EV aegne: Gräno Eesti geograafia ja maastikuteaduse rajaja, jaotas maastikuvormid nelja gruppi. Tammekann uurimus ,,Eesti maastikud", aerofotod Kant Eesti 1. majandusgeograafia professor. Piiritles maastikud kaheks, Kõrg-Eesti ja Madal-Eesti Kirde uuris kliimat Nõmmik Eesti esimene mullastikukaart II ms järgne: Varep Teise ms järel üks suurimaid geograafia teadlasi. Koostas 12 maastikutüüpi. Kildema Kompleksprofiil Lillema mullastikukaart Setete kompleks: 1. Aluskord kristallsed kivimid(gneiss, graniit jne) 2. Aluspõhi vanad mered, kus kuhjunud settekivimid(lubijakivi, liivakivi jne) 3. Pinnakate tekkinud murenenud aluspõhjakivimeist või kohale kantud Vee tegevust saab jaotada: 1. Ajutiste vooluvete tegevus 2. Alaliste vooluvete tegevus 3. Veekogude tegevus 4. Merede tegevus Taimkate on maastiku arengus kõige lihtsamini inimese poolt muudetav komponent
Mullateaduse rajaja: Vassili Vassiljevits Dokutsajev. Tema järgi mulle kujunemisest võtab osa 5 mullatekketegurit: 1) kliima 2) lähtekivim 3) reljeef 4) maakoha vanus 5) elusorganismid Muld hakkab kujunema alles sellest hetkest alates kui kividele asuvad esimesed elusorganismid. Mullateadus kui teadus hakkab kujunema siis kui tekkis vajadus suurema koguse toidu järele. Anton Nõmmik koostas esimese agrogeograafilise suunitlusega kaardi Alfred Lillema koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi, tegi ka esimese agromullastiku rajoniseerimise kaardi Eesti kohta. Osvald Hallik happeliste muldade leviku uurimine Arnold Piko pani aluse väetusõpetusele Loit Reintam Eesti muldade geneetika ja klassifikatsiooni uurija Endel Kitse uuris mullavett Üheks tähtsamaks asutuseks oli Riiklik Projekteerimisinstituut (Eesti Põllumajandusprojekt). Tänu sellele asutusele on Eesti mullad kaardistatud. Teiseks
1) kamardeluviaal mullad e. parasniisked D 2) niisked e gleistunud deluviaalmullad 3) deluviaalgleimullad 4) turvastunud deluviaalmullad Eesti agromullastikuline rajoneerimine NB!NB!NB! Mullad ei paikne juhuslikult, vaid kindlate seaduspärasuste alusel. St vastavalt mullatekketingimustele. Kuna mullatekketingimused Eesti erinevates piirkondades on väga erinevad, siis seetõttu erinevab ka eri piirkondade mullastik kardinaalselt. Sellest tlenevalt Alfred Lillema koostaski muldade rajoneerimise skeemi. Kuna see muldade territoriaalne piiritlemine annab agronoomilisi eesmärke, seetõttu nimetatakse mullastiku rajoneerimist agromullastikuliseks rajoneerimiseks. Alfred Lillema jaotas Eestimaa 8 rajooni e valdkonda. Need omakorda mullastiku iseärasuste alused jaotatakse allrajoonideks e allvaldkondadeks ja need omakorda mikrorajoonideks e mikrovaldkondadeks. Need 8 rajooni on:
maaparanduslik 4. mullakaitse Mullateaduse areng maailmas ja Eestis: · Woodward van Hellmant 1699 münt · Justus con Liebig 1840 taimede mineraaltoitumine · V.V. Dokutsajev 1846-1903 õpetus mullatekketeguritest · P.A. Kostõtsev 1845-1895 agronoomiline mullateadus · N.M. Sibirtsev 1860-1900 esimene geneetilise mullateaduse õpik · Anton Nõmmik- koostas Eesti kohta esimese agrogeoloogilise suunitlusega kaardi (1924) · Alfred Lillema- koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi Eesti kohta (1946) · Oswald Hallik- uuris happeliste muldade levikut Eestis ja kõikvõimalikke lubiaineid happesuse likvideerimiseks, muldade lupjamisele aluspanija. · Arnold Piho- pani aluse tõelisele väetusõpetusele, rajas väetiskatsete võrgu eestis. · Loit Reitman- Eesti mullageneesi rajaja. · Endel Kitse mulla eripind
Mullateaduse 3 põhiülesannet: 1) Uurida muldade kujunemist, arenemist, omadusi ja viljakust ja nende parandamise võtteid. 2) Maa on põllumajanduse ja metsamajanduse tootmise põhivahend. Maa ja selle tootmisvahendi kaitse. 3) Maa, kui tootmispõhivahendi invertariseerimine (kaardistamine) Mullateaduse rajajaks loetakse V. V. Dokutsajevit. Eesti tuntumad on: Anton Nõmmik esimene agrogeoloogilise suunitlusega mullastikukaart Eestimaa kohta Alfred Lillema mulla geneetilise klassifikatsiooni rajaja. Geneetiline mullastikukaart Eesti kohta. Agromullastiku rajoneerimise skeem on (on kasutuses ka tänapäeval). Osvald Hallik uuris happeliste muldade levikut ja lupjamist Eestis. Arnold Piho agrokeemik, kes uuris muldade väetamise küsimusi. Loit Reitam akadeemik, kes uuris meie muldade, klassifikatsiooni Rein Kask muldade hindamise e. boniteerimise alane uurimistöö Heino Kärblane
Muldade klassifikatsiooni põhiühikud 1) Mullatüüp – ühte tüüpi muldasid iseloomustab teatud kindla mullatekkeprotsessi suund 2) Mulla alltüüp – iseloomustab mõnevõrra erinev suund tüübile iseloomulikus muldade arenemise protsessis 3) Mullaliik – eristatakse alltüübi piires 4) Mullaerim – mullaliigid on jaotatud mullalõimise järgi 59. Eesti muldade klassifikatsioon Vt. muldade määramise tabelit 60. Eesti agromullastiku valdkonnad. Alfred Lillema järgi: I tüüp on karbonaatsete muldade ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja,- Loode-Eestis ning saartel. 31,8% aluspõhi lubipaas, domineerivaks lähtekivimiks valkjas hall rähnmoreen . II tüüp leostunud ja Leetjate muldade ja anormaalsete soostunud muldade valdkond Kesk-Eestis 17%. Lääne-Virumaa, Järvamaa, Jõgevamaa. NB! Viljakaimate muldade valdkond. Parasniisked mullad. Siit saadakse Eesti suurimad ja stabiilsemad saagid. (Esna, Vodja, Aravete)
aastal töötas ta Helsingi Ülikoolis geograafiaprofessorina Maastikulised uuringud Eestis pärast II Maailmasõda · II Maailmasõjaga seotud sündmuste tõttu lahkusid Eestist peaaegu kõik juhtivad geograafid ja unarusse jäid enamasti ka nende arendatud uurimissuunad. · Uued teadlased ja uurimissuunad alles 50ndatel aastatel. Sellel perioodi algul jätkusid loodusuuringud üksikute maastikukomponentide osas. · Esimene kogu Eestit hõlmav uurimistulemus A. Lillema mullastikukaart piiritles mullavaldkonnad ning iseloomustas neid. Esimesed sõjajärgsed loodusuuringud peamiselt praktilised. Soode uuring algas uuesti 1946. a · V. Masing ja H. Trass soode tüpoloogia ja sooveekogude klassifikatsioon. Pandi alus ka soode statsionaarsele uurimisele. · 50nadet aastate keskpaigas arendas K. Kildema edasi kompleksprofiili meetodit. Kildema maastiku kui elukeskkonna kartograafilise mudeli väljatöötamine maastiku
Rahvuspargi kõrgeim punkt (39 m ü.m.p) asub selle idaosas luiteahelikul. Soomassiivide vahele jääva mineraalmaa-ala absoluutkõrgus on enamasti 20-25 m vahemikus. Rabade pealispinna absoluutkõrgus on mõnevõrra suurem: Kuresoo 26-29 m, Ördi raba 26-28 m, Kikepera 25-28 m ja Valgeraba 25-28 m (Kink, 1996). Mullastiku poolest kuulub Soomaa kamar-, glei- ja lammimuldade (settealade) Lääne-Eesti valdkonda, mis jaguneb omakorda kaheks allvaldkonnaks (Lillema, 1958): · gleistunud kamar-leet-, kamar-glei- ja lammimullad; · gleistunud kamar-, leet-, kamar-glei- ja lammimullad ning rabamullad. Jõgede lammidel on levinud lammimullad, mida rühmitatakse järgmiselt: · lammi-kamarmullad (lühiajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised); · lammi kamar-gleimullad (lühi- ja pikemaajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised); · ibejad (mudajad) lammi madalsoomullad (pikemaajaliselt üleujutatavad).
agrorühmad"; ,,Muldade määraja"; ,,Muldade kaardistamise välitööde metoodika" Mullateaduse ajalugu Hakkas välja kujunema siis, kui tekkis suurem nõudlus põllumajandussaaduste järele (peale feodaalkorra lõppu). Tähtsaim mullateaduse rajaja on V. Dogutsajev- pani aluse kõige olulisematele mullateaduse valdkondadele. Anton Nõmmik- koostas Eesti kohta esimese agrogeoloogilise suunitlusega kaardi (1924). Alfred Lillema- koostas esimese geneetilise suunitlusega kaardi Eesti kohta (1946). Oswald Hallik- uuris happeliste muldade levikut Eestis ja kõikvõimalikke lubiaineid happesuse likvideerimiseks, muldade lupjamisele aluspanija. Arnold Piho- pani aluse tõelisele väetusõpetusele, rajas väetiskatsete võrgu eestis. Loit Reitman- Eesti mullageneesi rajaja. Rein Kask- aluspanija muldade hindamisele ehk boniteerimisele. Mulla mineraalosa ja selle kujunemine
hindeklass). Keskmisest kõrgema hindega mullad on Järva-, Jõgeva-, Lääne- Viru-, Viljandi-, Tartu- ja Raplamaal, madalaim on boniteet Hiiu-, Võru- ja Läänemaal. Kujunemise ja omaduste järgi eristuvad Eesti mullad tüüpidena käsitatavaiks taksoneiks. Looduslike olude, mullastiku (muldade koosluste) ning maa põllu- ja metsamajandusliku kasutamise ja parandamise alusel eristatakse Alfred Lillema järgi Eestis 8 mullastiku valdkonda, mis omakorda jagunevad 19 allvaldkonnaks ning 108 mikrovaldkonnaks (vaata kartogramm). Mullateke: PASSIIVSED AKTIIVSED MULLATEKKETEGURID LÄHTEKIVIM KLIIMA RELJEEF AEG BIOSFÄÄR INIMENE
annaabi.ee 
