Doryan grey vs raamat (0)

Oscar Wilde ’i teose põhjal „ Dorian Gray portree“ 2009. aastal valminud linateos „Dorian Gray“ erineb mõnevõrra raamatust, kuid järgib siiski Wilde’i loodud sisuliini ja edastab sõnumit.
Ekraniseeringu puhul on muudetud teose tegelaste käitumist, näiteks raamatus lõppes Sibyl Vane’i ja Dorian Gray armulugu kuna Dorian ei pidanud Sibyl’i näitlemist enam siiraks, armastusväärseks, ta kogunisti nimetas seda kohutavaks, kuid filmis rikkus Dorian suhte ise ära, hakates Lord Henry seltsimeheks. Dorian nautis elu pahede katsetamist, mille hulka kuulusid orgiad ja mõnuained, nii väga, et see sai saatuslikuks noorte suhtele. Kuid raamatu ja filmi puhul ühiseks osaks jäi siiski Sibyl Vane’i enesetapu kahtlustatav põhjus – raskesti mõistetav Dorian Gray. Just nagu raamatus, kujutati ka filmis peategelast Dorian Gray’d hea välimusega noormehena, kelle heasüdamlikkus muutus külmaverelisuseks. Siiski filmis on Dorian Gray kohati tumedam ja veelgi patusem tegelane kui kirjatükis või tundus see nii lihtsalt visuaalselt loodud pildi pärast?
Lisaks olemasolevate karakterite mõningasele muutmisele, lisasid filmitegijad teosele veel ühe kandva rolliga tegelase, keda raamatus ei figureerinud – Lord Henry Wottoni tütar Emily . Filmile lisati armulugu Dorian Gray ja Emily Wottoni vahel, mis omakorda venitas filmi lõpu, võrreldes raamatu lõpuga, pikemaks ja dramaatilisemaks, andes filmile tegelaste keerukuse ja põimituse lisanüansi. Kahjuks jäi see armulugu ekraanil ääretult lühikeseks. Samamoodi lühikeseks ja väga pinnapealseks jäi Basil Hallwardi suhe Dorianiga, mis raamatus oli tunduvalt sügavam ja tähendusrikkam.
Rääkides natuke rohkem filmist leian, et näitlejate valikuga on täppi pandud. Eriti sümpatiseeris mulle Colin Firth’i poolt mängitud tegelaskuju Lord Henry Wotton, kellest õhkus salapära ja vastuolulisust. Samuti on Dorian Gray rolli mängima valitud Ben Barnes ideaalne kehastus Oscar Wilde loodud tegelasest. Peale hea näitlejate valiku ilmestab filmi ka suurepärane muusika ning ekraanile on toodud hea visuaal kunagisest Londonist . Huvitav faktor linateose juures oli Dorian Gray portree kujutlemine. Portreed näitas filmi jooksul korduvalt ning lisaks järk-järgult mädanemisele, tegi portree ka kõhedust tekitavaid helisid, kuigi jah, algul paistis see pigem koomiline, kuid mõistan filmiloojate püüdlust anda edasi portree koledust.
Filmitegijate eesmärk oli arvatavasti luua intensiivsem sisu tõlgendus raamatust, mis neil ka õnnestust. Eriefektid, muusika ning näitlejad moodustavad suurepärase koosluse ekraniseerimaks Oscar Wilde’i mitmetasandilist menukit. Niisiis soovitan kindlasti esmalt lugeda raamatut ning selle illustreerimiseks vaadata ka filmi