vahelduv võim takistas püsivate haridusasutuste loomist Rüütelkond - aadelkonna ühendus mingis teatud piirkonnas Rahud, millega läksid Eesti alad Rootsile Põhja-Eesti - Pljussa rahu 1583 Lõuna-Eesti - Altmargi rahu 1629 Saaremaa - Brömsebro rahu 1645 Talurahvale olid vakuraamatud kasulikud, sest.. kui mõisnik neid väärkohtles, siis nende alusel võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata Rootsi suhtus Eestisse ja Liivimaasse erinevalt, sest.. Eesti liitus Rootsiga vabatahtlikult, aga Liivimaad pidi vallutama Talurahva õigused erinesid Taani võimu ajal Saaremaal ja mandril selle poolest, et.. Saaremaal valiti ametkondade valitsejate abilised talupoegade seast Saaremaal võisid vakusekohtus olla ka talupoegadest õiguseleidjad Sammud, mis viisid Liivi sõja puhkemiseni ei pööratud tähelepanu alade kaitsele Liivimaa oli killustatud( usuliselt ja poliitiliselt)
Rootsi aja alguseks võib lugeda ka aastat 1629, kui sõlmiti Altmargi vaherahu Rootsi ja Poola vahel, kus Poola loovutas Väina jõest kõik põhja pool asuvad alad Rootsile. Rootsi aja lõpuks võib lugeda aastat 1721, mil lõppes Põhjasõda, kui ka aastat 1710 kui Tallinn oli vene vägede all ning Peeter I'sele loovutati Toompea võti. 2. Säilitati aadlite ja linnade eesõigused, mis olid paiguti Rootsi aadlite omadest suuremad. Teistmoodi suhtuti Liivimaasse vallutatud provintsi. 1629.aastal ametisse nimetatud kindralkuberner Johan Skytte sai kuningalt ülesandeks kiire Liivimaa rootsistamise. See katkes, 1632.aastal kuninga surmaga. XVII.sajandi keskpaigaks samasugused õigused nagu eestlastel ka liivimaalastele. Aadli omavalitsus landesstaat ehk maariik kestis kuni Karl XI valitsusaja alguseni 1672. Toimus reduktsioon ehk riigi maade tagasivõtmine, millele oli tugev vastuseis balti aadlite seas
Ptk 2. Rootsi keskvõim ja kohalik aadel 1. Sest uute alade poliitilise eliidi enda poole võitmiseks lubati neile säilitada senine elukorraldus ja privileegid. 2. Eestimaa provintsis said tasuks truudusevande eest Rootsi kuningale 1561. Aastal kohalik aadel ja Tallinna linn ulatuslikud privileegid, mida hilistematel valitsejatel oli väga keeruline tagasi võtta. Liivimaasse suhtuti algul teisiti, sesr see ooli Poolal relva jõul ära võetud. Loodeti, et seal õnnestub valitseda Rootsi mudeli alusel, aga selgus, et lihtsam ja kindlam oli valitseda kohaliku aadli toel. Ingerimaal edenes rootsistamine paremini, sest seal ei olnud tugevat kohaliku aadelkonda värem välja kujunenud. 3. Eesti- ja Liivimaa said säilitada kohalikud seadused ning suuresti ka kohaliku võimukorralduse. 4
Liivimaa Õuekohus, 4 ja kõige kõrgem aste,asus Riias. Talupoegade asjad teoreetiliselt seaduste alusel võisid jõuda kõrgetesse astmetesse, kuid tavaliselt ei jõudnud Kõige kõrgem aste oli Rootsi kuningas, kes võis soovi korral tühistada iga kohtuotsuse. Seadused andsid talupoegadele õiguseid pöörduda kuninga poole. Sinna jõudsid üksikud. Talupoegade asju ei lastud kõrgetesse kohtusastmetesse, seega võis juba pärast adrakohust minna kuninga jutule. Rootsi suhtus Liivimaasse kui vallutatud provintsi. Eestimaa oli kui Rootsi riigi ala. Eestis oli välja kujunenud juba 17 sajandi alguses aadlite rüütelkond, mis vene ajal oli väga suure tähtsusega. Sinna kuulusid Eestimaal eestimaa aadlikud, Liivimaal ja Saaremaal omad. Aadlike omavalitsus v võimuorgan. Maapäevadel valiti tähtsaimad aadlikud. Liivimaal kuningas keelus liivimaa aadlikel rüütelkonda kokku koguneda päris pikalt. See näitab halvemat suhtumist Liivimaasse
2.Teine aste oli meeskohus, kuhu läksid ainuld 4. kõige kõrgem Liivimaa õue kohus, mis asus aadlike vahelised asjad. Teoreetiliselt oli Riias talupojal õigus adrakohtu otsus edasi kaevata , aga seda ei tehtud kunagi 3.Kõige kõrgem oli Estimaa Ülem maa kohus- ainult aadlikud *Kõige kõrgem oli Rootsi kuningas (kuulub mõlema alla) ,tema oli kõige tähtsam.Seadus, mis lubas pöörduda otse kuninga poole.!Mõni üksiks eesti talupoeg sinna ka jõudis. Rootsi suhtus Liivimaasse kui vallutatud provintsi, Eestimaa oli Rootsi riigi osa. Seega suhtumine nendesse kahte kubermangu täiesti erinev. Eestis oli 17 saj alguses juba välja kujunenud aadlike rüütelkond, mis vene ajal oli väga suure tähtsusega.See oli pm aadlike omavalitsus, oma võimu organ. Maapäevale valiti kõige tähtsamad nendest.Liivimaal kuningas keelas rüütelkondadel kokku koguneda ja tekkida.See näitab, et Liivimaasse suhtuti teisiti, teisejärguliselt.
Rüütelkonna liikmed käisid maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta tagant. Vaheaegadel ajasid asju 12 maanõunikku (Saaremaa rüütel- konnas 6). Rüütelkonna peameest ehk pealikku kutsuti Liivimaal maamarssaliks. Eestimaal olid adrakohtunikud. Liivimaal sillakohtunikud. Eesti- ja Saaremaal olid meeskohtud. Liivimaal maakohtud. Eestimaa Ülemmaakohus Tallinnas ning Liivimaa Õuekohtud Tartus. Eestimaa aadel ja Tallinna linnas säilitati eesõigused. Liivimaasse suhtuti teistmoodi. Johan Skytte sai rootsi kunnilt ülesandeks liivimaa kiire rootsistamise. Aadli omavalitsust hakati kutsuma Landesstaatiks, maariigiks. Võõrastest asus eestisse kõige rohkem vene talupoegi. suurt osa etendasid ka soomlased. valga ümbrusse asusid elama paljud lätlased. 1695 aastaks oli Eestis juba 400 000 inimest. 1656-1661 Rootsi-Vene sõda. Vene tsaariks Aleksei Mihhailovits. Vallutati Tartu, mis oli ülikoolile väga halb. 1661 sõlmiti Kärdes lõplik rahu
arutati juba kubermangu tasandil Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ning Liivimaal 1 Õuekohtus Tartus. Nendest kohtutest oli võimalik edasi kaevata Rootsi kuningani, kelle sõna jäi viimaseks. Rootsi riigivõim ja balti aadel: Eestimaa aadel ja Tallinna linn olid Rootsi riigi alla tulnud vabast tahtest, ja seepärast säilitati siinsele aadlile ja linnadele eesõigused. Liivimaasse aga suhtuti kui vallutatud provintsi. 1629.aastal sai Riias kindralkuberneriks Johan Skytte , kes sai Rootsi kuningalt ülesandeks Liivimaa kiire rootsistamise. See nägi ette Rootsi võimu- ja kohtukorralduse sisseseadmist. Siis aga suri Gustav II Adolf (1632.a) ning Rootsis võimule tulnud aristokraatia saavutas üksmeele Liivimaa aadliga. 1934.a kutsuti Skytte Riiast tagasi. Rootsi kõrgaadel, kes omas nii Eesti- kui ka Liivimaal palju maid oli ühes sakslastega
1697-1718 Karl XII - Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid tema vastu liidu ja alustasid 1700. aastal Põhjasõda, mille käigus kaotas Rootsi oma Eesti alad. Rootsi võimude suhtumine siinsetesse aladesse: - Eestlane = tööjõud - Pärisorjus - Pärast reduktsiooni riigimaadel pärisorjus sisuliselt kaotati - Talupoegade olukorda parandati (vakuraamatud, võimalus kohtule kaebus esitada, vabastati peksukaristusest) - Liivimaasse suhtuti esialgu kui vallutusse, mille vanade eesõigustega ei pea arvestama sama palju kui Eestimaa omadega; seda meelt oli eriti Gustav II Adolf, kes ei tunnustanud Liivimaa rüütelkonna olemasolugi „Vana hea Rootsi aeg“ 11. Vene aeg (1710-1918) Millal on venelased siinseid alasid valitsenud? Millal nad on soovinud seda teha? 1030-1061: Vene suurvürst Jaroslav Tark vallutas Tartu linnuse ja rajas sinna Jurjevi kantsi, 1061
sajandi lõpuni. Kubermangu tasandil tegutses Eestimaal Eestimaa Ülemmaakohus, Liivimaal Liivimaa Õuekohus. Maakonna tasandil Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud. Politseilisi ülesandeid täitsid Eestimaal adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Linnades võis eristada ühiselt ka linnakohtunikke. Kuna Eestimaa ja Tallinn olid läinud Rootsi võimu alla vabal tahtel säilitati siinsetele aadlikele ja linnadele eesõigused. Küll aga ei suhtutud samamoodi Liivimaasse. 1629. Riias ametisse kindralkuberneriks määratud Johan Skytte ülesandeks oli Liivimaa kiire rootsistamine, tema tegevus lõppes aga Gustav II Adolfi surmaga. Sajandi keskpaigaks olid Liivimaal juba samasugused eesõigused. Aadli omavalitsust hakati kutsuma maariigiks, mis kujutas aadli vabadust ja õiguseid. See kehtis nii kaua, kuni Karl XI valitsema asumiseni 1672. Majanduslikult olid sõjad väga laastavad ning päranduseks tühja riigikassa
annaabi.ee 
