sajandil vaatles Pärsia astronoom Abd al-
Külgvaates on meie galaktika nagu kaks supitaldrikut kokkupanduna, mille vahele jääb tolm. · Galaktikat ümbritseb halo, mis koosneb tähtede kerasparvedest (suured kerakujulised tähemoodustised. Päikese kaugus on galaktikatsentrist 8,5 kpc. Päike tiirleb ümber tsentri ühes spiraalharus. Meie galaktikat nimetatakse Linnuteeks. Taevavõlvile projekteerub meie galaktika Linnuteena. Kõige lähedasem galaktika Linnuteele on Andromeeda Udukogu. 3.Kuidas klassifitseerida galaktikaid? Kirjeldage galaktikatüüpe. Ehituse järgi nelja liiki galaktikaid: · Elliptilised galaktikad on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Elliptilisi galaktikaid saab klassifitseerida lapikuse järgi (kui paljud erinevad ringjoonest). Elliptilised galaktikad sarnanevad kuju poolest munaga. Nende heledus kahaneb ühtlaselt seestpoolt väljapoole.
osalisi võib näha aga sageli. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul. 1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut. Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga Galaktika on miljonite, miljardite või triljonite tähtede kogum. Ehituse järgi jagatakse galaktikad elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Tähed esinevad peaaegu alati kogumitena, mida nimetatakse galaktikateks. Peale tähtede sisaldavad nad gaasi, tähtedevahelist tolmu ja tumedat ainet. Umbes 10...20% galaktikast on tähed, gaas ja tolm. Galaktikaid hoiab koos gravitatsioon, mille toimel galaktika osad tiirlevad galaktika keskme ümber. Arvatakse, et mõningate, aga võib-olla ka enamiku galaktikate keskmes asub must auk
( 4; lk.30 ) 6 TÄHEPARVED Gaas Orioni udukogu sees tiheneb, moodustades tähti. Lõppjärgus tekitab pilve kokkuvarisemine täheparve. Mõningate udukogude sees on sündinud tähti kogu aeg. Neid täheparvi nimetatakse hajusparvedeks. On olemas kaht tüüpi täheparvi: hajusparved ja kerasparved. ( 4; lk.30 ) TEISED GALAKTIKAD Kui Fernando Magalhaes oma ümbermaailmareisil Vaiksesse ookeani jõudis, märkas ta taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele (siin loetletuile lisanduvad veel udukogud Andromeeda ning Orioni tähtkujus) on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi vaadeldavaid udukogusid. Ettekujutus "saar-maailmadest" tugevnes pärast spektroskoopia kasutusele võtmist.
hypothesis of the Universe", et galaktika võib olla pöörlev keha paljudest tähtedest, mida hoiab koos gravitatsioon, sarnaselt Päikesesüsteemile, kuid palju suuremas mastaabis ning me näeme Linnuteed heleda jutina taevas, sest me ise asume selle sees. 1785. aastal alustas William Herschel erinevatel kaugustel Linnuteest olevate tähtede süstemaatilist loendamist. Saadud andmetes näitas, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. Ta seletas seda nähtust oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi kuju: lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskpunkti läheduses. 1845. aastal. Lord Rosso ehitas uue teleskoobi, ning oli võimeline sellega vahet tegema
umbes 30 kraadi kauguselt. 1610. a., kui Galilei esmakordselt teleskoobi taevasse suunas, sai selgeks, et riba helenduse põhjuseks on tohutu arv nõrku, palja silmaga nähtamatuid tähti. 18. saj. lõpus alustas üks kõigi aegade edukamaid astronoome-vaatlejaid William Herschel tähtede süstemaatilist loendamist erinevatel kaugustel Linnuteest ning tegi kindlaks, et tähtede tihedus taevasfääril kasvab järsult Linnuteele lähenedes. W. Herschel näitas, et kõige paremini saab nähtut seletada oletades, et tähed ei täida ühtlaselt mitte kogu maailmaruumi, vaid on koondunud lõplike mõõtmetega piirkonda. Herschel visandas ka selle tähesüsteemi oletatava kuju - lapik ketas, mille paksus on umbes viiendik läbimõõdust. Et Linnutee heledus on kõigis suundades enam-vähem sama, oletati, et Päike asub süsteemi keskel.
Kahte kaaslast saab näha palja silmaga, paraku ainult põhjapoolkeral. Need on Suur ja Väike Magalhães'i pilved. Linnutee lähedal (kaugusel ca 2 mln valgusaastat) asub veel üks suur spiraalgalaktika eelpool mainitud Andromeeda udukogu, M31. Võrreldes Linnuteega, ta on suurema tähtede arvu- ja läbimõõduga, aga väiksema massiga. Kolmas lähedalasuv galaktika on Linnuteest mitu korda väiksem Kolmnurga galaktika, M33. Ta on lähemal Andromeeda udukogule kui Linnuteele ja võib osutuda M31 kaaslaseks. Igaühel nendest galaktikatest on mitu kääbusgalaktikat-kaaslast. Koos ca 50 väikeste galaktikaga moodustavad need kolm suurt galaktikat nn Kohalikku Galaktikarühma gravitatsiooniliselt seotud galaktikaparve. 9 Kasutatud kirjandus. 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Maa_%28planeet%29 2. http://et.wikipedia.org/wiki/Maa_%28planeet%29#P.C3.B6.C3.B6rlemine 3. http://et.wikipedia
viibinud ka Eestis. Nüüd on ta aga esitanud uue hüpoteesi interdistsiplinaarses teaduses. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka Universumis tervikuna. (nr 4) 8. Teised galaktikad. Kui Fernando Magalhaes oma ümbermaailmareisil Vaiksesse ookeani jõudis, märkas ta taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele (siin loetletuile lisanduvad veel udukogud Andromeeda ning Orioni tähtkujus) on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi vaadeldavaid udukogusid. 1771. a. koostas C. Messier esimese udukogude kataloogi (umbes sada objekti), seda täiendasid
Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Linnutee Linnutee tuum Kreeka filosoof Demokritos (450370 eKr.) esitas idee, et hele jutt taevas, mida tunti Linnuteena võib koosneda kaugetest tähtedest.[1] Aristoteles (384322 eKr.) aga, uskus et Linnutee on põhjustatud sellest, et suurtes kogustes tähti süttisid, kui läksid üksteisele liialt ligidale ning süttimine toimus atmosfääri kõrgemates kihtides (tol ajal
tekib hoopis mitmiktäht. Pruun kääbus on täht, mis saavutanud piisavat temperatuuri,et sünteesida vesinikust heeliumi. Kiirgab vähe ja temp madal. Galaktikad Tähesüsteemi, milesse kuulub päike koos oma planeetidega, nimetatakse galatikaks. Linnutee on nõrgalt helenduv, ebaühtlase heledusega riba. Näha pimedamal sügisööl. Seal asub palju nõrku, palja silmaga nähtamatuid tähti. Tähtede tihedus kasvab järsult Linnuteele lähenedes. Meie kodu-tähesüsteem on tavaline spiraalgalaktika, mida ümbritseb peaaegu kerakujuline vanadest tähtedest ja täheparvedest koosnev, äärte suunas hõrenev pilv halo. Päike ei ole meie galaktika keskel(u 8,5 kPv kaugusel keskpunktist.) Taevas on teleskoobiga näha veel taolisi udupilvi, nagu Linnutee. Tänapäeval on teada, et need udukogud koosnevad tähtedest(tänu paremate teleskoobide kasutuselevõtule). Elliptilistes galaktikates liiguvad tähed kaootiliselt.
tulevad need, kelle sammude ees kantakse kord minu nägu läbi laotuse lehvival Laatsaruse linal. See luuletus on selgelt kirjutatud ekstaasi, eufooria hetkedel, kui haigus ja väsimus ei olnud võtnud talt usku maailma uuekssaamisse, lunastusse ja iseendasse. Ta kõikuv eneseusk võis ulatuda luulelise suuruseluuluni: ikka veel avaldamata kogu "Saadik Magellani pilvest" oli luuletaja enda järgi saanud selle ülbe pealkirja tema kujutlusest, et ta on Magellani (Magalhaesi) pilvest siia Linnuteele meeleparandust kuulutama saadetud, galaktiline misjonär. Masenduse ja jõuetu raevu hetkedel võis geniaalne Masing aga kirjutada kehvi vemmalvärsse. Neid värsse on natuke hale ja piinlik lugeda: Vihkan seda elukratti, kelleks sa mind seadsid! Jah, ma kuulnud, et saan vatti, sest mu halbust teadsid! Mõrane kell Nii kõigub ka Masingu luule taevatippude ja tagahoovi vahel nagu tema elu ja loomingki. Tegelikult oli tema saatus traagiline: tal ei jätkunud jõudu, eneseusku ega vaimset
kohaselt koosneb universum 5% nähtavast mateeriast ja 95% tumedast mateeriast, mida pole elektromagnetkiirgust avastavate seadmetega näha võimalik [1]. Kosmilise mikrolaine-taustkiirguse (reliktkiirguse) temperatuur on 2,7 kelvinit (umbes -270°C). 2) Galaktika Galaktika on miljonite, miljardite või triljonite tähtede kogum. Ehituse järgi jagatakse galaktikad elliptilisteks, spiraalseteks ja korrapäratuteks. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Tähed esinevad peaaegu alati kogumitena, mida nimetatakse galaktikateks. Peale tähtede sisaldavad nad gaasi, tähtedevahelist tolmu ja tumedat ainet. Umbes 10...20% galaktikast on tähed, gaas ja tolm. Galaktikaid hoiab koos gravitatsioon, mille toimel galaktika osad tiirlevad galaktika keskme ümber. Arvatakse, et mõningate, aga võib-olla ka enamiku galaktikate keskmes asub must auk
Ahhaa keskuse hoone on universaalne, selle sisu võib aja jooksul vabalt muutuda. Praegu on inimesed vaimustunud tehnoloogiat ja arengust, aga võib-olla mingil ajal ei olegi see enam nii oluline, siis on võimalik sellest teha näiteks kunstimuuseum. Kõige tähtsamaks osaks hoonest võib pidada täiskuplit, mis täidab planetaariumi rolli. Seal töötab jaapanlaste poolt tehtud programm, alguses oled Tartus, siis järsku oled maa kohal ja siis jõuad juba päikesesüsteemist välja, Linnuteele. Lõpuks ka Linnutee paistab ainult kuskilt kaugelt. Keskuse interjöör sooviti kavandada nii, et saabujatele saaks kohe mingeid veidrusi luua. Esimesena teha optilised efektid, väänata lihtsate graafiliste vahenditega ruumid veidi kõveraks. Näiteks garaazist tulev koridor pidi kerge pöörde sisse võtma ja tekitama tunde nagu ruum liiguks pidevalt. Maja on postide peale ehitatud, mis segas sisearhitekte ja tükeldas
Linnutee mass on ca 0,2 triljonit Päikese massi Linnutee vanus on ca 13 miljardit aastat Linnutee tiirleb ümber oma keskpunkti, tehes täispöörde ca 250 miljoni aastaga Erinevalt Päikesesüsteemist kus tsentrist kaugemad planeedid liiguvad aeglasemalt kui lähedasemad, on Linnutee tähtede liikumiskiirus igal pool peaaegu ühesugune (või isegi suureneb kauguse kasvades) Teised galaktikad Lisaks Linnuteele, on öötaevas näha ka teisi „udusid“ Andromeda „udukogu“ Orioni „udukogu“ Suur ja Väike Magalhaesi Pilv mis kõik osutusid teleskoobiga vaatlemisel tähekogudeks e. galaktikateks Tänaseks on kataloogidesse kantud ca miljard galaktikat, igaühes vähemalt 1 miljard tähte. Avastatud galaktikad jagunevad järgmisteks tüüpideks: elliptilised galaktikad spiraalgalaktikad korrapäratud galaktikad
Linnutee mass on ca 0,2 triljonit Päikese massi Linnutee vanus on ca 13 miljardit aastat Linnutee tiirleb ümber oma keskpunkti, tehes täispöörde ca 250 miljoni aastaga Erinevalt Päikesesüsteemist kus tsentrist kaugemad planeedid liiguvad aeglasemalt kui lähedasemad, on Linnutee tähtede liikumiskiirus igal pool peaaegu ühesugune (või isegi suureneb kauguse kasvades) 10.2. TEISED GALAKTIKAD Lisaks Linnuteele, on öötaevas näha ka teisi „udusid“ 42 Andromeda „udukogu“ Orioni „udukogu“ Suur ja Väike Magalhaesi Pilv, mis kõik osutusid teleskoobiga vaatlemisel tähekogudeks e. galaktikateks Tänaseks on kataloogidesse kantud ca miljard galaktikat, igaühes vähemalt 1 miljard tähte. Avastatud galaktikad jagunevad järgmisteks tüüpideks: elliptilised galaktikad
Galaktikatevaheline ruum on väga hõre, selle tihedus on vähem kui 1 aatom kuupmeetris.Suurem osa galaktikatest on grupeerunud parvedesse, parved ise, aga moodustavad superparvi. Tume aine on meile veel väga kehvasti arusaadav, kuigi ollakse kindlad, et see moodustab umbes 90% galaktikate massist. Vaatlusandmete põhjal võib järeldada, et enamiku, kui isegi mitte kõigi, galaktikate keskmes asub supermassiivne must auk. Selline objekt asub ka meie Linnutee keskmes. Linnuteele viidates kirjutatakse sõna Galaktika suure algustähega, muudel juhtudel mitte. Hubble galaktikate klassifikatsioon o Elliptilised Elliptilised on ümmarguse või pikliku kujuga, nende heledus väheneb ühtlaselt serva suunas. Neid saab klassifitseerida lapikuse järgi. o Spiraalsed o Ebareeglipärased (ebakorrapärased) Galaktikate tüübid vastavalt Hubble järjestusele. E tähistab elliptilist , S spiraalset ja SB varbspiraalset galaktikat. Elliptilised galaktikad
annaabi.ee 
