Limp Bizkit (1)

Limp Bizkit
Kuuldused Limp Bizkiti surmast on ilmselgelt liialdatud – kontsert ähvardas Saku suurhallilt katuse pealt viia. Mitme loo ajal hüppas terve põrandatäis rahvast.
  Minus valitses enne Limp Bizkiti kontserdile minekut hirm: tegemist on siiski bändiga, kelle tõus maailma popmuusikatippu jääb kümne aasta taha, nii et praegune esitus võib olla kunagise sära hale vari. Hetkel, mil lava eesriie alla vajus ja ansambel oma 2000. aasta hittloo „My Generation” kuuldavale tõi, sai selgeks, et tegemist oli asjatu kartusega. Kontserdikava oli koostatud peamiselt grupi kolme esimese albumi lugudest. Tollest perioodist mängiti ette kõik hittsinglid, vaid ühe erandina jäi täiuslikust komplektist puudu pala "N 2 Gether Now”, mis oleks nõudnud räppar Method Mani kohalolu .
Kõige piinlikum hetk terve kontserdi jooksul oli siis, kui esitamisele tuli ballaad „Behind Blue Eyes”. See on säärane ärge-jätke-mind-üksi-kui-oleme-joonud-šampanjat-stiilis melanhoolne lugu. Efekt on umbes sama, kui näiteks mõnel peol terve õhtu nalja visanud ja seltskonna hingeks olnud elumees kukub äkki lörinal nutma ja halama, kui raske ta elu tegelikult on. Tuleb küll tunnistada, et originaalis on tegu kvaliteetse poplooga, kuid energiast pakatavalt Limp Bizkitilt säärast loomingut väga kuulda ei tahaks.
Bändi kõige värvikama kujuna jäi laupäevaselt kontserdilt meelde kitarrist Wes Borland, kes lahkus esimest korda bändist 2001. aastal. Nüüdseks on mees tagasi ja kummalisema välimusega kui varem. Etteasteks oli kitarrist end valgesse liibuvasse kostüümi riietanud ning meenutas oma valge kaabu ja justkui viimasest Batmani-filmist pärit Jokkeri-nimelise tegelase meigiga Marilyn Mansonit.
Limp Bizkiti tõeline kaubamärk on aga enamiku ajast punast pesapallimütsi kandev laulja Fred Durst, kes ei näidanud üles just ülemäära suurt publikuga suhtlemise vajadust, ent oma väljaspool lugusid poetatud repliikidega jättis muheda lõunaosariiklasest jänki mulje.
Kindlasti ei lähe see õhtu niipea meelest ka ühel umbes kümneaastasel poisil , kes loo „ Full Nelson” ajal lavale aidati ja vahepeal Dursti mikrofoni enda kätte sai. See oli Limp Bizkitist vahva tegu, et publik säärasel moel esinemisse kaasati.
Samuti oli kena žest riputada lavale DJ-puldi ette Eesti lipp ja vahetada kahes loos originaaltekstis olnud sõna Tallinna nimega.
Publikut oli Rocca al Mare suurhalli kogunenud 4000 inimese ringis ja kogu selle kirju seltskonna suutis Limp Bizkit kenasti liikuma panna. Mitme loo ajal hüppas üles-alla terve põrandatäis rahvast ning kõrghetkedel tõstsid Fred Durst ja tema bänd püsti isegi need, kes jälgisid sõud istekohtadelt.