inimesest. Filmi peategelane Max oli matemaatik ja ta suutis väga suurte arvudega peas kalkulatsioone teha. Ta oli väga enesekindel ning uskus tugevalt endasse, kuigi oli tihti segaduses. Maxil olid tihti tugevad peavalud ja ka vaimsed haigused, mis tekitasid talle hallutsinatsioone. Enesekindel oli ta minu arust, sellepärast et ta ei lõpetanud selle 216- kohalise numbri otsingut enne, kui ta leidis selle. Selle linateose juures jäi tihti segaseks, mis on reaalsus ja mis on Maxi viirastus, sest filmis olid kajastatud kõik tema mõtted ja nägemused. Selgusetuks jäi ka see, kas tema viirastused ka tähendasid midagi enamat, või näitasid tema mentaalset olukorda. Kui see film oli umbes poole peal, oli mul väga suur kõhedustunne, kuid see oli väga huvitav. Sellist mõtet ei olnud kordagi, et jätkas filmi pooleli nüüd. Film õpetas mulle, et peab olema kindel oma ettevõtmistes, kuid
sügavam ja tähendusrikkam. Rääkides natuke rohkem filmist leian, et näitlejate valikuga on täppi pandud. Eriti sümpatiseeris mulle Colin Firth'i poolt mängitud tegelaskuju Lord Henry Wotton, kellest õhkus salapära ja vastuolulisust. Samuti on Dorian Gray rolli mängima valitud Ben Barnes ideaalne kehastus Oscar Wilde loodud tegelasest. Peale hea näitlejate valiku ilmestab filmi ka suurepärane muusika ning ekraanile on toodud hea visuaal kunagisest Londonist. Huvitav faktor linateose juures oli Dorian Gray portree kujutlemine. Portreed näitas filmi jooksul korduvalt ning lisaks järk-järgult mädanemisele, tegi portree ka kõhedust tekitavaid helisid, kuigi jah, algul paistis see pigem koomiline, kuid mõistan filmiloojate püüdlust anda edasi portree koledust. Filmitegijate eesmärk oli arvatavasti luua intensiivsem sisu tõlgendus raamatust, mis neil ka õnnestust. Eriefektid, muusika ning näitlejad moodustavad suurepärase koosluse ekraniseerimaks
mille süzee on mõneti sarnane ,,Dorian Gray" omaga. Londoni tänavad näevad välja väga ehtsed ning oma ajale sobivad, kõrtsid samuti. Doriani algupärane naiivsus ning enesekindluse vähesus on väga heaks kontrastiks lõpuks välja kujunenud isiksusele. Näitlejatöö on samuti rahuldav. Kuigi ,,Dorian Gray" on hea film, kaasnevad sellega ikkagi ka mõned miinused. Esimene ja vast kõige suurem miinus oli raamatu ja linateose vaheline lahknevus. Filmist oli palju osi ära jäätud, mistõttu tundus teos kohati üsna sisutühi. Ilmselt on selles süüdi ka minu jaoks liiga pikk ning veniv algus. Selle oleks saanud lõigata ikka palju lühemaks ning tuua sisse kohti raamatust, mis olid väärt linateosesse pääsema. Filmis tehti Dorianist ka üks suurustav ja laiav rikas mees, kes pidevalt käis pidudel, kuid paberkandjal oli ta hoopis huvitatud kirjandusest ning igasugusest käsitööst, aga ka usunditest ja
sõbrannad ja püüavad teineteisele toeks olla ning üksteist nõuga abistada igas olukorras, mis on tänapäeva kiires ja ignorantses keskkonnas imekspandav. Tegelikult ei olegi nii oluline mis nende eludes valesti läheb ja mille üle kurvastama ja nutma peaks. Pigem on oluline see, kuidas nad oma nõrkustest võitu saavad ning parema tuleviku nimel end teatud mõttes ületavad. Ma usun, et kogu nende ilusate kleitide, kingade ja poppide Big Apple'I kohtade pinna all ongi see just linateose mõte Igaüks meist kukub ja tunneb valu aga tugevad on need kes uuesti püsti tõusevad ja tagasi vaatamata julgelt edasi astuvad. Seks ja linn on film igale vanusele ja nii meestele kui naistele (kuigi kinosaalis olles nägin täis saalis kahte meest?!). See on film tänapäeva maailmast ja ühiskonna mõtlemisest, meie kõigi sisemistest hirmudest, soovidest ja rõõmudest. 2 aasta pärast ei pruugi ma seda filmi enam küll mäletada, kuid sellel hetkel kui ma
Film kui elu peegel Filme on toodetud juba sajandeid. On olemas erineva zanriga teoseid nagu näiteks draama, kömooda ja põnevik, kuid alaliike on teisigi. Kõikidel filmidel peaks olema oma sisu ning mõte, mida püütakse vaatajale edasi anda. Ma arvan, et iga linateose idee on võetud elust enesest ning võib öelda, et film on justkui elu peegel. Ka Eduard Vilde teose põhjal tehtud filmis ''Mäeküla piimamees'' on mitmeid ühiskonnas levinud probleeme ning käitumismalle.69 Läbi aegade on teada tõde, et inimene ihkab ikka seda, mida tal endal ei ole ning ei osata hinnata olemasolevaid väärtusi. ''Mäeküla piimamees'' on film, kus on selline käitumine vägagi äratuntav.
tegudeks? Kas väärastunud mõttemaailm või oli eeskujuks hoopis mõni nähtud film, uudis vms? Vastust nendele küsimustele teavad ainult asjaosalised ise, meie saame ainult avaldada oma arvamust. Päev enne selle õppeaasta algust näitas ETV Ilmar Raagi filmi ,,Klass" ning paar päeva hiljem pussitas Pärnus Rääma koolis 15-aastane poiss oma klassivenda. Miks noormees seda tegi? Minu arvates sai nooruk idee filmist, sest ta oli uus seal koolis ja tundis end tõrjutuna nagu ka linateose üht peategelast, Joosepit, tõrjuti koolis. 18.aprillil avaldati internetileheküljel www.paber.ekspress.ee artikkel ,,Lapsed matkisid Ilmar Raagi filmist nähtud seksuaalvägivalda". Koolis toimus filmi ühisvaatamine, kuid Ilmar Raag sinna ei jõudnud, et endapoolne kommentaar öelda. Tema asemel tegi seda kooli sotsiaalpedagoog. Paar päeva hiljem sundisid 13-aastased poisid kaht esimese klassi poissi neid seksuaalselt rahuldama
hädadest, kuid teisalt inimestel poleks hädasid, kui poleks kultuuri. 2. Esimene vaadatud film on David Cronenberg`i loodud ,,Videodrome" (1983), mille ainestik kätkeb endas kuuldust, et TV lained tekitavad inimestel ajuvähki. Filmis pole fiktsiooni ja reaalsuse piirimaa selge ning Filmis mitmed vastandused nagu näteks tegelikkus ja illusioonid; inimene ja masin. Filmi peategelane Max satub ,,videodroomi" salapärase maailma kütkeisse ja linateose arenedes hakkab tema side reaalsusega üha enam nõrgenema. Filmis näidatakse uue kõrgetasemelise tehnika, video- ja kaabelside arengut, mis viib inimesed hoopis uuele tasemele. Tavasuhtlus asendub nüüd millega huvitava ja tohutult võimalusi pakkuva maailmaga. Filmis ,,Videodrome" kajastatakse laiemalt tehnoloogia võidukäiku. Ajastu on selline, kus toimuvad suured muutused ning osutatakse sellele, et kuhu võib moodne videotehnika lõpuks välja jõuda.
Film oli žanrilt komöödiafilm, mis rääkis lihvimata talupoisi Joosep Tootsi elust sõjaväeteenistuses ning tema katsetest võita tagasi armsa neiu Teele poolehoid, keda uhkeldav ratsaväeohvitser ähvardab üle lüüa. Peale mõne Oskar Lutsult laenatud kirjanduskuju ja nime pole filmil midagi ühist tema tuntud Tootsi-lugudega. Filmis tegid kaasa Arnold Vaino (Joosep Toots), Linda Vaino (Teele) ja Alfred Rüütli (ratsaväe allohvitser). Filmi stsenaristiks oli Alfred Rüütli. Linateose esilinastus toimus Tartu kinodes Apollo ja Central 6. novembril 1930. Koostöös Soomlastega valmis Lutsul 1932. aastal Eesti esimene heli- ja tantsufilm „Päikese lapsed“, mis on säilinud osaliselt. Filmi hääled ja sünkronisatsioon tehti Soomes Suomi-Filmi helistuudios. “Päikese laste” esilinastus toimus 3. novembril 1932 Tallinna kinos Modern ning film pälvis Eesti ajakirjanduses nii leebet tähelepanu kui ka ägedat kriitikat.
Veel huvitavamaks ja intrigeerivamaks muutub kirjandusteose muutumine filmikunsti teoseks, kui kirjandusteost tuleb tõlkida võõrast keelest koos kaasatuleva erineva kultuuri ja selle ruumiga. Loodud filmiteos võib olla kinovaatajale välismaise romaani esmatutvustus ning hilisem originaalteksti järellugemine võib teosest arusaamist, adumist ning sellest tulenevaid tõlgendusi oluliselt muuta. Pole välistatud, et see protsess võib olla ka tagurpidine ehk raamat oli loetud enne linateose vaatamist. Antud juhul oleks raamatu lugejal ja filmiteose vaatajal tegemist omamoodi kaksiktekstiga, kuid eks kirjasõna ja filmipildi võrdlemine on olnud pikemat aega paratamatus ja kirjasõna ekraniseeringu puhul saab väita, et lugemine ja vaatamine on lahutamatud mõisted. Võib-olla aitaks filmikeelde tõlkijaid see, kui nad originaalis kirjasõnas edastatud sündmusi ja tegelaskujusid ning nende karaktereid endale silme ette manaksid
Kui ikka keegi punk-riietuses tänavale läks, siis päris tihti ta ka kinni võeti ja miilitsasse viidi. Punkarite üheks atribuudiks oli juustest püsti aetud hari ning kui miilits kedagi sellist kätte sai, siis aeti pea paljaks. Juhtus sedagi, et mõnda punkarit keskmiselt kolm korda päevas miilitsasse viidi. Nagu näiteks Anti Pathique'i, keda Viru tänava ühest otsast teise minekul üksteist korda peatati. "See, nagu selgub, oligi nii. Tegemist oli "Mosfilmi" linateose "TASS on volitatud teatama" võtetega, kuhu Anti koos teiste punkidega tookord kiirustas. Praeguse "Hella hundi" kõrtsi ette, Rohelisele turule seati tookord, 1984. aastal, üles keskeuroopalik vabaõhukohvik, kus peaosaline Viktor Tihhonov plaane pidas, taustaks Tallinna stiilseimad pungid. Kes selleks puhuks oma harjad guasshhvärvidega eredatesse toonidesse olid võõbanud. Viru tänava poed olid maskeeritud riidepoe "Siluett" vitriin
rahvalikud laulud), on atmosfääri loovad sonoristlikud taustad. Tegemist on sõjafilmiga- see tähendab pinget, kurbust, ohutunnet ja hirmu. ( Evi Arujärv, Kuidas kaunistada altarit? Teater.Muusika.Kino, 2002, 12, lk 87-90) Filmist on tehtud kommenteeritud versiooniga DVD, kus antakse ülevaade filmi tegemisest ja põhjendatakse, miks üks või teine asi jäeti stsenaariumist välja või mis leidis tee sinna. Nüganen võttis seda väga tõsiselt. Teda toetasid linateose kommenteerimisel noored näitlejad: Hele Kõre, Priit Võigemast ja Argo Aadli. Nüganen kommenteerib, kuidas ta pani poisid kaevikuid kaevama või seda, et filmist jäi välja Jaan Tätte laul sõnadega ,, Pilve peal on mitmeid jumalaid". ( Piret, Jaaks, Nüganen räägib ,,Marmortahvli sünniloo, Postimees, 27.03. 2003) 29. oktoobril 2003 jõudis ,, Nimed marmortahvlil" nii VHSi kui ka DVDna videolevisse.
natuke ebameeldiv, et mind nagu enam õieti selle asja juurde ei lastagi. Minu meelest tõi Lennart heade leidude kõrval sisse ka mitmeid asju, mis mulle sugugi ei meeldinud. Grisa nõustus aga nendega. Mõne asja pärast on mul siiamaani piinlik. "Viimse reliikvia" lavastas Grigori Kromanov, toimetas Lennart Meri, kunstnikuks oli Rein Raamat, laulutekstid tegi PaulEerik Rummo, esitas Peeter Tooma. Selline tähtede paraad peaks juba iseenesest hiilgava linateose tingima, aga "Viimse reliikvia" juures mängis sooloviiulit ju ikka Kromanov. Loomulikult, rezissöör on ikka iga asja peremees ja tema otsused on määravad. Paul Eerikut pakkusin mina ise, tegin kohad ette, kus see laul peab olema, tema tõi sinna oma dimensiooni sisse. "Reliikvia" saatus on üldse kohutavalt õnnelik olnud. Minu meelest õnnestus Kromanovil "Viimses reliikvias" mitmed mängufilmi zanrid päris edukalt sünteesida
annaabi.ee 
