KIMALASED TUNNUSED Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad 6 liigestatud jalga. Pikad lülilised tundlad, allasuunatud pea kahel küljel läigivad aga suured liitsilmad. Liitsilmade vahel paiknevad mustad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ja katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid. Nii nagu meemesilastel ja herilastel on ka kimalastel mürgiastel, siiski ainult ema ja töökimalastel. Erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure. Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest
juulis. 4 Cordulegaster boltoni VÄLISEHITUS Keha pikkus on 75 83 mm,ning koosneb: Peast; Rindmikust; Tagakehast. 5 Cordulegaster boltoni pea ehitus Pea eesosa jaguneb laubaks ja kaheosaliseks näokilbiks; Näokilbi all ülahuul; Pea kummalgi küljel paikneb suur roheline liitsilm; Liitsilmade vaheline ala kiirmik; Kiirmikul paiknevad kolm väiksemat täpikujulist lihtsilma; Silmade tahapool kukkal. 6 Cordulegaster boltoni rindmiku ehitus Rindmik jaguneb: väikeseks, järsult eraldunud eesrindmikuks; suurteks omavahel liitunud kesk ja tagarindmikuks. Rindmikule kinnitub 2 paari tiibu. 7 Cordulegaster boltoni tiivad
laiemad, eriti tiibade alused. Sinna kuuluvad suurimad kiilid: tondihobulased, hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast
Kehakuju ovaalne ja lame. Pea kaetud eesseljaga. Liitsilmad asuvad pea külgedel; silmad madala eraldusvõimega, kohastunud pimedas nägemiseks. Tundlad lülilised, kinnituvad pea esiküljele, reeglina kehast lühemad. Tundliste alusel liitsilmade vahel asuvad kaks lihtsilma, mis võivad olla tugevasti redutseerunud. Suu asub pea alumisel küljel ja on suunatud alla või tahapoole. Mälumissuised. Suu erinevatel osadel asuvad haistmisorganid. Käigujalad, 5-lüliliste käppadega, mida katvad näsad võimaldavad püsida siledatel pindadel; tagumine
Nägemiselunditeks on putukatel kahte tüüpi silmi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel. Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel. Paljudel putukatel on hea värvitaju, kuid ultraviolettkiirguse nägemisvõime tõttu on nende poolt nähtav pisut teistes värvides kui inimesel. Lisaks ülalkirjeldatutele on putukatel veel terve rida erinevaid meeleelundeid, mille käsitlemine läheks siinkohal liiga pikaks. Mainida võib näiteks temperatuuri, õhu- ja veerõhu, maapinna võnkumise, õhuniiskuse ja elektrostaatilise välja tajumise organeid
tarust välja. (Übi, 2000) Herilased Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad eluviisilt kaheks: üksielavad ehk solitaarsed ning ühiselulised ehk sotsiaalsed herilased. Eestis elavad herilased kuuluvad põhiliselt ühisherilaste sugukonda, millest suurim on vapsik. Kehaehitus Herilase keha koosneb peast, rindmikust ning tagakehast. Herilase pea on hüpognaatne ning selle külgedel asuvad suured liitsilmad. Liitsilmade siseservas on silmasämp, mis annab neile neerja kuju. Kiirmik on pea ülemine ning horisontaalne osa liitsilmade vahel, mille taha jääb kukal. Kiirmikul paikneb kolm täppsilma. Pea esiküljel, tundlate kinnituskohast allpool asub näokilp. Tundlad koosnevd isaherilastel 14 lülist ja tööherilastel ning emaherilastel 13 lülist. Esimene aluslüli on ümmargune ja väike. Teine lüli on tundlavars, mis on pikenenud, veidi kõver ja suunatud pea külje poole.
Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt. Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal, liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast. Objekte nendega ei näe, nad tajuvad vaid heledust ja tumedust ning liikumist. Lihtsilmi on tavaliselt 2-3. Rindmik koosneb kolmest lülist. Täiskasvanud putukatel kannab iga rindmikulüli üht lülilist küünistega varustatud jalapaari. Seega on putukatel kuus jalga. Lisaks jalgadele kinnitub enamikul putukatel rindmikule veel üks kuni kaks paari tiibu. Erinevalt lindude ja nahkhiirte tiibadest ei ole putukatiivad tekkinud mitte jäsemetest,
neli paari jalgu sugaküünised tagakeha võrgunääre. Ämblikud kuuluvad lülijalgsete hulka. Neil on selgesti eristatavad kaks kehaosa: tagakeha ja pearindmik. Ambliku keha katab kitiinkest, mis on õhem ja elastsem kui jõevähil. Erinevalt jõevähkidest on neil ainult kaheksa jalga. Liitsilmade asemel on neil kaheksa lihtsilma. Võrguniidi tekitamiseks on tagakehal võrgunäsad. Sellest võrgu kudumiseks aga sugaküünised. Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on skorpionid ja lestalised. Ämblikega sarnaseid lülijalgseid nimetatakse ämblikulaadseteks. Koibikud ei koo võrku nagu ristämblikud. Skorpion tegutseb öösiti, ta kaitseb end sõrakujuliste lõugkobijatega, ohvri surmab ta mürgiastlaga. Kõige väiksemad ämblikulaadsed on lestad.
Taimemahlade imemiseks on neil arenenud 4-lüliline nokk, mille kaudu juhitakse välja sageli kehast pikemad pisteharjased. Sooles esineb paljudel liikidel filter. Filter on soole osa, mille kaudu juhitakse vesi ja süsivesikud otse tagasoolde, nii et need ei läbi kesksoolt. Sarnastiivalistel on kaks paari kilejaid tiibu. Alamselts jaotatakse viieks rühmaks. Liikide arv: 40 000, Eestis 700 I Rühm: Tsikaadilised (tirdid) Cicadinea Tsikaadid on jässaka keha, suurte liitsilmade, lühikeste tundlate ja hüppejalgadega putukad. Eestiivad on sageli nahkjad. Tiivad asetatakse seljale katusjalt. Lendavad hästi. Vastsed arenevad taimedel. Eestis elavad väikesed hüppavad tsikaadid. Eriti palju on tsikaade niitudel rohurindes. Nad on oligofaagid. Vahustajad Cercopidae. Need putukad munevad munad taimevartele. Koorunud vastne ümbritseb end vahutaolise massiga, mis kaitseb teda vaelaste eest. Tuntumad liigid on harilik käosülglane Philaenus spumarius
paarumata või alles munema hakanud emaga. emad paarusid. Sellised Mesilasema leidmist hõlbustab see, kui ema on märgistatud. Algul emad on meetootmise ajavad algajat mesinikku tihti segadusse kärjel ukerdavad lesed, kes on jaoks enamasti head, aga samuti suuremad kui töömesilased, aga nende tagakeha on töntsakam emadekasvatuse koha ja pea suurte liitsilmade tõttu ümara kujuga. Emamesilase tagakeha on pealt neilt häid järglasi seevastu pikk ja sihvakas ning pea nagu töömesilasel, kolmnurkse kuju- ei saa. Tihti nimetatakse ga. Ema saab kergesti leida ka pikkade väljasirutatud jalgade järgi. tarbeemasid ka F1- ema- Mida rohkem emasid otsida, seda vilunumaks ja efektiivsemaks deks. Tõumesilatest saab mesinik muutub
annaabi.ee 
